Õigusrikkuja

Maitsesin siis paar päeva elu varjupoolel, sõites peaaegu lubadeta. Ei saandki eriti aru, et oleks midagi teistmoodi. Mu õiguskuulekuse närv on vist nüriks jäänud.

ARK lehel ja infotelefonil lubatakse lahkesti, et kui vanad load on kehtivuse lõpetanud siis võib uute väljastamiseni ajutised load saada. Nihutasin siis samal päeval oma lõuna hilisemaks ja silkasin ARKi ajutiste lubade järele. Aga tutkit. Ka ajutisteks lubadeks on tervisetõendit vaja. Tänkjuverimats täieliku info eest telefonis. Kohapeal soovitati Ehitajate tee mingit terviseasutust, aga selleks mul parasjagu aega varutud ei olnud ja otsustasin siiski reedeks kinni pandud perearstiaega kasutada.

Teate, tegelikult on politseid võrdlemisi vähe näha. Vähemalt hommikuse ja õhtuse nn tipptunni ajal. Reede keskpäeval möödusin siiski päris mitmest. Ühele oleksin kogemata isegi +20km/h radarisse sõitnud (greit! kehtivuseta lubadega ja kiirus üle), aga kiire varvas piduril ja juba olemasolev klient nende autos võimaldasid mul teekonda katkematult jätkata. (Ja ausalt, ma ei sõida Pirita teel kunagi rohkem kui +10, aga viimasel ajal (ja eriti tol reedel) on mul koguaeg selline jooksmise tunne, ja tee oli tühi ja ei märganudki, kuidas jalg natuke palju vajus.)

Päris lootusetu case ma vist ikka ei ole, sest ARKist ära sõites, ajutised load taskus, oli ikkagi kuidagi kuivem ja muretum tunne. Sel nädalal peaks juba õige dokumendi kätte saama.

Ahjaa... ARKi fotoautomaat on täielik saast...

Paganas!!

Appi, mu juhiluba kehtis kuni eilseni....

Sünnipäevahirmus

Enam pole kümmet päevagi jäänud. Imelikul kombel tabab mind sageli oma sünnipäeva eel täielik initsiatiivitus. Ka sel aastal. Laseks ta heameelega suurema kärata mööda, aga number ei luba. Vabandatav võiks veel olla, kui kingiks endale soojamaareisi just selleks ajaks - olen viimasetel aastatel kohanud sellist käitumist. Paraku riäliti ei luba. Säästuraha isegi jaguks, aga pisim pereliige veel liiga pisike, et teda kellegi hoida jätta, või kaasa võtta. (Kaasa võtta põhimõtteliselt ka saaks, aga mis hetkel seda siis puhkuseks nimetada?)

Paar nädalat tagasi mõtlesin veel peole hurraa-mõttega. Siis lugesin kokku, keda sinna kutsuda tahaks. Sai liiga palju. Siis mõtlesin, et sugulased jätan ilma, pole ka neilt ammu suurt pidu saanud ja alles ma kutsusin nad kõik titevarbaid kaema ja soolaleiba maitsma. Ilma sugulasteta sai poole lühem nimekiri, aga ikka parajalt palju. Kergeim lahendus oleks kuhugi söögikohta kõik kutsuda, aga nõutavad rahanumbrid on natuke ebameeldivad. Kodus saaks pisut kokku hoida, aga isegi uuel suurel pinnal kipub vist ruumi väheks jääma, ja siis peab ise süüa orgunnima ja mida kõike veel. Ja siis veel otsus, kas lastega või ilma. Oeh, kui keeruline!

Eile sõitsin bussiga koju, mõtelsin kodus ootavale 100-300 meetrile täistuisanud teele ja vist veel millelegi ja tohutu väsimus vajus mulle peale. Tundsin, et viimane asi, mida sellises olukorras mõelda tahan, on mu sünnipäevapeo orgunnimine. Ka hangedele olin käega löönud - saagu mis saab.

Õhtu jooksul siiski tuju vähe leebus. Külavaheteelt oli traktor läbi käinud, ja kõrval majaosas elav ema oli ka meie 100m tee puhul initsiatiivi endale haaranud ja leidnud ühe traktori, kes lubas tulla. Naine pakkus oma sünnipäevaks isetehtud beseekooki, mis andis väga kõva suhkrulaksu - nõnda, et võisin pärast siiski lumelabida kätte haarata ja ka oma õue peal radu ja platsi puhtaks lükata. Korraks mõtlesin, et ju see sünnipäeva orgunn ka nii hull pole.

Täna on taas laiscus contides ja sünnipäevaorgunn endiselt vastumeelne mõte.

Tegelikult. Mulle ju meeldivad külalised ja pidu... aga keegi teine võiks ära orgunnida.

Je même

Jess! Sain pihta. Kartsingi, et pole enam miskit kirjutada. No päris mitte. Aga tore oli seda meemi teha ikka. Herz siis pommitas.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ei. Aga oma lugu on küll. Emale meeldis mu nime üks naisvorm arvates ootavat tütart. Tuli poiss, vahetati üks täht ära ja ka täitsa tore poisinimi. Mu õe sündides aga ei pandud seda esialgset nime, vaid sellise, kus see üks täht jälle hoopis teine on. Oma heaks meeleks võin ju ka ta juttu uskuda, et tõesti minu soov nõnda kaalukas oli. Käisin tol ajal esimeses klassis ja mulle meeldisid hirmsasti kaks tüdrukut, kelle nime ma õele pakkusin. Teine sobis.

2. Millal viimati nutsid?
Mehed ei nuta.
Tegelt, kui vanaema suri poolteist aastat taagsi. Võttis silma märjaks küll. Esimesed paar tundi pärast uudise kuulmist oli tänu klimbile ka raske rääkida. Õnneks eriti ei pidanudki.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Mhmh. Sellise käekirjaga pole salakirja vajagi. :) Kriipsust peaaegu erinematu. Algklassides oli väga ilus ümmargune käekiri, justkui kirjatehnika raamatust välja karanud - kõik vaatasid ja imetlesid. Keska ajaks oli kvaliteet üksjagu langenud, ülikool ja kiire konspekteerimine panid viimase matsu.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Mõne jaoks on minu lõunasöök õhtusöök. Kas siis peab ka vastama? Maitea. Pasta bolognese? Lasanje? Kartul ja soust? Kanaga midagi? Aasiast? Kõik need igaljuhul ja siis veel vist midagi. Mitte tingimata ühe toidukorra ajal.

5. Kas sul on lapsi?
Proudly presenting - kaks. Uskumatu uhkus. Sageli ka tüütus.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Jah. Ma saan endaga niivõrd hästi läbi küll, et iseendast seda uskuda.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Pigem ironiseerin sageli. Või ma ei tea õieti, mida "sarkastiline" tähendab. Ei, ma arvan, et siiski ei ole.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ei. Ei tunne vajadust sellisest ekstreemsusest tuleneva adrenaliini järgi. Ma olen nii palju praktilisi ettekäändeid (olete kunagi selle hinda vaadanud?!?) leidnud, et pole isegi kaaluma hakanud, kas ma kardan/kardaksin või mitte.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Paisutatud nisuterad meega. :P Väga harva olen maisihelbeid söönud - ei ole andnud võimalust eelistuste tekkimiseks. Ei ole päris minu jaoks.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Kas sa teed silmad lahti, kui üles ärkad?

12. Kas pead end tugevaks?
Piisavalt. Üheski asjas, mis ette tulnud on, ei ole hätta jäänud. Jõukatsumistel osalema ei kipu. Võrdlemisi kergeid aga suuremõõtmelisi asju eelistan tassida mitmekesi. Kakluses võitjaksjäämist ei julge ennustada.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Hm. Jäätis maitseb, aga sageli ei tarbi. Kui jälle ette satub, siis valiksin mustikaga või karamelliga, näiteks.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Nägu, ilmet. Nägu on kõige olulisem. Kui näiteks naistest rääkida, siis ütleme nii, et rinnad võivad ju atraktiivsed olla, aga kui vestluse ajal näkku ei kannata vaadata, siis adjöö.

15. Roosa või punane?
Punane. Maiteamiks.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
30 aastaga olen endaga harjunud. Kõige vähem meeldivad asjad, mida õnneks saan ise muuta. 10kg tagasi* olin ma märksa rohkem endaga rahul. Kui need ülekilod maha raputada, siis on vast ninast-allapoole-näoosa vähem ümmargune. Päarst kaalukaotust peaks kõhule veidi trenni ka tegema. Siis on kõik juba enam-vähem ok. Eriti meeldib mulle, et praeguseks on mul hulga rohkem juukseid pähe jäänud, kui ma nooremana kartsin. Kamm leiab veel kasutust.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Algatuseks kuu aega jutti soojas kohas puhata ja mittemidagi teha. Sobib ka kodus soojal ajal, sest reisimine oleks praegu natuke liiga priiskav. Aga ultimate goal: teha tööd nii vähe või palju kui tahan, mitte vajadusest raha järgi.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Sooja jope. Jääaeg kestis juba liiga kaua. Kerge see ülesanne ei olnud. Meesteriiete valik on väga niru. Väga niru.

19. Mida hetkel igatsed?
4-7 päeva ainult iseendaga.

20. Mida viimati sõid?
Kolm röstsaia, lastevorstiga ja krabipulgaga. Earl Grey tee.

21. Mida hetkel kuulad?
Arvuti kohinat, klaviatuuriklõbinat, toanaabri nohisemist tema arvuti ees.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Tärkavate lehtede roheline. Selline hele.

23. Lemmiklõhn?
Lavendel vist. Või kombinatsioon värskelt niidetud murust ja värskest mereõhust.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Emaga. Ütles, et oleks tark bussiga tööle minna. Valik oli õige. Kodust lähima läbitava teeni on 300m autoga läbimatut teed.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Ma ei vaata telekast sporti. Parem on ise teha. Purjetamist vbla vaataks, aga vbla ka mitte. Ei näidata eriti kuskilt, pole saanud selle vaatamist järgi proovida.
Kroku pakutud seks on ka päris hea vaatamine. Natuke aega, aga siis võiks seda ka juba ise teha.
26. Su juuksevärv?
Harju keskmine.

27. Su silmade värv?
Kategoorias sinine-roheline-pruun: sinine. Toonidega arvestades: midagi hallipoolset.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei. Prillid on ka rohkem telekavaatamiseks, ja pimedal ajal autoga sõites ei väsi ka silmad nii ära. Saalis eelistan powerpointe ka prilliga vaadata.

29. Lemmiktoit?
Kas see küsimus ei olnud juba?
Kartulisalatiga on mul lihtne endale liiga teha, kontroll ununeb. Lisaks, magusad tordid ja koogid, kohupiimaga või vahukoorega või tarretisega või kreemiga.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Nendest kahest - õnnelik lõpp. Mul on lapsepõlvest halb mälestus õudusfilmist. Nüüd väldin.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Avatar. Telekast polegi ammu ühtki filmi korralikult vaadata saanud. Algavad hilja, mulle on vaja mu iluund. :P

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Maiteagi mis ta on - roosa või lilla. Selline ebamäärane.

33. Suvi või talv?
SUVI. Kes küsib: "miks?", võiks kuhugi nurka järele mõtlema minna.

34. Kallistused või suudlused?
Suudlused. "Värske elektriga" palun.

35. Lemmikmagustoit?
Lumepallisupp. Peakski paluma teha... Jube ammu pole saanud.

36. Mis raamatut hetkel loed?
A.Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu".

37. Mida su hiirematt kujutab?
Midagi amorfset. Nii tööl (türkiissinine ring) kui kodus (roheline koprasaba kujuline, randmetoega). Peaks kunagi ostetud mingi hieroglüüfiga mati üles otsima.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Allo Allo, IT-osakond, Top Gear. Nautisin pühapäevaõhtut teleka ees - tegin midagi, mida kuigi sageli ei saa.

39. Lemmikheli?
Merekohin.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Praeguse seisuga Rolling Stones. On veidi kõvema paueriga.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Hispaania (Barcelona).

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Mulle jäävad võõrkeeled üsna kergelt külge.

43. Kus sa sündisid?
Tallinnas.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Ma ei tea. -8kg pärast proovin.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Niisama-tere-mina-olen-see-ja-see-ilmselt-mõned-korrad-elus-veel-tööga-seoses-räägime-tutvusi juhtub tihedamini. Viimasel ajal umbes korra kuus. Päris tutvus sai viimati alguse aga juulis-augustis. Teadsime juba varem. Nüüd leidsime ühise pidepunkti ja oleme enam-vähem regulaarselt suhelnud.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
V-ga, kadunukesega, olen kohtunud ammuammu, võib ju veel. Herziga kohtuks päriselt ka. Ma-nägin-sind-autoaknast ei ole ikka päris SEE. Sipsik on väga huvitav. Ühinen hordidega, keda kõiki huvitab Krokut oma ihusilmaga näha. Nirti.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Ma ei ole harjunud raamatuna lugema mõtisklusi elust. Blogid on aga pigem just see. Ma loen minu jaoks huvitavaid blogisid, aga tegelikult ma ei kujuta neist ühtki juturaamatuna ette. Te olete head hoopis teises võtmes. Aga kui v. või herz või kroku või sipsik või urtz juhtuksid raamatu kirjutama, siis loeksin huviga. Sõnakasutus paelub. Nirti raamatu loen ka millalgi läbi. Ma arvan, et maitsen Milana raamatut ka.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Mees või naine. Kuna võrrelda ei mäleta, siis nagunii vahet pole. Saaks võrrelda, siis naine. Ja siis ülejärgmiseks eluks teeks teadliku valiku.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Delfiinina. Esimene huvitav mõte, mis pähe tuli.

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
10 on liiga palju. 3 juba olen lugenud - sipsik, herz ja kroku. Lisaks võiks tafkav. Leidsin, et Nirti on ka seda juba teinud. Hea meelega loen.


* Eilste andmete kohaselt 8kg to go... ent mõned sünnipäevad on tulemas.

Ilmateade

Külm talv jätkub veel pikalt. Valge mees on rasva läinud. Soojaks hakkab minema, kui valge mees on 5kg maha saanud. Pruunistuv (endine) valge mees merelainete vahel purjelaua seljas peaks aga veel 5kg kergem olema.

Alustan täna.

Hau!

I see blue people

Viimasel ajal on minu järjehoidja blogidest vähevõitu lugeda. Hakka või ise kirjutama.
Käisin eile Avatari vaatamas. Pikka arvustust ei ole siit vaja oodata. Film on võimas. Kui mõtled, et pole ammu kinos käinud ja võib-olla niipea uuesti ei lähe, siis see on see üks film mida tuleks sellisel juhul vaadata. Elamus on garanteeritud. Tõsi on ka see, mida nüüd takkajärgi lugesin, et kella tuleb meelde alles filmi lõpus vaadata.
Piraka tordi viskaks näkku neile arvajatele, kes kirjutavad stiilis, et noojah üldiselt on tegemist väga võimsa visuaaliga ja visuaalselt tehakse midagi täiesti enneolematut ja nii edasi ja tagasi, aga vot sisu... Millegipärast mul on tunne, et über-deep sisu polegi mingil hetkel selle filmi taotlus olnud. Sellegipoolest käsitleb see loodusläheduse teemat nõnda, et puudutab siiski neid kiviks moondumata südameid, kes ei läinud visuaaliga samaväärselt uut süžeed otsima. Ma olen oma kunagise armastuse - filmi - viimasel ajal üsna teisejärguliseks jätnud, aga ma ei ole ammu näinud filmi, mille kulg vähemalt üldjoontes ei oleks ette arvatav.
Kas süžee oleks saanud plusspunkte, kui kõik head oleks lõpus ära killitud ja kuri oleks ellu jäänud või kui tüdruk ja poiss poleks kokku saanud? Kas oleks olnud mõtet teha sellist filmi, kui peategelane ei kujune kangelaseks? Või kas poleks film vastupidi just siis liiga "cheesy", kui "ultimate villain" oleks ka lõpuks puid kallistama hakanud? Vabandan spoileri pärast nende ees, kes pole seda filmi veel näinud aga lootsid, et äkki see on just vastupidine sellele, mis paaris viimases lauses ilmnes. :) Lõpuks võib iga filmi (ja ka raamatu) sisu taandada ühte lausesse ja nentida, et mnjah esimesel korral tehti sel teemal midagi uudset, aga pärast seda on puhas kopeerimine.

appee nu year!

Tuli kenasti, esimesed päevad möödusid kenasti. Lisaks lumelabida järel sörkimisele sai ka kodus ja mõnusas seltskonnas lõõgastuda. Tööle ilmumine on endiselt füüsisele raske. Peaks kähku rantjeeks hakkama. Selle kümnendi lõpuks ehk?

Tulgu ta parem!

2009 ei olnud isiklikult sugugi hull. Üht kui teist ülipositiivset leidis aset. Samas oli väga väsitav aeg. Tore oleks kui aastavahetus oleks täielik "reset", täielik algus nullist. Nõnda, et täna 31. detsembril oleksin veel roidunud ja väsinud ja initsiatiivitu, aga homme 1. jaanuaril tunneks uue alguse värskust endas keemas. Vähemalt tänaseks peoõhtuks varutud alkoholikogus (= mitte kuigi palju) ei ei tohiks seda takistada.

2010-le suuri ootusi ei ole. On vaid üks. Väike vihje anti. Märtsis peaks selguma, kas septembris toimub midagi. Nii mõneski mõttes oleks muidugi kergem, kui ei toimuks. Aga toimumine oleks ikkagi positiivne.

Head vana lõppu ja head uut!

Meeste olemus

Kuulsin täna hommikul raadiost üht toredat laulu, milles meeste olemus ilusti kokku võetud. :)



STEEL PANTHER - Community Property

I would give you the stars in the sky
But they're too far away
If you were a hooker, you'd know I'd be happy to pay
If suddenly you were a guy I'd be suddenly gay

'Cause my heart belongs to you
My love is pure and true
My heart belongs to you
But my cock is community property

You're the only girl that I like to screw
When I'm not on the road
When I come home, my dinner's made
And the front lawn is mowed I'll kiss your mouth
Even after you swallow my load

'Cause my heart belongs to you
There ain't nothing that I wouldn't do, for you
My heart belongs to you
But my cock is community property

I wanna make it clear
So you retain it
My dick's a free spirit
And you can't restrain it
No, you just can't chain it down
I love you so much it hurts
From my head to my feet
I think of you and I can't
Help but fondle my meat
I see your face every time
That I go out and cheat

'Cause my heart belongs to you There ain't nothing that I wouldn't do My heart belongs to you But my dong is community property Yeah, yeah, yeah

Eksitus

Üle-eelmises kandes Pagari tänava mainimine ei andnud arvatud tulemust. Ju siis eksisin.

Külmast ja tervisekontrollist

Brrr!!

Siseruumides saab hakkama. Polegi nagu teist [külma] ju eriti. Aga kuidagi läbilõikav on ikka. Eriliselt. Ja ei loe, et olen külmemat näinud. Mõned aastat tagasi Jõhvis, kaks nädalat jutti kolmkümmend vähem/rohkem.

Ja siis on mulle just tänaseks väänatud mingi tervisekontroll. No ei kutsu seda kilomeetrist jalutuskäiku tegema. See ei tundu nii möödapääsmatu käik kui eilne otse tööasjus pealesunnitud paarikilomeetrine jalutuskäik sallita, mille olin koju jätnud (teadlikult ja pikema kalkulatsiooni tulemusel, kui siin kirjeldada viitsin; aga osutus eksivalikuks) ja mütsita, mille autost kaasahaaramine millegipärast lihtsalt pähe ei tulnud. (No ei kanna tavaliselt mütsi noh. Mu peakujuga ei sobi ükski.)

Eelmisel talvel sain kuidagi kõrvale põigeldud sellest tervisekontrollist. Mulle lihtsalt tundub see töötervishoiukontroll nii mõttetu. Andekaim, mis ma selle tulemusel olen kunagi saanud oli soovitus süüa silmade tugevdamiseks mustikatablette ja käia üldfüüsilise jaoks ujumas, millest ühtegi tööandja ei kompenseeri kuigi on töötervishoiu arsti ettekirjutus. Kord oli kasu niipalju, et sain prilliretsepti, mille alusel tööandja 300kr prillidest hüvitas. Prille kasutan harva ja usun, et tunnen, kui vajaksin tugevamaid - siis võin ju ka ise arsti juurde minna. Pole uurinud, aga usuks, et ka iga teise arsti kirjutatud prillid hüvitataks, kui seos tööga paberile kirjutada. Nõnda ka muude nähtudega - kui vaja, siis lähen omal valikul. Tervisekontroll võib ju hea mõte olla, aga mitte siis, kui keegi seda sulle sunniviisiliselt peale surub.

Praegu on aga töötervishoiu seaduses, et tööandja peab tagama tervisekontrolli (loogiline tööõiguse säte - tööandja kohustused ja töötaja õigused) ja... töötaja peab minema kontrolli, ükskõik mis alal tegutsed ja isegi kui sirge selg ja madal kolesterool ei ole su tingimustes kirjas. Ja töötaja kohustust kuidagi tagatud ei ole...

Tunne oma kodulinna*

Sain täna tööasjus välja jalutama. Teel Pagari tänava keldritesse ja tagasi uudistasin siis oma silmaga Tallinna uue keskväljaku ka üle. Risti olin juba käinud kummardamas, aga plats ise polnud veel valmis. Ma olen kogu seda üritust neutraalselt jälginud. Kui risti valgustus töötaks, siis võiksin kindlamalt ütelda, et see isegi meeldib mulle. Samuti jättis hea mulje Vabaduse väljaku avarus. Mõnus - vaba plats, palju õhku.

Pagari keldrid olid ka huvitavad. Ilusti restaureeritud-konserveeritud ja ka kaasaegsete täiendustega koos ilusti eksponeeritud.

*Laiendan ka eesasumitele, sest eluruumiliselt enam suurt vahet pole.

1,2

Üht koma teist.
Mõtteid lappab päevas läbi tuhandeid, onje. Sealhulgas paar ka sellist, mille hea meelega siia kirja viskaks. Ja siis läheb kuidagi see õige hetk mööda. Kas lahtub terav emotsioon või pole hetkel aega või lõpuks on tabanud jälle selline enesetunne, et ainult loeks etteantavat, aga ise midagi kirja panna ei suuda.


Eelmise nädala alguses oleksin kirjutanud ühe vihast nõretava sissekande ühe konkreetse lasteaiakasvataja suunas. Võib-olla oli see õnneks, et siis ei olnud piisavalt aega. Pluss otsustamatus, kas acute peaks kirjutama ühest anonüümsest kasvatajast või siis "see teine" oma nimega ja konkreetsest kasvatajast. Mu teine blogi kannatab veelgi tõsisema alakasutuse all. Noh, peamiselt sai ta ju tehtudki valimistel häälte kogumiseks (mis muidugi ei õnnestunud, sest kiired ajad ja kerge depressioon (või selle alge) ei võimaldanud piisavat aktiivsust) aga ka selleks, et avaldada oma küla/valla teemal isiklikke mõtteid, mida MTÜ juhil MTÜ nimel MTÜ blogis väga avaldada ei sobi. (Proovisin. Tehti märkus.)

Igaljuhul, tänaseks on viha lahtunud ja ma luban endale vaid sapiseid märkusi kasvataja suunas, kui ta jutuks peaks tulema. (Või tema tuleb ütlema, et mu laps käib liiga palju lasteaias! Pärast nädalast puhkepausi!) Aitas ka see, et ma nüüd nädal aega ei ole pidanud seda asutust külastama - lapsele võetud pisikese (etteplaanitud) puhkuse tõttu.


Või siis paar sõna positiivsest? Laupäeval osalesin vana pinginaabri juublil teemaga "Aja neeger hüppesse". Külalised olid väga kohusetundlikud - mõne oleks esmapilgul päris isendiga segi ajanud küll. Suitsusauna proovisin järgi. Pärast sauna olid neegrid kadunud nagu tina tuhka - kuigi nõgiste seintega suitsusauna puhul oleks võind arvata, et äkki tekib juurdegi. :) Tegin ka järelduse enda jaoks - järgmisele stiilipeole ei lähe ma enam pooletoobise ajab-kah-asja ära kostüümiga. Tore oleks oma heast kostüümist vaimustuses olla nagu teisedki enda omadest.

Hea oli ka kuulda, et olen olnud kellegile veidigi eeskujuks, kuigi svipsis päi öeldud jäi sellest ikkagi mulje kui tõsisest ja südamest tulnud avaldusest. Võiksime selliseid asju sagedamini inimestele ütelda. Minugipärast, kui muidu välja ei tule, siis kasvõi paari pitsi järel.

Täiskuuöö jätkuks

Inimene ikka toodab ise endale pingeid. Eile oli väike seltskond mul külas mu eluaset uudistamas. Nende hulgas ja pisut hiljem saabunult mind unenäos külastanud i. Veidi pärast mu unenäoteemalist postitust otsustasin, et i kutsikavaimustus on ka üks faktoreid, mis mind veidi häirib ja lisaks miks mitte teda "päris niimoodi" vaadata, ja unustasin unenäo. Kuna i jõudis teistest hiljem, siis tegin talle eraldi tuuri. Jõudnud magamistuppa, meenus mu unenägu, ma ehmatasin, poisikeselik ärevus lõi sisse ja tundsin vajadust ekskursiooni kiiremini lõpetada. "Niih, siin on magamistuba, siin vannituba ja ongi kõik." Saabki teiste juurde tagasi ja minu jaoks ootamatult ärevast situatsioonist välja. ...

peaaegu alasti

Niisiis, v. arvas mu ära. Ma küll ei püüdnud ennast hirmsat moodi peita, aga samas hoidusin mõnest liiga otsesest vihjest - väikesegi põnevuse hoidmiseks mu enda jaoks. Tänan selles väikeses mängu osalemise eest! :) Ega ma ei teagi veel, mis mu siis lõpuks äratuntavaks tegi (kui loed, viskad ehk mõne sõna jälle postkasti :) ), aga mõne asja kirja pannud, mõtlesin küll, et kas nüüd kohe tuleb reaktsioon: "HAA, sina või!" No see piltki siin leheserval... Me pole tegelt paar aastat kohtunud ja ma ei tea, millist tüüpi mälu kellelgi on. Mõni on täielikult näopime, aga teised näevad ainult varju ja juba teavad, kellega tegemist.

Mis siis nüüd on teisiti? Paari asja võin enda kohta jutus edaspidi vabamalt mainida, sest need ei ole enam liiga otsesed vihjed. Mõni avaldus aga oleks äkki olnud anonüümsena vähempikantsem? Samas ei suurenda ega vähenda see juhtum mu postitussagedust kuidagi. (No maitea kuhu see aeg kaob. Kui midagi tahaks kirja panna, siis ikka tõsiselt - tunnikese selleks haarates. Või peaks sellest mõttest loobuma? Vahel meelde tulnud paarisõnalise reaktsiooni ikka siia postitama? Aga ... Maitea.)
Vaatasin oma mõtetekodu pealkirja ja tekkis küsimus, kas ikka on nii... Käes on jälle aeg enese sisse vaatamiseks.