Elust - teravdatult

Kadripäev

2011-11-25T10:20:00.009+02:00

Sisu ei lase ennast pealkirjast häirida, kui ma just ei jõua oma mõttelõngaga selleni, kuidas siin hälloviini tähistatakse, mis oli küll juba ligi kuu aega tagasi.

Eile hommikul siis äkitselt tundsin, et nüüd vist ongi aeg käes. Meilboksi avades ootas mind ees vaid kaks vähetähtsat kirja tänasest hommikust ja mis sa sellises olukorras muud ikka teed, kui kirjutad sellest, mis toimunud on. Kirjutasin ära ja avastasin errori, mis ei lasknud tööl seda posti üles laadida. Teeb siis täna ära.

Tempo on olnud mõõdukas, viimasel ajal paari-kolme mitteliiganõudliku koosolekuga nädalas, ent sellegipoolest ei ole tundnud rammu endast siia midagi välja kirjutada. (Hetkel muide meenus, et üks selle nädala aruanne ootab veel koostamist, aga küll jõuab.) Ei tea, kas peaks vitamiini sööma või tuleb see küpsemise arvele panna (vananemine on ilmselgelt liiga dramaatiline sõna sellises vanuses).

Välismaa elu lust ja lilelpidu seisneb muidugi eelkõige selles, et kodus suurena tundunud rahasummad siin ilma erilise pingutuseta taskust välja libisevad. Vahel ei saa kuidagi aru, kuhu kaob, ent teine kord polegi seda nii raske märgata. Euroopa südames olles on reisimine üsna mugav, ja suhteliselt odav, kuid mitte tasuta.

Üle kuu aja tagasi oli mu ema meil kaheks nädalaks külas ja sellest ühe nädalavahetuse jätsime ta oma lapselastega tegelemist nautima ja põrutasime Londonisse. Sõitsime auto ja praamiga, et saavutada kokkuhoid, mida võiks sealsetes poodides laiaks lüüa. Nõnda vahelduski turismiprogramm (olles mõlemad seal esimest korda) kaubandusprogrammiga. Enamus maamärke sai üle vaadatud, ent mõned jäid ka järgmiseks korraks. Kaubandus on vaheldusrikas, ent oktoobri keskel niiöelda tavaliste hindadega. Mulle üldiselt meeldis, aga linn on nii suur, et seal elamist küll päris ette ei kujutaks. Seltskond oli väga kirev, hoides küll enamasti omaette, kuid siiski puutusin ühe kirjusulelisega põgusalt ka lähemalt kokku. Just enne, kui hotelli parklast kodu poole sõitma hakkasime, jalutas sealt läbi ehe jamaikalane, kes oma mahlaka aktsendiga mu auto marki uuris ja komplimente jagas. Selline stereotüüpne jamaika mees, kõhn, kirju mütsiga ja naljaka aktsendiga.

Londoni külastusele eelneval nädalavahetusel olime peenutsevamad ja sõitsime koos laste ja emaga Champagne maakonda. Viinamarja korjamise kohta olin saanud pisut valeinfot - see oli oktoobri alguseks juba ammu möödas, kuid kahte keldrit külastades lahkusime mõlemast väikese varu kohaliku joogiga. Hinnad olid küll mõnevõrra odavamad kui poeletil asuvatel toodetel, ent siiski šampanjaväärilised (13,50 ja 15), seega jäid soetatavad varud mõnevõrra väiksemaks, kui ühes teises kohas, kus käisime pisut varem ja millest kirjutan pisut hiljem.

Muidu oli mul info, et sõidad aga septembris-oktoobris Prantsuse veinimaale (üksõik millisele) ja võid leida kohti, kus tasu eest võid ise endale värskeid viinamarju korjata. Olime nõnda Belgias käinud oma käega Jonagold ja Greenstar õunu korjamas (khm... 40kg tuli kokku :) ). Kohapeal selgus, et Champagne's on tavaline viinamarjakorjamise aeg septembri keskpaik, kuid kuna see aasta oli juba aprill väga soe ja õitsemine toimus varem, siis korjati marjad ära juba augustis. Küll aga oli jäänud taimede külge piisavalt marju, mille kohta meile öeldi, et neid võib vabalt tee ääres korjata, sest omanikel neid nagunii enam vaja pole. Eriti uhke olen selle üle, et selle info suutsin küsida ja vastu võtta prantsuse keeles. Nõnda siis peatasimegi ühes kohas auto viinamarjapõllu kõrval ja korjasime arglikult mõned kobarad punaseid (lausa sinakasmusti) viinamarju kas Pinot Noir või Pinot Meunier sordist. Kusjuures huvitav oligi see, et kõik teeäärsed põllud olid punaste viinamarjadega, kuid šampanja on ju teadupärast valge... Uurinud natuke ka Wikipediat, tundub, et viinamarja kesta värv ei pruugi olla seotud veini värviga... Maitselt olid need marjad aga mõnevõrra kehvemad, kui need mille juurde ma nüüd jõuan.

Ehk siis septembri keskel käisime me veinitripil Moseli jõe ääres. Minu eesmärk oli minna Luksemburgi ühes külas toimuvale veinifestivalile, kuid reisikaaslased teadsid Saksa poolel üht hea mainega keldrit ja nõnda me jäimegi lõpuks Saksa poolele, maitsesime ühe keldri pea kõiki veine ja ostsime mitu kasti erinevaid sorte, maitsesime pisut ka teise keldri veine ja jäime ööseks sinna külla paigale, et saaks veel esimese keldri juures olevas baaris ka juua neid häid veine ja värsket veini Federweiss, mis on selline hägune, võrdlemisi lahja (4-6%) ja väga magus, ning endiselt keset käärimisprotsessi (nii 5-6 päeva vanune). 4 - 4,5 € per pudel eest võis paar-neli-viis kasti osta küll. Õhtupimeduses käisime ka hotelli vastas üle tee asuval põllul viinamarjaraksus näpates kobara punaseid ja kobara valgeid marju. Tore oli olla ja tuju oli hea, milles mängisid rolli nii manustatud vein, kui naisterahvaste puhul ka teadmine, et lähistel asuvast Villeroy & Boch outletist oli soetatud üksjagu nõusid, mille kokku-hind oli meeldivalt madal.

Järgmisel päeval autoseltskonnad eraldusid ja meie sõtsime Luksemburgi poolele. Sõitsime Schengenisse, tegime pilti teeviidast "France 2 / Deutschland 1", ja jätkasime teekonda mööda maalilist Luksemburgi Route du Vin'i - ühel pool jõgi ja mõlemal kaldal künka- ja mäenõlvadel viinamarjaistandused, siin enamasti valgete viinamarjadega. Tee ääres ostsime ühelt tädilt karbi väikeseid valgeid magusaid viinamarju. Olles juba sealkandis põikasime korraks taas tagasi Saksamaale, et külastada Saksa vanimat linna Trieri, vaadata sealseid Rooma-aegseid maamärke ja sõita seejärel tagasi Luksemburgi, et võtta suund tuhkatriinulossi meenutavale Viandeni linnusele. Väga mõnus nädalavahetus oli.

Pärast kõiki neid reise loobusin ennejõulusest Kanaari saarte reisist, sest pangakonto numbrid oleksid tahtnud mu finantseesmärkidest siis erinema hakata. Pärast möödunudaastast ülilumist jõuluaegset Eesti-külastust oli küll kiusatus seekord kuhugi sooja sõita. Sooja ei lähe, aga Eestisse ka ei tule. Oleme sel aastal ikkagi Brüsselis ja võib-olla teeme lühikese autoreisu kuhugile Saksamaale. Eestisse sõidame hoopis veebruaris, küll nädalake pärast sünnipäeva, aga ma mõtlen, et äkki see ei takista sõpru sünnipäevaettekäändel külla kutsumast. Üks argument veebruari kasuks oli muuhulgas ka see, et jõulukiire ajal nagunii oleks keeruline sõpradega ühiseid sobivaid aegu leida.

Niih, kohaliku hälloviinini mõttelõngaga ei jõudnudki, aga rohkem praegu ei jaksa ka.

Tsau!

Ahjaa... mõnele palju jõudu plaani A teostamiseks!

sisuka sisu asemel

2011-09-22T16:30:00.003+03:00

Pisut laenatud materjali:

Mehed on nagu Bluetooth: Kui oled kõrval, on ühendus hea. Kui lähed kaugemale, hakkab kohe uusi "seadmeid" otsima.
Naised on nagu WiFi: ühendavad end automaatselt kõige võimsama ja tugevamaga.

äratus

2011-08-24T14:09:00.001+03:00

Pikalt puhkuselt tagasi. Ei luba siiski igaks juhuks midagi. Aga ma proovin.

minapildi crash

2011-05-23T13:52:00.003+03:00

Lugesin nädal aega huvitavat kirjandust, kuidas mõnda asja teisiti ehk paremini teha, ja kui tuli kätte rakendamise aeg, olin ma endiselt oma tubli vana mina. Vabandused olid muidugi lihtsad ja loogilised. Aga tegelikult ei julenud ma lihtsalt riski võtta, et mu jäetav (uus) mulje pole mitte vale, vaid positiivselt teistmoodi.

Kuidas ma käisin Milanos peaaegu seal käimata

2011-05-18T14:44:00.003+03:00

Õigupoolest oli see juba poolteist nädalat tagasi. Ühel reedesel päeval toimus seal üks konverents, kuhu acute'l oli võimalik rõõmsalt kohale sõita. Saabusin juba neljapäeva õhtul. Kuivõrd terve reede õhtu pidi alates kuuest vaba olema, siis ei kibelenud samal päeval linna vaatama. Pealegi oli ürituse koht kuskil äärelinnas ja ööbimine orgunnitud samasse. Seega esmalt võtsin sihiks hotelli jõuda ja sealsamas hiljem mõne kolleegiga kokku saada.

Saabusin Malpensa lennjuaama ja sealt võttis juba bussiga üks tund kesklinna jõudmiseks. Seejärel ootasin üle poole tunni metroorongi, sest pidin jõudma kahe otsaga metrooliini sinna otsa, kuhu rong harvem sõidab. Kaks tundi pärast maandumist olin lõpuks hotellis ja veidi hiljem kosutasin end paari õllega.

Reedel aga hakati juba hommikul konverentsil hoiatama, et kes peavad samal õhtul lahkuma, arvestagu kl 18 algava ühistranspordi streigiga ja katsugu varem see suurepärane üritus maha jätta. Räägiti minimaalse teenuse säilitamisest, mistõttu kohalejääv mina ei tundnud, et õhtune turistijalutuskäik suures ohus võiks olla. Rahulikult läksin pärast konverentsi lõppu veel kl 17.45 oma hotellituppa, et "inimese moodi riietuda" ja siis rahulikult minna ootama minimaalset teenust pakkuvat metroorongi. Suurepärane plaan, mis nagu paljud temasugused, ei olnud määratud teostuma. Isegi metroojaama sisenemine oli võimatuks tehtud ja vaid viimastelt liinilt saabuvatelt rongidelt lahkuvad reisijad said jaamast välja.

Seal kohtasin ka oma hispaania kolleegi, kellega oli juttu hiljem linnas kokku saamisest. Noh, saime siis varem kokku. Õnneks oli selle hotelli/konverensikeskuse ümber ka mingi elu. Suur kaubanduskeskus ja multipleks kino koos mõne söögikohaga. Suundusime õhtusöögile, mis muide oli väga hea - võtsin pizzat ja Chianti veini. When in Rome... Lõpetuseks maitses ka Crema Catalana hästi - no ei maksa üle pingutada ka selle Itaaliaga, onje. Viimane oli tegelikult kreembrülee suhkrukaramelli koorikuga - ma ei tea, kust see roog originaalis pärit on.

Täpipealt kell 10, nagu lubatud, avati metroojaama väravad ning eestlane ja hispaanlane said asuda kesklinna poole teele, kus meie briti kolleeg parasjagu õhtusööki lõpetas (tal oli hotell ka kesklinnas ja jõudis kohe pärast konverentsi veel õigel ajal rongile). Kuni kesklinna jõudmiseni oli kogu mu mulje ümbritsevast üsna keskpärane. Bussiaknaist nägin üsna tavalisi maju, metroo oli natuke väsinud ja räpase muljega (kuigi otseselt must nagu ka polnud), ja plekkpurgi viimistlusega metroovagunid üle ühe grafitiga kaetud. Brüsseli metroojaamad ja -rongid jätavad parema mulje, isegi need vanemat tüüpi rongid. Milano katedraal oli seevastu ilus ja linn täiesti nauditav ka pimedas. Vaatasime üle sealsamas platsi ääres seisva Galleria Vittorio Emmanuele II. Jalutasime ka La Scala teatrini. Kiri väljas teatas, et ühistranspordi streigi tõttu oli seal etendus ära jäänud. Sooja oli vähemalt 18 kraadi ja parkisime end pärast jalutuskäiku ühes tänavakohvikus.

Kohvikus maksis pooleliitrine õlu 9 eurot, mispeale britt leidis, et võib juba 10 euro eest pigem ühe vodka martini teha. Mina jäin õlle juurde, mis nagu hiljem selgus tehti mulle välja ühe väikese varasema teene eest. Kindlasti odavama teene, kui 9 eurot... Vähemalt sain hiljem taksosõiduga kombineerides natuke oma südametunnistuse piina leevendada.

Kell 2 sain magama, et ärgata kell 7 ja pärast hommikusööki asuda teele lennujaama suunas. Seekord läksin kesklinnast lennujaama rongiga, mis tegi ajavõitu 20 minutit.

Käik kiire ja korralik. Igasugune võlu tööreisidest kaob ju nii täiesti. Vähemalt oli seltskond tore.

Vast hiljem lisan ka mobiiliga tehtud pildi või pilte.

Oi kui ilus

2011-04-20T22:11:00.005+03:00

Ma küll natuke hilja ärkasin. See tähendab olen koguaeg fotoka maha unustanud, aga nüüd just enne, kui Brüsseli roosad õied kaduma hakkavad, klõpsasin telefoniga kähku ära. Pisutki aimu sellest hingematvast ilust. Järgmisel aastal saan ehk õigel ajal pihta.

Meil on üle 20 kraadi sooja olnud viimasel ajal. MMMMMMMMMMMõnus. Homme on vaikse neljapäeva puhul mobiilne päev, millest ilmselt osa veedan perega kuskil järve ääres. Nad siin eile juba käisid ilma minuta töötundide ajal.

Pühi ise ka!

kevadsport

2011-03-10T12:00:00.003+02:00

Mul juba eesaias kuu aega lumikellukesed õitsevad ja viimased juba närbuvad. Kevad valitseb juba pikemat aega. Seega on just õige aeg, kui peaks lumelaua endale alla panema ja sellel spordivahendil oma esimesed katsetused tegema.

Järel-vastlaliu tegemiseks vedasime end töökaaslastega eile 100km kaugusele, kus sisehallis on üle 500m lumist mäenõlva. Valisin katsetamiseks lumelaua, sest tundus suuskadest huvitavam ja enamik teisi on ka lumelauatajad. Vist võib öelda, et esimesed katsetused olid väga head. Tuli juba välja küll - püsti-pikali proportsioon on väga rahuldavalt püsti kasuks.

Hetkel veel liigun, kuigi lihased annavad märku, et täna õhtul või homme ei pruugi see enam nii sujuvalt minna.

valija

2011-02-21T13:04:00.000+02:00

Selle korra valijakohus on täidetud. Eile.

nii need päevad läevad

2011-02-11T15:59:00.003+02:00

Thanks, mr. chairman! We support the Swedish delegation. Thank you!

European paradise:
You are invited to an official lunch. You are welcomed by an Englishman. Food is prepared by a Frenchman and an Italian puts you in the mood and everything is organised by a German.

European hell:
You are invited to an official lunch. You are welcomed by a Frenchman. Food is prepared by an Englishman, German puts you in the mood, but don't worry, everything is organised by an Italian.

That joke was proposed by a Belgian as the Offical European Joke, the joke that every single European pupil should learn at school. The joke will improve the relationship between the nations as well as promote our self humour and our culture.

The European Council met in order to make a decision. Should the joke be the Official European Joke?

The British representative announced, with a very serious face and without moving his jaw, that the joke was absolutely hilarious.

The French one protested because France was depicted in a bad way in the joke. He explained that a joke cannot be funny if it is agains France.

Poland also protested because they were not depicted in the joke.

Luxembourg asked who would hold the copyright on the joke.

The Swedish representative didn't say a word, but looked at everyone with a twisted smile.

Denmark asked where was the explicit sexual reference. If it is a joke, there should be one, shouldn't there?

Netherlands didn't get the joke, while Portugal didn't understand what a "joke" was. Was it a new concept.

Spain explained that the joke is funny only if you know that the lunch was at 13h, which is normally breakfast time.

Greece complained that they were not aware of that lunch, that they missed an occasion to have some free food, that they were always forgotten.

Romania then asked what a "lunch" was.

Lithuania and Latvia complained that their translations were inverted, which is unacceptable even if it happens all the time.

Slovenia told them that its own translation was completely forgotten and that they do not make a fuss.

Slovakia announced that, unless the joke was about a little duck and a plumber, there was a mistake in their translation.

The British representative said that the duck and plumber story seemed very funny too.

Hungary had not finished reading the 120 pages of its own translation yet.

Then, the Belgian representative asked if the Belgian who proposed the joke was a Ducth speaking or French speaking Belgian. Because, in one case, he would of course support a compatriot, but in the other case, he would have to refuse it, regardless of the quality of the joke.

To close the meeting, the German representative announced that it was nice to have the debate here in Brussels but that, now, they all had to make the train to Strasbourg in order to take a decision. He asked that someone wake up the Italian, so as not to miss the train, so they can come back to Brussels and announce the decision to the press before the end of the day.

"What decision?" asked the Irish representative.

Then they all agreed it was time for some coffee.

janvier

2011-02-07T11:13:00.005+02:00

Perega ei ole üldse vahet, kus sa parasjagu oled. Üksikuna oleks ilmselt võimalik igasugu ja hulgi rohkem actionit kogeda, kuid ilmselt (teades ennast) tunneksin siis jälle teistsugust painet - koha otsimise vajadust.
Jaanuar kulges rahulikus tempos, ka tööalased toimetused ei ole veel kuigi suurt hoogu saanud. Nädalavahetustel on olnud tagasihoidlikke, ent seltskondlikult nauditavaid, üritusi eestlaskonna hulgas ja tööpäeviti enamasti igapäevane rutiin.
Kuu kõige eripärasema meenutus seostub ühe outlet'ide keskusega naaberriigi piiri lähedases külakeses. Mul oli pikemalt selge plaan, et ostan millalgi ühe korraliku ülikonna, mis jääks 300 EUR hinnaklassi. Päriselt aga ei uskunud, et selle raha eest võib vabrikupoest saada H.B. initsiaalidega tootjalt midagi. Väga ilusa sai! Midagi, milles tunda end asjaliku JA seksikana. Ja ma isegi ei ostnud allahinnatud toodet, vaid uuest, kevadkollektsoonist! Vahe jaehindadega algab ülikonna puhul selles firmas 170 EUR-st. Talvise allahindlusega oleks põhimõtteliselt võinud saada midagi ka 200 EUR-ga, aga üks konkreetne proovitud mudel ikka nii hästi ei istunud ja proovinud juba seda teist, ei viitsinud enam rohkem otsida. Šoppamine tõepoolest vabastab endorfiine.
Nüüd sõidan juba CD-numbritega :) Sai ühele poole selle sehkendamisega. Belgia kiiruskaamerate juures peab aga nüüd viisaka näoga püüdma olla. Õnneks jääb kuuldavasti minu rahutuse piir lubatud eksimuse raamesse. Eks näis, kas ja millal fläšš ära käib.

puhkuse kokkuvõte

2010-12-28T13:22:00.003+02:00

Lennud sattusid hea ilmaga päevadele. Sõbrad sai plaanitult üle vaadatud. Haigused otsustasid ka seekord mööda inimesi liikuda, sest kivid ja kännud on paksu lume all. 23. kuupäeval pendeldasin mina vetsu ja voodi vahet. 22. õhtust jäi väiksem laps haigeks - jõululaupäeva hommikul selgus, et kõrvapõletikku :s. Eilne tagasisõitki oli mõned päevad selle tõttu kahtluse all. Aga antibiootikumid laksavad ikka korralikult. Tuisu ja haige lapse tõttu ei jõudnud esimesel jõulupühal Rakverre naise sugulastega jõulupidu pidama. Ilma tuisuta oleksin ehk vanema lapsega kahekesi ära käinud.

Nüüd siis taas väljamaal, mis üsna veidralt on juba "home sweet home" (ehkki päris omas oli ka mõnus olla, eriti hetkedel kui ei pidanud mõtlema vajadusele läbi hangede tsivilisatsiooni pääseda). Ka siin on vähemalt 5 senti lund. Kodutänaval on lumi lihtsalt kinni sõidetud ja tee on üsna libe. Aga üldiselt on soojem. Üsna lähedal sellele, mida oleksin oodanud.

Kõhud täis ja jõuluks koju

2010-12-15T13:22:00.004+02:00

Eile oli jõulupidu, üsna tagasihoidlik. Üks põhjusi selles, et säilitada vormi tänaseks kojusõiduks. Aga eks on juba mitut pidu peetud ka.

Aga võib-olla alustaks sellest, mis sageli aitab peol viibides viisakat vormi säilitada. Ehk siis autost. Eile sain oma amordid vahetatud, aga nagu selgus, toimis mingi interkontinentaalne loogika ja ma pidin selle eest siiski maksma. Veidral põhjusel hakkas väidetavalt garantii kehtima auto esmasest hooldusest, mis tehti kui see automüüja juurde saabus. Kaheksa kuud enne ostu ja esmaregistreerimist! Eestikeelses keskkonnas tahaks selle kohta esindajailt natuke lähemat selgitust küsida. Neid aga süüdistada ei saa, sest hankisin auto mujalt. Lisaks teatas siinne esindaja, et tehnokontrollikeskuse poolt vea tuvastamine ei loe midagi ja loeb see, mis ametlik esindus tuvastab. Ehk neli päeva pärast minu poolt eeldatatud garantii lõppu.

Viimased kuus päeva on pidev pidu olnud. Loomulikult ei saanud ma ühtki vahele jätta vaatamata sellele, et poole selle ajast olin häälest ära ja ka pool-dohune, ja millalgi võis palavikku ka olla. Algas üsna tagasihoidliku peoga Belgia eesistumisja lõpu tähistamiseks neljapäeval. Jätkus reedel jõulupeoga Poola esinduses, kus oli au viibida kuueliikmelises seltskonnas, kes kella kaheni žubrovkat jõi. Seltskond sarnanes natuke anekdoodile - eestlane, sakslane... ja siit alates on erinev: kaks poolakat, sloveenlanna ja britt. Järgmine hommik oli pisut raske - aga ma süüdistan selles peamiselt kinnist nina ja puuduvat häält, kuigi poola viin mängis ka märgatavat rolli. Kahjuks jäi hiljem teostamata sellel peol britil küpsenud suurepärane mõte järgmisel töökoosolekul oma sõnavõttudesse biitlite laulupealkirju sobitada. Koosolek oligi liiga lühike ja keegi suurt sõna võtta ei tahtnud.

Sloveenlanna on üsna resoluutne ja jõuline noor naisterahvas, kes jagab lahkelt infot oma isiklikust elust (näib, et kannatab korralikult alkoholi; on pidanud nelja portugaallasest boyfriendi; eelistab kangeid alkohoolseid jooke; ja üldse on tal iga asja kohta oma väga selge arvamus), aga on sellegipoolest (või tänu sellele?) tore kaaslane sellistel üritustel. Britt on tagasihoidlik briti lastetoaga meesterahvas, kel juured Portugali Indias ja kes on oma elu esimesed aastad elanud Soomes ja näib, et seal on sugulasi siiani. (UK delegatsioonis osaleb vahel ka üks mu endisi eesti kolleege, kes nüüd UK-s töötab - ja siis võiks UK delegatsioon tervenisti Soome sõnavõtte ilma tõlketa kuulata.) Poolakad on väga toredad (neid on meie grupis kaks, sest Poola on otsustanud teemasid nende vahel pisut jagada) - minuvanune naisterahvas ja võib-olla mõned aastad vanem mees. Mees on selline tore semu ja naine (kuidas seda nüüd võimalikult viisakalt ütelda) oleks täitsa minu maitse, kui meil kummalgi poleks eraelulisi takistavaid tegureid. Ja siis on veel sakslane. Vähemalt 20 aastat vanusevahet mõjutab paratamatult, samas oli mu jaoks pisut ootamatu, et ta sellisele peopikendusele meiega jäi, aga samas avas ka teist külge temast. Võib koos viina visata küll.

Siis laupäev oli paari kolleegi seltsis ühe kolleegi kodus. Rohkem pereüritus, kus oleks saanud ka trimbata, aga eelmise päeva mõjul pidasin paremaks ise autojuhiks olla. Pühapäeva pärastlõunal oli eesti laste jõulupidu (nojah... khm... nimi ütleb kõik). Esmaspäeval soe kahetunnine glögiga Santa Lucia tähistamine rootslaste juures, kus taas väliskolleegide seltsis aega veeta sai. Eile siis minu asutuse pidu, kus, nagu öeldud, hoidsin samuti tasast vormi, et täna endal parem oleks. Mingi piirini on ka pidu toredam, kui mõõdukalt tarbida. Oli küll.

Täna jään kahjuks oma kojusõidu tõttu ilma jõuluõhtusöögist, millel osalevad ainult need väliskolleegid, kellega ma igapäevaselt töiselt kokku puutun (sh siis need ülalloetletud tegelased). Aga kuna pidu ongi terve nädala pea nonstop käinud, siis vägaväga kahju ei olegi. Eelmine selline oli kuu aega tagasi poolakate juures, mis kujunes lõpuks umbes samasuguseks, nagu jõulupeo lõpp oli.

Mulle ikka täitsa meeldib siin. Nüüd uuel aastal kahjuks(?) nii sagedasti pidusid ilmselt ei tule, aga tööl pole ka viga. :) Vähemalt üritab see kolleegidering saada korra kuus õhtusöögiks kokku. Vast tuleb ka mõni muu ekspromt-üritus ja nüüd oleks aeg juba hakata kasutama seda eelarvet, mis mul on ette nähtud väliskolleegidega vahel restoranilaua taga jutu ajamiseks.

Aga nüüd kodumaine puhkuseaegne graafik tuleb ka nii tihedalt sisustatud, et ongi juba õige aeg öelda mõlemale oma lugejale: häid jõule ja hääd vana lõppu!

mise à jour

2010-11-30T13:04:00.005+02:00

Vaikus enne tormi, tundub.

Eelmise töötormise nädala järel tõmbasin eile otsad kokku ja saatsin kamaluga aruandeid, samal ajal püüdes saabuvate meilidega sammu pidada ja veel muudki korda ajada, millest hiljem. Täna on nii harjumatult vaikne, et hakka või blogima. Homme tuleb põnevam päev - just selline, milleks mind siia saadeti. Siis jälle paar päeva puhkust enne järgmist nädalat, kus tahetakse kõik selle aasta tegemata tööd ära teha ja juba tehtud töödele ka kriips alla tõmmata. Järgmine nädal tuleb seega kiire. Aga õnneks on juba kolmele õhtule seltskondlikud üritused plaanitud, et natuke aidata seda täispuugit töönädalat unustada.

Eile võtsin ette jätkata auto ümberregistreerimise protsessi. Tollis käidud, kindlustuses eelpakkumisest räägitud, tuli nüüd minna tehnokontrolli. Sain kaks uudist, nagu anekdoodis. Hea uudis on see, et CD-numbriga auto puhul ei pea olema vastavussertifikaati. (Tegelt võiks ju kõigi puhul eeldada, et kui auto on registreerida lubatud, siis ta vastab ka normidele). Halb uudis tuli välja testis, mida ma Eestis ei ole näinud sooritatavat. Vedurstuse testis selgus, et tagumised amordid on täiesti kutud ja seega ma testi ei läbinud.

28 000km läbisõiduga autol amordid läbi?! WTF?! No ma tean, et Dodge on odav auto, aga ei arvanud, et nüüd kohe nii siis. (Kusjuures Eesti edasimüüja juures hinnas seda odavust ei märka ja siingi kindlustuse tabeli järgi hetke müügiväärtus 10 000EUR suurem minu makstust.) Garantii saab läbi ülehomme. Nüüd ma loodan, et võidab loogiline lahendus - garantii alla käivad kõik vead, mis avastatakse enne garantii lõppu. Ma mõtlen liiga palju ja juba hirmutan end ebaloogilise lahendiga, et näiteks ka remondi peab jõudma teostada enne garantii lõppu. Esimeses kohas pakuti remondiks aega uueks aastaks, teises järgmiseks esmaspäevaks.

Tore on see, et kuu aja jooksul on sattunud mulle külla juba külalisi kodumaalt. Nädal aega leevendas meie lastega tegelemise kohustust ämm. Möödunud nädalal võtsime õhtusöögiks vastu mu kolleegi ja eks-kolleegi. Üks oli siin korraks töö asjus, teine juba kolm aastat töö asjus, ja jääb kauemakski. Ühed külalised kohe kuu alguses olid ka kohalikumad eestlased, kes aitasid IKEAst majatäie mööblit ära tuua ja laenasid suure tööriistakasti kokkuveetud kraami kokkupanemiseks.

Aga muide, hinnad on siin üldiselt koledad. Toit on laias laastus kaks korda kallim. Ainult šokolaad maksab sama palju, aga on kõvasti parem. Piim on 20 kuni 25 krooni liiter. Ouch!! Täitsa tasub käia nt 130km kaugusel Aachenis Saksamaal, kus asjad on enamasti vähemalt sama hinnaga kui Eestis, kui mitte odavamad. Aachenis on praegu väga tore jõuluturg ka avatud. Kaheks nädalaks kogu selle aja säiliva kraami ostmine on selles suhtes ka päris mõnus, et siis ei pea end väga sageli toidupoodi vedama. Jälle vaba aeg justkui maast leitud.

Kodumaiseid uudiseid loen vähe, aga erilise rõõmuga neid, mis räägivad teie lumeuputusest. Haa! Just selle jama eest ma siia põgenesingi! Ja ajastus on väga õige. Novembri lõpus juba lumi, mis paistab püsima jäävat? No thanks! Paari aasta pärast võib-olla küll jälle, aga mina tahan sellest asjast natuke puhata. Nojah, siin on ka nädalakese juba nulli ja miinuse poole olnud, aga üldiselt ikka mõnusam. Laupäeva hommikul oli maa pisut valge, aga õhtuks oli kõik sulanud. Mu tagaaia naabritel kasvab aias mingi laialeheline ja vist igihaljas puu, ning lumi selle roheluse (sh heki ja üsna värske näoga muru) taustal mõjus väga põnevana. Mm... ja nädalavahetusel päike paistis!! Teist päeva on siin nüüd jälle küll taas tavapärane ilm, ehk pilves, ja täna on tänavad lumevalgemad öösel sadanud paarist sentimeetrist lumest.

Seda kodumaa lund ja külma saan ma aga varsti katsuda ka. 15. detsembril sõidame jõulupuhkuseks koju, aga kohe peale jõulu tuleme ka tagasi.

Kuidas osta Belgias kodumasinat

2010-11-03T11:09:00.002+02:00

Selleks pead kauplusele lähenema vähemalt nädal aega enne seda, kui soovitud seadet kasutama tahad hakata. Kuigi ma kartsin, et see asjaajamine siin nii võib käia, tuli mulle uude elukohta kolimine ikka ootamatult, nagu lumi Tallinnas. Pool nädalat enne kohavahetust läksime poodi - seal lubati, et pliit tuleks juba kümne päevaga ja külmkapi saab paari päevaga. Naine pidas läbirääkimisi, aga mina olin koos rahaga teises kohas. Kui mõned tunnid hiljem siis selle paari päevaga lubatud külmkapi eest maksma läksin selgus, et siiski kulub aega terve nädal. Nüüd juba täna saab kätte. Ja pidime vaid kaks ja pool päeva ilma külmkapita hakkama saama.

Pliidi suhtes otsustasime, et proovime veel teisest kohast ka. See oli eelmisel neljapäeval ja kaup lubati kätte teisipäeval (ehk eile). Rõõmustasime, et pliidita saame poolteist päeva edukalt hakkama küll. Eile pliit saabus... aga juhtme peab eraldi soetama ja külge ühendama. WTF!?

Ilmselt oleks võinud üritada mõnel müügimehel ikka natuke lasta sellest pliidist enne rääkdia. Ehk oleks ta maininud, et juhe tuleb ka eraldi muretseda. Ostu vormistamise ajal pliidipoisse kohal ei olnud ja üks tädi kirjutas meile selle lihtsalt välja. Elektripliitide valik ei olnud just väga suur ja ei osanud nagu välja ka mõelda, mida oleks selle kohta küsida.

Nüüd on küsimus: kas ma olen piisavalt osav, et see juhe ära ühendada või tuleb otsida elektriku teenus ja kui kaua selle järgi ootama peab? Loodetavasti külmkapp tuleb koos ühendatud juhtmega.

Internetiühenduse kohta olin ka tegelikult varem ju kuulnud, et võtab aega ühendamine. Aga taas oli teemaks, et mõtted muude asjadega hõivatud ja ei suutnud piisavalt ettenägelik olla. Selle saab 15 päevaga ehk 17. novembriks.

Autoga Brüsselis

2010-10-28T11:39:00.002+03:00

Autoga on siin kohutav, aga ilma on võimatu.

6km igal hommikul 35-45 minutit sõita on jube. Iseenesest, 45 minutit sõita ei ole ju hullu, aga peaaegu paigal seista siiski jube.

Selline piin on tingitud koolikohustusest. Õnneks saab peagi vaevast lahti, sest kolin paremasse kohta. Siis ei ole vaja enam autoga kooli-ja-tagasi teed ette võtta ja võin hommikul koduuksest metrooni jalutada ja siis 15 minuti pärast sihtpunktis metroorongist maha astuda. Vähemalt toimub liikumine! Kui tahta autoga tööle minna, siis saab vabamalt kellaaega valida (ei sõltu koolipäeva algusest) ja ehk ka ummikute tekkimisest ette jõuda.

Kuna olen suure osa ajast autos istunud või tööl rutiini tekitada üritanud (seni edutult, sest ikka on veel uut), siis olen uudiste jagamisega hätta jäänud. Aga ehk see postitus siin tähistab jää murdumist ja miskit lisandub varsti. Midagi ikka nagu oleks kirjutada - näiteks sellest, milleks peab valmis olema kui tahta mõnd suuremat kodumasinat osta.

Prügiga on Saksamaal kehvasti

2010-10-07T21:00:00.002+03:00

... sest prügikastid autobahni ääres on remondis.

Meenutusi reisult...

99 putli õlle seina peal...

2010-10-03T23:41:00.005+03:00

Laupäeval oli üks üritus, mille raames sattusime Cantilloni pruulikotta. Teevad seal gheuze sorti õlut, mis ei meenuta maitselt mitte kuidagi õlut. Seda kääritatakse kuni kolm aastat ja kui ma nüüd meetoditest õigesti aru sain, siis võib seda vist elusaks õlleks pidada. Pistetakse pudelisse ja säilib rahulikult veel paarkend aastat ilma halvaks minemata. No... mitte, et ta värskelt ka väga hea oleks. Kõik suhkrud on välja käärinud ja siis meenutab ta sellist kuiva siidrit või champagne'i. Hapu värk, aga vähemalt on ära proovitud.

Pärast läksime ühte pubisse, kus sain võimaluse oma silmaga (ja keelega) asuda tunnistama Belgia õllerohkust. Seal sai ka minu maitsele sobivat õlut. Kolme eri sorti ja näikse, et kümme korda nii palju annaks veel selles kohas proovida. Moeder vist oli nimeks.

Reede õhtul (isegi võib öelda öösel) olin ühele väliskolleegide peole kutsutud. Sinna ma ei jõudnudki. Ma ei leidnud kohta lihtsalt üles. Vihma sadas, kell oli kaksteist öösel ja ma ei olnud veendunud selle kandi piisavas turvalisuses, et iga nurgatagune üle nuhkida. Tegelikult olin ma üsna lähedal, kui pärast kaardi pealt ja veel hiljem valges koheapeal üle vaadata õnnestus. Omapärane kogemus oli muidugi kell pool üks öösel autoga ummikus istuda. Parkimiskoha leidmine tänaval oli võimatu a) sest autosid oli palju ja b) 4,8 meetrist autot ei ole siin peaaegu võimalik parkida. Parkimismaja aitas siiski hädast välja. Oleks vaid õige pubi ka üles leidnud.

Korteriga kaasa lubatud parkmiskoht anti praeguseks mõned sajad meetrid eemal garaažis. Ütlesid, et kuniks oma maja garaažis koht vabaneb, aga ma pigem ei usu, et see juhtub enne kui mulle antud kuu siin korterhotellis mööda saab. Pigem isegi ei tahaks siin parkida, sest siin on ikka päris kitsas.

Korterhotelli üllatus oli see, et kuigi lepingus oli kirjas, et koristusteenust ei ole, siis tulin ühel päeval koju ja mu prügi oli kadunud ning voodilinad olid sirgeks tõmmatud. See pidavat olema maksude värk. Ma ei saandki aru, et kas nüüd üürile võtja või andja peab maksu maksma, kui seike teenus ka pakkuda on. Tegelt, eks lõpuks maksab ikka üürilevõtja. Seepärast nad siis kirjutavadki lepingusse, et ei koristata. Üks maksudest kõrvale nihverdamine käib ka igal pool.... Eks see koristusteenus on üks mugav asi küll, aga oleks teadnud, oleks oma maha visatud mustad sokid ise kokku korjanud (no oli tüdimus pärast reisu ja ei viitsind tegeleda selliste asjadega, kui üksi oled :P).

Laupäeva ja pühapäeva hommikupoolikud sisustasin sellega, et sõitsin linnapeal ringi ja üritasin tunnetust saada, et võiks laenatud GPS-i rahuga järgmisel nädalal tagasi saata. Laupäeval käisin luurasin üle, kuidas jõuab autoga majja, kus ma novembrist alates resideeruma hakkan. Tegin ka IKEA luuret (seal võib lolliks minna küll). Pühapäeval vaatasin kuidas lennujaama sõidetakse ja sõitsin Bourse'i kandis, kus ma reedel pidukohta üles ei leid'. Pühapäeva pärastlõuna jalutasin raekoja platsi ja vanalinna ümbruses ning käisin kinos (Wall Street).

Rännumees

2010-09-29T22:29:00.003+03:00

Laupäeva õhtul ladusin auto pagasiruumi kraami täis, et ei peaks pühapäeval aega kulutama - võiks suht hilja ärgata ja siiski suhteliselt vara sõitma hakata. Paarikümneminutise hilinemisega siis pühapäeval startisingi. Ja 3km pärast pöörasin tagasi, sest olin tee peale kaasa pakitud toidukoti maha unustanud. Mõtlesin küll, kas on mõtet, aga vahemaa oli alles nii väike, et selle tagasipöörde tegin siiski ära.

Ja umbes 30km pärast, Laagri maksimarketi tanklas, avastasin, et olin oma hommikuse internetipanga külastuse järel unustanud ID-kaardi kodupükste taskusse... See oli palju ebameeldivam kui toidukoti maha jätmine, kuid kaaludes ID-kaardi hädavajalikkust leidsin, et järjekordset tagasipööret see väärt ei ole. Kui ainult paari nädala pärast saabuvad pereliikmed selle kaasa võtavad.

Teekonnal tabas Leedus mind pettumustunne, mis võis olla pisut võimendatud ka sellest, et olin just enne Lätis saanud kiiruseületamise eest trahvi (ei tea, kas Läti-Eesti vahel sundtäitmise süsteem töötab või võib selle trahvi maksmata jätta?). Igatahes, ma ei ole päris kindel, mis on Leedus üldine asulaväline kiirusepiirang, aga see paistis olevat 80km/h. Sest pea keegi ei sõitnud üle selle. Automaatkontrollid olid iga väikese vahemaa taga. Täielik heade teede raiskamine.

Ja siis tuli Poola... Ma tegin ise teadliku valiku, et lähen seda teed, mitte laevaga. Uskumatu tegelikult, kuidas kuue aastaga ununeb selline rist ja viletsus nagu kitsad ja üleautostatud Poola teed. (Ausalt öeldes juba kevadel pärast tookordset reisu arvasin, et polekski nii hull jälle üks Poolat läbiv reis ette võtta.) Ma küll ei kahetse enamasti tehtut, vaid tegemata jäänut. Nõnda ka seekord - mul olid omad kaalutlused, miks ma selle tee valisin - siiski tabas mind mingil hetkel üsna lootusetu tunne - kas tõesti peab ligi tuhat kilomeetrid läbima 80km/h. Õnneks siiski umbes 250 ja 300km vahel õnnestus 130-ga läbida - seda just pärast seda, kui olin ühele vahetusjuhikandidaadile SMS saatnud, et kahtlustan teda loobumises eelkõige Poola teede tõttu.

Kaldusin jälle veidi kõrvale. Aga sel rajal jätkates - ei tea kas kellelgi on hiljutist võrdlust, kas on nii nagu mulle mulje jäi: Varssavist lõuna suunal (st nt Praha poole) on liiklusolud paremad kui lääne suunal (st Berliini poole)? Sest ehkki Berliini poole on E30 peal see 250km ringis kiirteed, on ülejäänud üsna kitsas jama, aga Wroclawi või Krakowi poole on üsna palju neljarealist teed, sellist nagu meil on Narva maantee.

Niisiis teise päeva õhtul saabusin Saksamaale ja ma peaaegu et pidin sundima end peatuma, et väike öine puhkus ette võtta. Seal oli nii hea sõita vaatamata sellele, et vihm muutis nähtavuse üsna viletsaks ja ma riskisin sellistes oludes lubatud 120-st ja 130-st vaid 110 km/h kasutada. Järgmisel hommikul enam ei sadanud ja sain sellevõrra rohkem kiirust nautida. Ja kui ma juba arvasin, et sel teesuunal äkki seda ei olegi, siis ühtäkki sattusin piirangutevabasse tsooni. Ainult üks sõna: jess! Tee olukord oli nii hea, et vahepeal rauda surutud 170 km/h ei tundunud pooltki nii hirmus kui oli 130 Poola kiirteel. Ei tea, milles vahe oli - võib-olla tee lookles vähem. Ja siis oli veel üks uskumatu asi - kümneid kilomeetreid oli üsna järsk langus. Millal ma üldse nii kõrgele jõudsin, et nii pikalt mäest alla sõita annab??

Kui Poolas GPS ei teandud paari kiirtee lõiku, mille ma vaid teenumbrite järgi üles leidsin, ja seetõttu üksjagu maad GPS-i teada keset lagedat välja sõitsin, siis tegelikult suutsin ma hoopis Hollandis korraks ära eksida. Seal on kiirteede ristumine selline inseneriime, et kui GPS eripära hästi ei tunne, siis võib üsna segadusse sattuda, millise teeotsa järgmisena võtma peab. GPS aitas mind siiski rajale tagasi. Ilma oleks üsna P-s olnud. Ja seejärel jõudsin peaaegu et üsna ootamatult Brüsselisse välja ja vajalikele aadressidelegi täitsa sekeldusteta.

Korterhotellis tabas mind aga üsna prantsusepärane (minu arvates) üllatus. Koos korteriga lubati parkimiskohta, aga reaalsuses tähendas see seda, et lubati kohta, mida tegelikult kasutada ei saa. Majapidajanna pragas kontoriga telefoniteel parasjagu - tema olevat neile mitu korda öelnud, et seda kohta ei saa välja lubada. Mulle lubati leida samal õhtul (teisipäeval) lahendus, aga täna on kolmapäev ja telefon on vaikinud. Homme näitan ise initsiatiivi! Seni pole probleem õnneks põletav olnud - auto leidis koha töökoha parklas.

Varsti ehk jälle uudiseid...

Ja ongi käes

2010-09-24T08:49:00.005+03:00

Täna olen viimast päeva Eestis tööl. Nagu näha, raiskan aega siin kirjutades, selmet tööl viimaseid otsi kokku tõmmata ja laualt üleliigset pahna prügikasti või seljakotti uhada. Kuidagi omapärane tunne on sees. Eriti tööasjus. Kõik pole nii viimistletud nagu natuke lootsin ja mõnigi asi jääb natuke õhku rippuma, ning kummitab mind uues kohas edasi, sest ehkki töö asukoht vahetub jätkub side sama tööandjaga.

Pühapäeva hommikul istun rooli ja hakkan sõitma. Kui nüüd midagi ununeb, mis tulnuks tööpäevil korda ajada, siis see jääbki kuni jõuluni nõnda, kui elektrooniliselt ja kaugjuhtimisega ei õnnestu neid asju jonksu ajada. Kohati on tunne, et hirm midagi unustada on lausa halvav. Tekib kohatine mõttekramp üritades meenutada, mida veel olulist peaks mäletama ja siis on peas ainult üks mõte: "meenuta, kas on veel midagi", mitte: "asi 1, tehtud, asi 2 tegemata, asi 3, tehtud, asi 4, tehtud, jne". Ja kui paar asja on täiesti juhuslikult muid asju ajades meenunud, siis voolab üle keha külm ebameeldiv laine. Õnneks seni on nõnda meenunud asjad, mida võib võrdlemisi tähtsusetuks pidada, aga tol hetkel tunduvad tähtsad, sest ma olin ju tahtnud neid korda ajada.

Eelnevat kirjtudes hakkas asi veelgi hullem tunduma. Peaks nüüd eitamistaktikaga jätkama - mõjuks tervisele paremini.

Püsiv adrekalaks

2010-09-20T12:51:00.003+03:00

KuivõrdTähtis Päev järjest kiiremini läheneb, on mul viimasel ajal pidevalt mingi värin sees. Seejuures pole Küsimus: "Mis Seal saama hakkab?", vaid "Kas Siin on meeles kõik asjad korda ajada? Mida ma veel unustan?". Töö segab täiega ettevalmistusi. Pean suhtlema ümberasumise ette valmistamiseks, aga seda saab ainult päeval teha. Õnneks siiski on tööl koormus miinimumtasemele jäänud.

Möödundnädalane käik oli vist success. Mina valisin koha välja ja paberid on liikvel. Ebaedu võib ilmneda, kui üürileandja pidurdada otsustab.

Tulevastest töökaaslastest ka pildike ees, juba üht pidugi kogetud. Positivus pluss!

Ajutine (?) ebaedu üüriturul

2010-09-08T11:55:00.000+03:00

Vahel kui tundub, et kõik hakkab jube hästi laabuma, tuleb ikka ette mõni väike tagasilöök. Olin just rõõmuga leidnud kinnisvarakuulutustest tulevase elukoha esimese ja teise eelistuse (juhuks, kui esimene peaks ära kaduma). Kavatsesin järgmise nädala kolmepäevase Brüsseli külastuse ajaks kokku leppida nende ülevaatamise.

Esmalt sain eile teate, et varuvariant üüriti just välja. Seejärel selgus, et esimese maja omanikud istuvad täna vaagima rohkearvulist potentsiaalsete üürnike armeed (kelle hulka ma ei jõudnud). Ehk siis ka see koht on siis käest libisenud. Seda ma kartsin viimase nädala jooksul kõige rohkem, seejuures teadmata, kas laivis see maja nii meeldikski. Ebameeldiva tõsiasjana taipasin, et ilmselt pole see ainuke koht, kus tuleb mingi „missivõistlus” väljaüürijate ees läbi teha.

Nüüd tuleb loota, et senine kolmas ja neljas eelistus ikka järgmise nädalani alles on. Veel suurem ja alusetum on lootus, et midagi põnevat paari päevaga juurde tekib. Viimane ei ole siiski ikka päris võimatu. Just üleeile puksis senise kolmanda koha eelistuse neljandale kohale üks kuulutus, millest ma arvasin end maikuus ilma jäänud olevat. See on OK asukohaga piltide järgi positiivselt omapärane majake, mille miinuseks on kaks magamistuba. Pigem sihin kolme magamistuba, millest üht saaks kasutada hetkel prognoosimatu sagedusega ilmuvad külalised. Aga vast külalised ei heitu elutoas ööbimisest ja ega me ise väga tõsimeeli ei usu, et lapsed niipea eraldi magamistuppa jäävad.

Ümberasjua

2010-09-03T11:33:00.002+03:00

Nõnda siis… Olen ääretult laisk olnud. Isegi nõnda, et pole viitsinud siin servas sõna „grafomaan” asendada sõnaga „grafofoob”. Viimane tunduks kuidagi sobivam. Palavad ilmad kindlasti soodustasid sellist tegevusetust. Kuidagi jääb aga ka jõust puudu – kuhugi kulub seda energiat ikka piisavalt ära, et ei suuda võtta end pisut kokku ja mõndagi sõna kirja visata.

Hetkel on muidugi üsna palju ka selgusetut ja kui ma sellest tulenevaid emotsioone siia viskaks, võiks blogi üldpilt äkki liiga negativistlikuks kujuneda.

Count down kogub järjest hoogu. Täna nelja nädala pärast alustan tööd Brüsselis. Kindlasti olen ma seal kohal juba eelmisel õhtul. Aga üsna selgusetu on… No tegelt ei ole ma ise otsust ära teinud veel, millal ma siis õieti sinna saabun – mõne päeva varem või alles üle-eelmisel õhtul. Esmaspäeval sain asja bürokraatia poole pealt targemaks ja nüüd on vähemalt võimalus mingi valik teha. Siiani olen otsust edasi lükanud. Äkki lükkaks veel edasi, kuni on elukoha osas ka pilt selgem… See tähendaks, et ei pea veel kaks nädalat otsustama.

Selge plaan on see, et ma autoga sinna lähen. Vahepeal oli üks sõber vahetusjuhi kandidaadiks, aga ta käib siiski ajapuuduse tõttu oma käigu naaberriigis lennukiga ära. Ja mina oma mõtetes ei ole päris selgeks saanud, kas ma pigem tahaks üksi sõita või oleks lihtsalt tark ja kümneid kordi meelelahutuslikum endale siiski vahetusjuht sebida. Kuna kuupäevi pole otsustanud, siis on raske ka pakkumust välja hüüda. Samas äkki just peaks – saaks kuupäevad valida lähtudes vahetusjuhile sobivast. FB-s juba tegelikult ka hõikasin, ja tulemuseks ainult üks vastus: „Hea meelega, aga…”.

Kui mu mõnest lugejast keegi tunneb miniseikluse vastu huvi, võib ju märku anda, et kuidas nagu üldiselt selline mõte sobiks…

Eelkokkupuude Ilusa Ja Toreda Lääne Süsteemiga pakub juba ette lõbusat tuju. Näiteks pangakonto avamiseks tuleb paar nädalat varem kohtumiseks aeg kokku leppida, lisaks on konto avamine väga erakordne võimalus, kui sa pole resident; üürilepingud raiutakse kivisse ja aheldatakse tugevalt kaela; maaklerid meiliteel peaaegu ei suhtle. Vihjetest on mõista, et see on alles algus, saab rohkemgi huvitavat näha. Loodan ka siin seda jagada.

Ekstreemne aasta

2010-07-14T08:30:00.002+03:00

Hei! Selline suvi mulle meeldib üliväga! Meeldiks rohkemgi, kui oleks osanud oma puhkusega rohkem täppi panna. Praegu on veel kolm täistööpäeva jäänud. Konditsioneer tõmbab küll temperatuuri kabinetis normaalsemaks, aga jube nüri on ikka tööl passida teades, mis õues toimub. Hapukurgihooaeg on nagunii ka täies hoos. Paar asja oleks nokitseda, aga ei võta kuidagi vedu sellistes tingimustes.

Aga see, et ekstreemne - on ju. Talvel mitu nädalat järjest külmakraadid, mida keegi enam ei mäletanud ja nüüd on juba kaks nädalat lõõskavat päikest ja troopiline temperatuur. L-O-V-E it! Eelkõige meeldib siiski suvesoe. Talvine -20 on huvitav paariks päevaks, siis võiks vähemalt +5 jälle olla :P

Piilur

2010-06-11T08:33:00.003+03:00

Üks antropoloogia- või inimanatoomiahuviline kuldnokk jälgis huviga aknataguselt puuoksalt, kuidas ma täna hommikul tööleminekuks riietusin. Perv!

Tööloom

2010-05-24T08:27:00.000+03:00

Pole paremat ilma pärast puhkust taas tööle tulemiseks.

smiley

2010-05-17T17:15:00.002+03:00

Hehee! Nahk kergelt punane. Puhkan sel nädalal ja täna otsustasin muru kasvamist ilma riieteta vaadelda. Mõnus. Vahepeal vaatan merele ja leian, et eks ta ikka on veel üsna külm - ei saa ikka purjelauda vette vedada. No midagi ju peab mõtlema sellele lohutuseks, et eelmisel nädalal täiesti lambist otsustas üks põlv kõverdumisest keelduda. Tegelt on praeguseks liikumisvõime juba positiivseid hüppeid teinud, aga kergelt hell on põlv ikka. Külma vette mängima minna pole vist tark mõte. Homse pean vastu pidama, siis saan kaheks päevaks mere lähedusest kaugemale.

Aga puhkus on mõnus küll. Polegi ammu saanud. Oleks võind ikka kaks nädalat võtta. Äkki pikendan suvist kolmenädalast puhkust veel... Või võtaks vahepeale kuhugi nädalakese ... Vaatab.

Valmistumas road tripiks

2010-04-11T22:52:00.003+03:00

Pärast seda, kui ma aastaid tagasi ühel suvel tegin autoreisu Prahasse, valdab mind kevaditi soojemate ilmadega rännukihk. Piiiiikkk Poola ununenud, istuks hea meelega autosse ja asuks teele. Häbiväärselt mitu aastat on tollest korrast autoreisuta möödunud. Kõik loomulikult objektiivsetel põhjustel.

Sel aastal saab see taas teoks. Küll natuke omapärasel kombel ja alles sügisel, aga raske on hoida juba praegu end plaane tegemast.

Arvestades siis asjaolu, et alates oktoobrist peaks mu aadress olema kolmeks aastaks sovetskij... ee, ptui... evrosojuz, oleks vaja mu sõiduvahend uuele aadressile saada. Pisiperega oleks see paras ... Seega nemad lendavad. Ja mina pean üksi sõitma. Einoh, ega ju midagi hirmsat ei ole, aga äkki hakkab igav. Peaks paari sõbraga rääkima ja/või orkutis ja facebookis välja hüüdma, et on ühele-kahele sohvrile pakkuda üheotsatripp Brüsselisse (või mõnda vahepealsesse sihtpunkti). Tagasi peab ise saama, ja suurt seltskonda ei saa lubada, sest ma kavatsen oma kolaga laiutada.

Ahjaa, ma olen ka nüüd üle kuu aja juba Facebookis. Kuidagi palju elavam koht tundub kui orkut. Võib-olla petlik mulje nende poolkräpp uuendusteadete tõttu, et kes kelle sõbraks hakkas ja mis põnevat mängu keegi mängib. Meeldib, et olen leidnud üles sõpru, kelle maailmajaos pole orkut nii lemmik, mõni pole sest kuulnudki. Aga kodumaiste sõprade leidmiseks on ka kes-kellega-sõbraks-hakkas-teated kasulikud.

Hit collector

2010-03-26T08:26:00.003+02:00

See oli kuidagi ootuspärane, et "TOP7 ilusat tüdrukut" sai kõvasti külastusi. Lisaks paistab, et seksi ja tüdrukutega on samaväärselt populaarne laste kasvatamise teema. "Moodsad sõnad" postituse suur loetavus (60 senise 3-4 kõrval) üllatas tõsiselt.

Seal nimetatud popid sõnad olid siis "Hello Kitty" ja "Littlest Pet Shop". (Jaa-jaa, ma tean. Keegi ei küsinud ju.)

Möödunud nädal

2010-03-24T12:50:00.003+02:00

Möödunud nädalal toimunud vestlus andis positiivse tulemuse. Ilmselt ei adu ma veel õieti, mida sügisene muutus kõike endaga kaasa toob ja mida tähendab. Eks hakkab varsti lahti rulluma. Natuke saab juba täna õhtul ja homme seda saabuvat asja nuusutada taas.

Moodsad sõnad

2010-03-24T08:37:00.003+02:00

Lapsevanemana tuleb end ikka hullult "noorte värgiga" kursis hoida. Hiljuti mõistatasin, mida tähendab kolmepooleaastase suust: "tahan elukiti lina" ja "/lasteaiakaaslasel/ on petsup. ma tahan ka". Muidu väga hästi artikuleeritud sõnavaraga tütarlapse puhul viitas see, et tegemist peab olema võõrsõnadega.

Ma ka peas pooleldi laps veel, pluss hoian silmi lahti. Nõnda aimasin ma lühikese mõistatamise järel õiged vastused ära. Ja avastasin, et saabumas on aeg, mil tuleb endale varuda stampvastused, miks ei peaks ostma bakugani, järjekordset jojot, tamagochit või misiganes hullust, mille mänguasjatöösturid järgmisena üles promovad. Üks variant on: "Ma ei luba, sest ma olen kade - mina ei saanud ka selliseid asju." Tegelikult ma väga ei tahtnud ka. Andsin emale asu. Õde tegi kõik hiljem tasa.

Eile

2010-03-19T12:31:00.003+02:00

Ega nüüd sellel postitusel polegi rohkemat mõtet, et kui juba "Homme" ja "Täna" kirja said, siis võiks ju ühe ajamääruse veel panna.

Eilne, aga ka kogu nädal, on mulle mõjunud nii, et mul on täna eriti tugev reede peal. Töömõtted kuidagi üldse ei jookse. Ja just praegu tuli meelde, et üks kl 15 vajaminev asi on veel alustamata. Õnneks paljuski copy-paste - aga seda vähem õigustust, miks ma selle nö viimasel minutil ära saadan.

Ahjaa... Eile oli ka väga meeldivaid hetki. Rõhutamaks sündmuse ametlikkust (ja väikese vihje ajel) riietusin valgesse särki ja tumeadsse ülikonda. Enne kodust lahkumist arvas kolmepooleaastane tütar, et issi näeb välja nagu president. Tööl särasin naisterahvastelt saadud komplimentide käes. Hakka või iga päev nõnda käima. Kardetavasti siis küll see efekt kaoks. Lisaks ei sobituks ma enam kuigi sujuvalt meie vähemformaalsesse seltskonda.
Valget pluusi kandsin ma üldse viimati oma pulmas, mis oli varsti 4 aastat tagasi. Muidu kannan ülikonnaga värvilisi pluuse - loodan, et trendikaid või moodsaid või vähemalt nooruslikke. :P

Täna

2010-03-18T12:23:00.003+02:00

Täna aasta tagasi tõmbasin ma esimese kriipsu oma blogisse. Siin. Palju õnne! Esimene aasta ja 62. postitus. Mitmedki asjad on muutunud selle ajaga. Näiteks - kuigi ma selle kunagi ausalt igapäevase tegevusena üles tunnistasin, ei ole ma nüüdseks vist juba üle poole aasta Tähismaade blogi lugenud. Sai kuidagi äkitselt see huvi otsa. Samuti pole blogist saanud, vaatamata päises ilutsevale loosungile, tõsist grafomaani sodimisseina. Ei tea, kas saab igapäevaselt tööalaselt piisavalt kirjutatud või pole alati võtta tunnikest või poolt, et "korralikku asja" kirja panna, või vallutasid ehitus, ehituse valmimine ja ehitusealasest lõpuspurdist taastumine mu meele nii, et ei ole jaksu kirjutada. See spurt pani mulle korraliku põntsu ja raske on pärast seda (õigupoolest juba selle ajalgi) olnud eneses motivatsiooni leidmine muuks, kui töö-kodu-töö. Või siis tabas tavapärane sügistalvine masendus, mis on masendus ainult seetõttu, et pole andnud võimalust seda kellelgi depressioonina diagnoosida. Motivatsioonipuudus, tuimus, tujutus, initsiatiivitus olla selle haiguse nähtude hulgas. Kas unehäire on ka pidev soov rohkem magada? Kuna ma siiski olen suutnud rahuldavalt edasi funktsioneerida, siis vast diagnoos (kui üldse pandaks) kergest kaugemale ei läheks. Tuleb hakata Enneti võimlemisharjutusi tegema ja kehalist aktiivust taastama, et halvemaks ei läheks. Terves kehas terve vaim!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tegelikult oli täna hommikul mul üks tähtis vestlus. Selle positiivse tulemuse korral, muutub mu elus sügisest nii mõndagi. Seega pöidlad pihku!

Homme

2010-03-17T08:25:00.001+02:00

(Ja mitte prantsuse keeles. Ja mitte 18.)

Homme on üks tähtis päev. Aga sellest siis juba homme.

Või ülehomme.

Välismaalaste ekspluateerimine

2010-02-22T08:19:00.003+02:00

Seltskonnas, kus on kaks eesti meest, üks ameerika mees ja üks eesti naine, veab pühapäeva varahommikul kell 5 (ja ka kell 6) kõrgetel kontsadel naisterahvast seljas mööda vanalinna lummeuppunud tänavaid just ameeriklane. See sõltub vaatenurgast, kas pidada eesti mehi nõrgaks või targaks. Oma kulgemise kergust meenutades arvaksin ma viimast.

Säravad silmad ja kena näolapp EI vabanda tütarlapse lollust. Eriti kui ta su sõbrale end kaela riputab lootuses pääseda ligi seltskonnas viibivale "telestaarile", ja kui ei suudeta varjata pettumust selles, et seltskonnas on hoopis teisik.

Palju õnne!

2010-02-12T08:16:00.002+02:00

Kui te veel elakiste, siis palju õnne, härrad Darwin, Lincoln ja Laidoner!
Samuti paistab, et astun uude kümnesse koos näitlejatar Christina Ricciga.

Lisaks tagasihoidlik kummardus ühe blogija poole - tead ju ise.

Õigusrikkuja

2010-02-08T12:19:00.004+02:00

Maitsesin siis paar päeva elu varjupoolel, sõites peaaegu lubadeta. Ei saandki eriti aru, et oleks midagi teistmoodi. Mu õiguskuulekuse närv on vist nüriks jäänud.

ARK lehel ja infotelefonil lubatakse lahkesti, et kui vanad load on kehtivuse lõpetanud siis võib uute väljastamiseni ajutised load saada. Nihutasin siis samal päeval oma lõuna hilisemaks ja silkasin ARKi ajutiste lubade järele. Aga tutkit. Ka ajutisteks lubadeks on tervisetõendit vaja. Tänkjuverimats täieliku info eest telefonis. Kohapeal soovitati Ehitajate tee mingit terviseasutust, aga selleks mul parasjagu aega varutud ei olnud ja otsustasin siiski reedeks kinni pandud perearstiaega kasutada.

Teate, tegelikult on politseid võrdlemisi vähe näha. Vähemalt hommikuse ja õhtuse nn tipptunni ajal. Reede keskpäeval möödusin siiski päris mitmest. Ühele oleksin kogemata isegi +20km/h radarisse sõitnud (greit! kehtivuseta lubadega ja kiirus üle), aga kiire varvas piduril ja juba olemasolev klient nende autos võimaldasid mul teekonda katkematult jätkata. (Ja ausalt, ma ei sõida Pirita teel kunagi rohkem kui +10, aga viimasel ajal (ja eriti tol reedel) on mul koguaeg selline jooksmise tunne, ja tee oli tühi ja ei märganudki, kuidas jalg natuke palju vajus.)

Päris lootusetu case ma vist ikka ei ole, sest ARKist ära sõites, ajutised load taskus, oli ikkagi kuidagi kuivem ja muretum tunne. Sel nädalal peaks juba õige dokumendi kätte saama.

Ahjaa... ARKi fotoautomaat on täielik saast...

Paganas!!

2010-02-03T12:26:00.001+02:00

Appi, mu juhiluba kehtis kuni eilseni....

Sünnipäevahirmus

2010-02-03T11:59:00.003+02:00

Enam pole kümmet päevagi jäänud. Imelikul kombel tabab mind sageli oma sünnipäeva eel täielik initsiatiivitus. Ka sel aastal. Laseks ta heameelega suurema kärata mööda, aga number ei luba. Vabandatav võiks veel olla, kui kingiks endale soojamaareisi just selleks ajaks - olen viimasetel aastatel kohanud sellist käitumist. Paraku riäliti ei luba. Säästuraha isegi jaguks, aga pisim pereliige veel liiga pisike, et teda kellegi hoida jätta, või kaasa võtta. (Kaasa võtta põhimõtteliselt ka saaks, aga mis hetkel seda siis puhkuseks nimetada?)

Paar nädalat tagasi mõtlesin veel peole hurraa-mõttega. Siis lugesin kokku, keda sinna kutsuda tahaks. Sai liiga palju. Siis mõtlesin, et sugulased jätan ilma, pole ka neilt ammu suurt pidu saanud ja alles ma kutsusin nad kõik titevarbaid kaema ja soolaleiba maitsma. Ilma sugulasteta sai poole lühem nimekiri, aga ikka parajalt palju. Kergeim lahendus oleks kuhugi söögikohta kõik kutsuda, aga nõutavad rahanumbrid on natuke ebameeldivad. Kodus saaks pisut kokku hoida, aga isegi uuel suurel pinnal kipub vist ruumi väheks jääma, ja siis peab ise süüa orgunnima ja mida kõike veel. Ja siis veel otsus, kas lastega või ilma. Oeh, kui keeruline!

Eile sõitsin bussiga koju, mõtelsin kodus ootavale 100-300 meetrile täistuisanud teele ja vist veel millelegi ja tohutu väsimus vajus mulle peale. Tundsin, et viimane asi, mida sellises olukorras mõelda tahan, on mu sünnipäevapeo orgunnimine. Ka hangedele olin käega löönud - saagu mis saab.

Õhtu jooksul siiski tuju vähe leebus. Külavaheteelt oli traktor läbi käinud, ja kõrval majaosas elav ema oli ka meie 100m tee puhul initsiatiivi endale haaranud ja leidnud ühe traktori, kes lubas tulla. Naine pakkus oma sünnipäevaks isetehtud beseekooki, mis andis väga kõva suhkrulaksu - nõnda, et võisin pärast siiski lumelabida kätte haarata ja ka oma õue peal radu ja platsi puhtaks lükata. Korraks mõtlesin, et ju see sünnipäeva orgunn ka nii hull pole.

Täna on taas laiscus contides ja sünnipäevaorgunn endiselt vastumeelne mõte.

Tegelikult. Mulle ju meeldivad külalised ja pidu... aga keegi teine võiks ära orgunnida.

Je même

2010-02-02T08:28:00.004+02:00

Jess! Sain pihta. Kartsingi, et pole enam miskit kirjutada. No päris mitte. Aga tore oli seda meemi teha ikka. Herz siis pommitas.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ei. Aga oma lugu on küll. Emale meeldis mu nime üks naisvorm arvates ootavat tütart. Tuli poiss, vahetati üks täht ära ja ka täitsa tore poisinimi. Mu õe sündides aga ei pandud seda esialgset nime, vaid sellise, kus see üks täht jälle hoopis teine on. Oma heaks meeleks võin ju ka ta juttu uskuda, et tõesti minu soov nõnda kaalukas oli. Käisin tol ajal esimeses klassis ja mulle meeldisid hirmsasti kaks tüdrukut, kelle nime ma õele pakkusin. Teine sobis.

2. Millal viimati nutsid?
Mehed ei nuta.
Tegelt, kui vanaema suri poolteist aastat taagsi. Võttis silma märjaks küll. Esimesed paar tundi pärast uudise kuulmist oli tänu klimbile ka raske rääkida. Õnneks eriti ei pidanudki.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Mhmh. Sellise käekirjaga pole salakirja vajagi. :) Kriipsust peaaegu erinematu. Algklassides oli väga ilus ümmargune käekiri, justkui kirjatehnika raamatust välja karanud - kõik vaatasid ja imetlesid. Keska ajaks oli kvaliteet üksjagu langenud, ülikool ja kiire konspekteerimine panid viimase matsu.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Mõne jaoks on minu lõunasöök õhtusöök. Kas siis peab ka vastama? Maitea. Pasta bolognese? Lasanje? Kartul ja soust? Kanaga midagi? Aasiast? Kõik need igaljuhul ja siis veel vist midagi. Mitte tingimata ühe toidukorra ajal.

5. Kas sul on lapsi?
Proudly presenting - kaks. Uskumatu uhkus. Sageli ka tüütus.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Jah. Ma saan endaga niivõrd hästi läbi küll, et iseendast seda uskuda.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Pigem ironiseerin sageli. Või ma ei tea õieti, mida "sarkastiline" tähendab. Ei, ma arvan, et siiski ei ole.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ei. Ei tunne vajadust sellisest ekstreemsusest tuleneva adrenaliini järgi. Ma olen nii palju praktilisi ettekäändeid (olete kunagi selle hinda vaadanud?!?) leidnud, et pole isegi kaaluma hakanud, kas ma kardan/kardaksin või mitte.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Paisutatud nisuterad meega. :P Väga harva olen maisihelbeid söönud - ei ole andnud võimalust eelistuste tekkimiseks. Ei ole päris minu jaoks.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Kas sa teed silmad lahti, kui üles ärkad?

12. Kas pead end tugevaks?
Piisavalt. Üheski asjas, mis ette tulnud on, ei ole hätta jäänud. Jõukatsumistel osalema ei kipu. Võrdlemisi kergeid aga suuremõõtmelisi asju eelistan tassida mitmekesi. Kakluses võitjaksjäämist ei julge ennustada.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Hm. Jäätis maitseb, aga sageli ei tarbi. Kui jälle ette satub, siis valiksin mustikaga või karamelliga, näiteks.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Nägu, ilmet. Nägu on kõige olulisem. Kui näiteks naistest rääkida, siis ütleme nii, et rinnad võivad ju atraktiivsed olla, aga kui vestluse ajal näkku ei kannata vaadata, siis adjöö.

15. Roosa või punane?
Punane. Maiteamiks.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
30 aastaga olen endaga harjunud. Kõige vähem meeldivad asjad, mida õnneks saan ise muuta. 10kg tagasi* olin ma märksa rohkem endaga rahul. Kui need ülekilod maha raputada, siis on vast ninast-allapoole-näoosa vähem ümmargune. Päarst kaalukaotust peaks kõhule veidi trenni ka tegema. Siis on kõik juba enam-vähem ok. Eriti meeldib mulle, et praeguseks on mul hulga rohkem juukseid pähe jäänud, kui ma nooremana kartsin. Kamm leiab veel kasutust.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Algatuseks kuu aega jutti soojas kohas puhata ja mittemidagi teha. Sobib ka kodus soojal ajal, sest reisimine oleks praegu natuke liiga priiskav. Aga ultimate goal: teha tööd nii vähe või palju kui tahan, mitte vajadusest raha järgi.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Sooja jope. Jääaeg kestis juba liiga kaua. Kerge see ülesanne ei olnud. Meesteriiete valik on väga niru. Väga niru.

19. Mida hetkel igatsed?
4-7 päeva ainult iseendaga.

20. Mida viimati sõid?
Kolm röstsaia, lastevorstiga ja krabipulgaga. Earl Grey tee.

21. Mida hetkel kuulad?
Arvuti kohinat, klaviatuuriklõbinat, toanaabri nohisemist tema arvuti ees.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Tärkavate lehtede roheline. Selline hele.

23. Lemmiklõhn?
Lavendel vist. Või kombinatsioon värskelt niidetud murust ja värskest mereõhust.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Emaga. Ütles, et oleks tark bussiga tööle minna. Valik oli õige. Kodust lähima läbitava teeni on 300m autoga läbimatut teed.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Ma ei vaata telekast sporti. Parem on ise teha. Purjetamist vbla vaataks, aga vbla ka mitte. Ei näidata eriti kuskilt, pole saanud selle vaatamist järgi proovida.
Kroku pakutud seks on ka päris hea vaatamine. Natuke aega, aga siis võiks seda ka juba ise teha.
26. Su juuksevärv?
Harju keskmine.

27. Su silmade värv?
Kategoorias sinine-roheline-pruun: sinine. Toonidega arvestades: midagi hallipoolset.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei. Prillid on ka rohkem telekavaatamiseks, ja pimedal ajal autoga sõites ei väsi ka silmad nii ära. Saalis eelistan powerpointe ka prilliga vaadata.

29. Lemmiktoit?
Kas see küsimus ei olnud juba?
Kartulisalatiga on mul lihtne endale liiga teha, kontroll ununeb. Lisaks, magusad tordid ja koogid, kohupiimaga või vahukoorega või tarretisega või kreemiga.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Nendest kahest - õnnelik lõpp. Mul on lapsepõlvest halb mälestus õudusfilmist. Nüüd väldin.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Avatar. Telekast polegi ammu ühtki filmi korralikult vaadata saanud. Algavad hilja, mulle on vaja mu iluund. :P

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Maiteagi mis ta on - roosa või lilla. Selline ebamäärane.

33. Suvi või talv?
SUVI. Kes küsib: "miks?", võiks kuhugi nurka järele mõtlema minna.

34. Kallistused või suudlused?
Suudlused. "Värske elektriga" palun.

35. Lemmikmagustoit?
Lumepallisupp. Peakski paluma teha... Jube ammu pole saanud.

36. Mis raamatut hetkel loed?
A.Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu".

37. Mida su hiirematt kujutab?
Midagi amorfset. Nii tööl (türkiissinine ring) kui kodus (roheline koprasaba kujuline, randmetoega). Peaks kunagi ostetud mingi hieroglüüfiga mati üles otsima.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Allo Allo, IT-osakond, Top Gear. Nautisin pühapäevaõhtut teleka ees - tegin midagi, mida kuigi sageli ei saa.

39. Lemmikheli?
Merekohin.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Praeguse seisuga Rolling Stones. On veidi kõvema paueriga.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Hispaania (Barcelona).

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Mulle jäävad võõrkeeled üsna kergelt külge.

43. Kus sa sündisid?
Tallinnas.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Ma ei tea. -8kg pärast proovin.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Niisama-tere-mina-olen-see-ja-see-ilmselt-mõned-korrad-elus-veel-tööga-seoses-räägime-tutvusi juhtub tihedamini. Viimasel ajal umbes korra kuus. Päris tutvus sai viimati alguse aga juulis-augustis. Teadsime juba varem. Nüüd leidsime ühise pidepunkti ja oleme enam-vähem regulaarselt suhelnud.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
V-ga, kadunukesega, olen kohtunud ammuammu, võib ju veel. Herziga kohtuks päriselt ka. Ma-nägin-sind-autoaknast ei ole ikka päris SEE. Sipsik on väga huvitav. Ühinen hordidega, keda kõiki huvitab Krokut oma ihusilmaga näha. Nirti.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Ma ei ole harjunud raamatuna lugema mõtisklusi elust. Blogid on aga pigem just see. Ma loen minu jaoks huvitavaid blogisid, aga tegelikult ma ei kujuta neist ühtki juturaamatuna ette. Te olete head hoopis teises võtmes. Aga kui v. või herz või kroku või sipsik või urtz juhtuksid raamatu kirjutama, siis loeksin huviga. Sõnakasutus paelub. Nirti raamatu loen ka millalgi läbi. Ma arvan, et maitsen Milana raamatut ka.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Mees või naine. Kuna võrrelda ei mäleta, siis nagunii vahet pole. Saaks võrrelda, siis naine. Ja siis ülejärgmiseks eluks teeks teadliku valiku.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Delfiinina. Esimene huvitav mõte, mis pähe tuli.

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
10 on liiga palju. 3 juba olen lugenud - sipsik, herz ja kroku. Lisaks võiks tafkav. Leidsin, et Nirti on ka seda juba teinud. Hea meelega loen.

* Eilste andmete kohaselt 8kg to go... ent mõned sünnipäevad on tulemas.

Ilmateade

2010-01-25T08:18:00.002+02:00

Külm talv jätkub veel pikalt. Valge mees on rasva läinud. Soojaks hakkab minema, kui valge mees on 5kg maha saanud. Pruunistuv (endine) valge mees merelainete vahel purjelaua seljas peaks aga veel 5kg kergem olema.

Alustan täna.

Hau!

I see blue people

2010-01-18T12:30:00.006+02:00

Viimasel ajal on minu järjehoidja blogidest vähevõitu lugeda. Hakka või ise kirjutama.
Käisin eile Avatari vaatamas. Pikka arvustust ei ole siit vaja oodata. Film on võimas. Kui mõtled, et pole ammu kinos käinud ja võib-olla niipea uuesti ei lähe, siis see on see üks film mida tuleks sellisel juhul vaadata. Elamus on garanteeritud. Tõsi on ka see, mida nüüd takkajärgi lugesin, et kella tuleb meelde alles filmi lõpus vaadata.
Piraka tordi viskaks näkku neile arvajatele, kes kirjutavad stiilis, et noojah üldiselt on tegemist väga võimsa visuaaliga ja visuaalselt tehakse midagi täiesti enneolematut ja nii edasi ja tagasi, aga vot sisu... Millegipärast mul on tunne, et über-deep sisu polegi mingil hetkel selle filmi taotlus olnud. Sellegipoolest käsitleb see loodusläheduse teemat nõnda, et puudutab siiski neid kiviks moondumata südameid, kes ei läinud visuaaliga samaväärselt uut süžeed otsima. Ma olen oma kunagise armastuse - filmi - viimasel ajal üsna teisejärguliseks jätnud, aga ma ei ole ammu näinud filmi, mille kulg vähemalt üldjoontes ei oleks ette arvatav.
Kas süžee oleks saanud plusspunkte, kui kõik head oleks lõpus ära killitud ja kuri oleks ellu jäänud või kui tüdruk ja poiss poleks kokku saanud? Kas oleks olnud mõtet teha sellist filmi, kui peategelane ei kujune kangelaseks? Või kas poleks film vastupidi just siis liiga "cheesy", kui "ultimate villain" oleks ka lõpuks puid kallistama hakanud? Vabandan spoileri pärast nende ees, kes pole seda filmi veel näinud aga lootsid, et äkki see on just vastupidine sellele, mis paaris viimases lauses ilmnes. :) Lõpuks võib iga filmi (ja ka raamatu) sisu taandada ühte lausesse ja nentida, et mnjah esimesel korral tehti sel teemal midagi uudset, aga pärast seda on puhas kopeerimine.

appee nu year!

2010-01-04T08:23:00.001+02:00

Tuli kenasti, esimesed päevad möödusid kenasti. Lisaks lumelabida järel sörkimisele sai ka kodus ja mõnusas seltskonnas lõõgastuda. Tööle ilmumine on endiselt füüsisele raske. Peaks kähku rantjeeks hakkama. Selle kümnendi lõpuks ehk?

Tulgu ta parem!

2009-12-31T08:28:00.002+02:00

2009 ei olnud isiklikult sugugi hull. Üht kui teist ülipositiivset leidis aset. Samas oli väga väsitav aeg. Tore oleks kui aastavahetus oleks täielik "reset", täielik algus nullist. Nõnda, et täna 31. detsembril oleksin veel roidunud ja väsinud ja initsiatiivitu, aga homme 1. jaanuaril tunneks uue alguse värskust endas keemas. Vähemalt tänaseks peoõhtuks varutud alkoholikogus (= mitte kuigi palju) ei ei tohiks seda takistada.

2010-le suuri ootusi ei ole. On vaid üks. Väike vihje anti. Märtsis peaks selguma, kas septembris toimub midagi. Nii mõneski mõttes oleks muidugi kergem, kui ei toimuks. Aga toimumine oleks ikkagi positiivne.

Head vana lõppu ja head uut!

Meeste olemus

2009-12-17T08:24:00.003+02:00

Kuulsin täna hommikul raadiost üht toredat laulu, milles meeste olemus ilusti kokku võetud. :)

STEEL PANTHER - Community Property

I would give you the stars in the sky
But they're too far away
If you were a hooker, you'd know I'd be happy to pay
If suddenly you were a guy I'd be suddenly gay

'Cause my heart belongs to you
My love is pure and true
My heart belongs to you
But my cock is community property

You're the only girl that I like to screw
When I'm not on the road
When I come home, my dinner's made
And the front lawn is mowed I'll kiss your mouth
Even after you swallow my load

'Cause my heart belongs to you
There ain't nothing that I wouldn't do, for you
My heart belongs to you
But my cock is community property

I wanna make it clear
So you retain it
My dick's a free spirit
And you can't restrain it
No, you just can't chain it down
I love you so much it hurts
From my head to my feet
I think of you and I can't
Help but fondle my meat
I see your face every time
That I go out and cheat

'Cause my heart belongs to you There ain't nothing that I wouldn't do My heart belongs to you But my dong is community property Yeah, yeah, yeah

Eksitus

2009-12-16T08:31:00.002+02:00

Üle-eelmises kandes Pagari tänava mainimine ei andnud arvatud tulemust. Ju siis eksisin.

Külmast ja tervisekontrollist

2009-12-15T08:23:00.003+02:00

Brrr!!

Siseruumides saab hakkama. Polegi nagu teist [külma] ju eriti. Aga kuidagi läbilõikav on ikka. Eriliselt. Ja ei loe, et olen külmemat näinud. Mõned aastat tagasi Jõhvis, kaks nädalat jutti kolmkümmend vähem/rohkem.

Ja siis on mulle just tänaseks väänatud mingi tervisekontroll. No ei kutsu seda kilomeetrist jalutuskäiku tegema. See ei tundu nii möödapääsmatu käik kui eilne otse tööasjus pealesunnitud paarikilomeetrine jalutuskäik sallita, mille olin koju jätnud (teadlikult ja pikema kalkulatsiooni tulemusel, kui siin kirjeldada viitsin; aga osutus eksivalikuks) ja mütsita, mille autost kaasahaaramine millegipärast lihtsalt pähe ei tulnud. (No ei kanna tavaliselt mütsi noh. Mu peakujuga ei sobi ükski.)

Eelmisel talvel sain kuidagi kõrvale põigeldud sellest tervisekontrollist. Mulle lihtsalt tundub see töötervishoiukontroll nii mõttetu. Andekaim, mis ma selle tulemusel olen kunagi saanud oli soovitus süüa silmade tugevdamiseks mustikatablette ja käia üldfüüsilise jaoks ujumas, millest ühtegi tööandja ei kompenseeri kuigi on töötervishoiu arsti ettekirjutus. Kord oli kasu niipalju, et sain prilliretsepti, mille alusel tööandja 300kr prillidest hüvitas. Prille kasutan harva ja usun, et tunnen, kui vajaksin tugevamaid - siis võin ju ka ise arsti juurde minna. Pole uurinud, aga usuks, et ka iga teise arsti kirjutatud prillid hüvitataks, kui seos tööga paberile kirjutada. Nõnda ka muude nähtudega - kui vaja, siis lähen omal valikul. Tervisekontroll võib ju hea mõte olla, aga mitte siis, kui keegi seda sulle sunniviisiliselt peale surub.

Praegu on aga töötervishoiu seaduses, et tööandja peab tagama tervisekontrolli (loogiline tööõiguse säte - tööandja kohustused ja töötaja õigused) ja... töötaja peab minema kontrolli, ükskõik mis alal tegutsed ja isegi kui sirge selg ja madal kolesterool ei ole su tingimustes kirjas. Ja töötaja kohustust kuidagi tagatud ei ole...

Tunne oma kodulinna*

2009-12-09T16:37:00.000+02:00

Sain täna tööasjus välja jalutama. Teel Pagari tänava keldritesse ja tagasi uudistasin siis oma silmaga Tallinna uue keskväljaku ka üle. Risti olin juba käinud kummardamas, aga plats ise polnud veel valmis. Ma olen kogu seda üritust neutraalselt jälginud. Kui risti valgustus töötaks, siis võiksin kindlamalt ütelda, et see isegi meeldib mulle. Samuti jättis hea mulje Vabaduse väljaku avarus. Mõnus - vaba plats, palju õhku.

Pagari keldrid olid ka huvitavad. Ilusti restaureeritud-konserveeritud ja ka kaasaegsete täiendustega koos ilusti eksponeeritud.

*Laiendan ka eesasumitele, sest eluruumiliselt enam suurt vahet pole.

1,2

2009-11-30T16:26:00.006+02:00

Üht koma teist.
Mõtteid lappab päevas läbi tuhandeid, onje. Sealhulgas paar ka sellist, mille hea meelega siia kirja viskaks. Ja siis läheb kuidagi see õige hetk mööda. Kas lahtub terav emotsioon või pole hetkel aega või lõpuks on tabanud jälle selline enesetunne, et ainult loeks etteantavat, aga ise midagi kirja panna ei suuda.

Eelmise nädala alguses oleksin kirjutanud ühe vihast nõretava sissekande ühe konkreetse lasteaiakasvataja suunas. Võib-olla oli see õnneks, et siis ei olnud piisavalt aega. Pluss otsustamatus, kas acute peaks kirjutama ühest anonüümsest kasvatajast või siis "see teine" oma nimega ja konkreetsest kasvatajast. Mu teine blogi kannatab veelgi tõsisema alakasutuse all. Noh, peamiselt sai ta ju tehtudki valimistel häälte kogumiseks (mis muidugi ei õnnestunud, sest kiired ajad ja kerge depressioon (või selle alge) ei võimaldanud piisavat aktiivsust) aga ka selleks, et avaldada oma küla/valla teemal isiklikke mõtteid, mida MTÜ juhil MTÜ nimel MTÜ blogis väga avaldada ei sobi. (Proovisin. Tehti märkus.)

Igaljuhul, tänaseks on viha lahtunud ja ma luban endale vaid sapiseid märkusi kasvataja suunas, kui ta jutuks peaks tulema. (Või tema tuleb ütlema, et mu laps käib liiga palju lasteaias! Pärast nädalast puhkepausi!) Aitas ka see, et ma nüüd nädal aega ei ole pidanud seda asutust külastama - lapsele võetud pisikese (etteplaanitud) puhkuse tõttu.

Või siis paar sõna positiivsest? Laupäeval osalesin vana pinginaabri juublil teemaga "Aja neeger hüppesse". Külalised olid väga kohusetundlikud - mõne oleks esmapilgul päris isendiga segi ajanud küll. Suitsusauna proovisin järgi. Pärast sauna olid neegrid kadunud nagu tina tuhka - kuigi nõgiste seintega suitsusauna puhul oleks võind arvata, et äkki tekib juurdegi. :) Tegin ka järelduse enda jaoks - järgmisele stiilipeole ei lähe ma enam pooletoobise ajab-kah-asja ära kostüümiga. Tore oleks oma heast kostüümist vaimustuses olla nagu teisedki enda omadest.

Hea oli ka kuulda, et olen olnud kellegile veidigi eeskujuks, kuigi svipsis päi öeldud jäi sellest ikkagi mulje kui tõsisest ja südamest tulnud avaldusest. Võiksime selliseid asju sagedamini inimestele ütelda. Minugipärast, kui muidu välja ei tule, siis kasvõi paari pitsi järel.

Täiskuuöö jätkuks

2009-11-25T08:20:00.002+02:00

Inimene ikka toodab ise endale pingeid. Eile oli väike seltskond mul külas mu eluaset uudistamas. Nende hulgas ja pisut hiljem saabunult mind unenäos külastanud i. Veidi pärast mu unenäoteemalist postitust otsustasin, et i kutsikavaimustus on ka üks faktoreid, mis mind veidi häirib ja lisaks miks mitte teda "päris niimoodi" vaadata, ja unustasin unenäo. Kuna i jõudis teistest hiljem, siis tegin talle eraldi tuuri. Jõudnud magamistuppa, meenus mu unenägu, ma ehmatasin, poisikeselik ärevus lõi sisse ja tundsin vajadust ekskursiooni kiiremini lõpetada. "Niih, siin on magamistuba, siin vannituba ja ongi kõik." Saabki teiste juurde tagasi ja minu jaoks ootamatult ärevast situatsioonist välja. ...

peaaegu alasti

2009-11-23T12:10:00.002+02:00

Niisiis, v. arvas mu ära. Ma küll ei püüdnud ennast hirmsat moodi peita, aga samas hoidusin mõnest liiga otsesest vihjest - väikesegi põnevuse hoidmiseks mu enda jaoks. Tänan selles väikeses mängu osalemise eest! :) Ega ma ei teagi veel, mis mu siis lõpuks äratuntavaks tegi (kui loed, viskad ehk mõne sõna jälle postkasti :) ), aga mõne asja kirja pannud, mõtlesin küll, et kas nüüd kohe tuleb reaktsioon: "HAA, sina või!" No see piltki siin leheserval... Me pole tegelt paar aastat kohtunud ja ma ei tea, millist tüüpi mälu kellelgi on. Mõni on täielikult näopime, aga teised näevad ainult varju ja juba teavad, kellega tegemist.

Mis siis nüüd on teisiti? Paari asja võin enda kohta jutus edaspidi vabamalt mainida, sest need ei ole enam liiga otsesed vihjed. Mõni avaldus aga oleks äkki olnud anonüümsena vähempikantsem? Samas ei suurenda ega vähenda see juhtum mu postitussagedust kuidagi. (No maitea kuhu see aeg kaob. Kui midagi tahaks kirja panna, siis ikka tõsiselt - tunnikese selleks haarates. Või peaks sellest mõttest loobuma? Vahel meelde tulnud paarisõnalise reaktsiooni ikka siia postitama? Aga ... Maitea.)
Vaatasin oma mõtetekodu pealkirja ja tekkis küsimus, kas ikka on nii... Käes on jälle aeg enese sisse vaatamiseks.

Telefonimeenutus

2009-11-13T08:43:00.011+02:00

Mulle huvipakkuvad tegelased loetlesid hiljuti üles oma telefoniajaloo. Imestasin neid lugedes, et no kuidas saab nii palju telefone ära kulutada. Ma olen neljaga hakkama saanud, kui ühte vahepealset proovitelefoni mitte viiendaks lugeda.

Minu mobiiltelefoniajastu algas 1999 aastal ülikoolis (kas I kursuse lõpp või II kursuse alguses). Emal oli sidemeid kohaga, kus juhuslikult jäi üle üks Nokia 2110. Aku oli tal jama ja kodukandis oli esialgu levi vilets (kuigi kohe täitsa Tallinna külje all). Lõpuks oligi telefon enamasti juhtme otsas - selline mobiilsuse kadu! Üsna varsti sain järgmise telefoni. ... mh... Pean tegelikult tunnistama, et kirjutamise ajal hakkasin kahtlema, et millal siis õieti üks või teine telefonivahetus oli. Kas äkki sain esimese telefoni ikkagi juba 1998 sügisel?? Või kestis ta kauem kui arvasin - ma kuidagi ei suuda meenutada, miks mul esimese elukaaslase tutvuse algusaegadel 2001 kevadsuvel veel see 2110 kasutuses oli, kui tegelikult ma mäletan end sellest ajast kasutavat juba järgmist.

Milleks oli 3210. Sain selle siis, kui 3310 just müüki tuli ja 3210 "ajalooks" muutus. Äkki oli ikka 2000. aasta või juba 1999 sügis? 3210 oli mul uuena soetatud ja kasutasin seda vast kaks aastat. Meeldib siiani ja on alles ka - paar korda olen kätte võtnud ja heldimusega vaadanud. 3310 faasi suutsin mina õnneks vahele jätta - see telefon oli küll kole. 3210 meeldis mulle sellepärast, et ta vist oli esimene ilma antennita telefon. Samuti sai seal ühe telefonihelina ise sisestada ja ühe omal valikul teenusepakkujalt tellida (algusaegadel jagasid mõned netilehed neid lausa tasuta! suudate uskuda?). See telefon rändas edasi mu õele - esmalt arvasin selle asemele saavat mingi telefoni, mis vist oli mingi klapiga Alcatel. Hea kerge küll, aga paras sitanikerdis (pardon my french). Tollasele elukaaslasele ei meeldinud see ja lisaks tõmbas see mu SIM kaardilt hoolega hoitud sõnumid oma mällu ja SIM-ile neid enam tagasi ei saanud. Suur kaotus minusugusele harakale. Nõnda siis kasutas õde seda oletatavasti Alcateli kuni minu 3210 vabanes.

2002 sügisel, natuke niisama ja natuke ülikooli lõpetamise puhul soetasin järgmise telefoni - Nokia 3510. Polüfooniline!! Aga niikaua mul kannatust ei olnud oodata, et oleks saanud 3510i, mis oli lisaks ka värvilise ekraaniga. Veebi sai kasutada ja mustvalgeid tugevasti pikseldatud MMS vastu võtta. Kumbagi eriti ei kasutanud. Natuke kole nägi see telefon välja (pruun), aga aku pidas jube hästi. Alguses kaks nädalat ja nelja aasta pärast poolteist nädalat. Muidu oli ka hea ja töökindel telefon ja kui poleks moraalselt vananenud, oleksin vast kauemgi kasutanud.

Aga ma tahtsin uut! Värvilise ekraaniga, mp3 helinatega ja maitea mida veel (fotod polnud primaarsed, aga tegelt täitsa mugav funktsioon). 2006 talve lõpus soetasin Nokia 5500, millega käin siiani. See oli ühtlasi mu esimene telefon, mille ise ostsin. Eelmised õnnestus tutvuste kaudu ja tasuta nihverdada. 5500 puhul häiris see, et ta ei lukusta automaatselt klahve. Ja aku peab alla nädala, aga seda ma teadsin juba ostes andmeid uurides. Järgmisele telefonile mõeldes olen limpsanud huuli Nokia 5800 järgi, aga see lükkub järjekordselt edasi, sest avastasin eile, et mu säästud on seniarvatust väiksemad, aga ma tahtsin ju endale purjepaati ja diivanit ja üldse igasugu ilusaid asju, millest ühekski enam ei jätku. No võib-olla natuke jaguks, aga ülemuse-p-sse-saatmisvaru peab ka olema (nagu v. kirjutab vahest). No otseselt selleks seda raha pole vaja, sest praegune ülemus ei teeni seda kuidagi kunagi ära, a noh põhimõttest saate aru ju küll eksole.

Niih kõrvalekalde järel tagasi joonele. Lisaks veel telefonimudelite jutule mõtlesin meenutada ka oma numbrilugu. Mul on kogu selle aja olnud sama telefoninumber. Algselt Simpel ja veel ajast kui kõnekaardid ei saanud sõnumeid saata. Uskumatu, et selline asi võimalik oli, ja tehnikakaugele ka arusaamatu, miks see nii oli. Tol ajal siis vahel saadeti Simpeli kasutajatele niiöelda kett-SMS-e hoiatusega: "kui sa seda sõnumit edasi ei saada, siis [juhtub midagi koledat]".

Millalgi hiljem muutsin selle numbri lepinguliseks, aga viivitasin ka sellega. Kuidagi mõnus oli omale väike ettemaks teha, mida ma siis oma vähese jutuga kuigi kiiresti ära ei kulutanud. Lõpuks tuli väljavaade sattuda rohkematele välisreisidele ja nõnda ma lepinguliseks kliendiks hakkasin. EMT - kalleim operaator, aga tema juures hoiab kinni mingi "je ne sais quoi". Elisa on sümpaatsuselt järgmine, kui jälle edetabeli rajale minna.

Vast jõuab oma telefoniajaloo kirja panna ka v., kellega mul omateada küll järgmisel nädalal kohtumist ei ole oodata. Aga selliseid asju muidugi juhtub ka ootamatult. Vähemalt ühe poole jaoks.

Mehe sõna: 7 seksikaimat tuntud naist

2009-11-11T16:26:00.017+02:00

Naisblogijate seas levib tuntud meeste rivvi seadmise meem. Kogemata sai v.-le peaaegu lubatud, et annaks sarnase ülevaate meeste vaatenurgast. Kiida lolli, siis loll teeb. :) Siit see tuleb:

Audrey Hepburn

Jessica Alba

Heidi Klum

Alicia Keys

Adriana Lima

Sarah Michelle Gellar

Ines Karu

Tabelisse oli kuum rebimine. Napilt jäid välja (enam mitte paremusjärjestuses) Keira Knightley (eelkõige pärsia piraatide pealiku outfitis), Piret Järvis, Mirtel Pohla, Scarlet Johansson (õige vähe jäi puudu sellest sõnastamatust millestki), Megan Fox (kes näeb piltidel väga hea välja, kuid tabelisse ei saanud, sest mul pole õnnestunud teda näha liikuvatel piltidel. Nii jäi puudu sellest, et hoomata dünaamilist olekut).

Üldiselt esimesed kolm olid kerged kirja saama, edasi läks juba veidi raskemaks ja tuli rohkem meenutada, et keda näind ja imetlend olen. Esimese kahe järjestuses küsikmust ei tekkinud, edasi pidin natuke mõtlema. Ines Karu sai kirja, et oleks ka eestlased esindatud ja tal on minu silmis väike eelis Piret Järvise ja Mirtel Pohla ees, kes on ka muidu väga kuumad tükid. (Ausalt, mõni aeg tagasi oleks Mirtel Pohla selle koha haaranud, aga ma ei tea isegi miks mul täna selline otsus tuli).

Igaks juhuks mõtlesin natuke mälu värskendada AskMen.com top 99 (2009) abil, kuid kogu tabeli jaoks jäi aega väheks ja TOP 10-s oli vaid 3-4 sellist, keda ma olen rohkem näinud kui sellel ühel pildil, mis TOPis esitatud ja üheainsa pildi järgi lihtsalt ei hinda. Nende kolme nelja hulgas pälvis Megan Fox edetabelikandidaadi koha juba enne seda mälu värskendamist.

Avastasin, et urtz on pea ainuke meesblogija, keda loen. Viska siis ka äkki oma 7 eelistust tabelisse :)

Kui keegi veel viitsib, võtke asi ette ja jätke mulle kommentaaridesse väike viide.

täiskuuÖÖ unenäod

2009-11-03T08:14:00.002+02:00

Seda polegi minuga ammu juhtunud. Ja ühe tegurina pean täiskuud põhjustajaks. SEE on siis unes mõne töökaaslase seksuaalses kontekstis nägemine. Seekord oli i* väga meeldivalt pealetükkiv. Ta on ilus tüdruk ka, et kui tegelikult... See tähendab siis, kui ma oleksin vaba... (Kohustuslik lause juhuks, kui oma naine juhtub lugema :D)

Unenäole lisas ebameeldiva joone (siin süüdistan otseselt kuud) see, et üks naise sõbranna osutus ka i tuttavaks ja maitea kuidas ta sellest küll teada sai, aga tuli minuga kurjustama sellepärast, mis i ja minu vahel juhtus ja mis peaaegu juhtus. Don't want THAT to happen, right?

Selline unenägu annab aga mõtliku tooni päeva algusele küll. Esmalt mõtled, et kust see nüüd siis tuli. No ma olen ju vaadanud küll, et i on ilus tüdruk ja puha, aga ikka on mõni faktor, mis on kas tema või minu puuduseks. 1. et ma olen hõivatud, 2. et tema on hõivatud, 3. et osakonnakaaslastega intiimne semm ei pidavat olema kuigi hea mõte, 4. ... ee, kas rohkem polnudki? Ilmselt vaatan teda täna natuke teise pilguga, aga see möödub peagi. Kogemusest tean. Ja siis veel tekkib mõtteid-arutlusi, et ei tea, kas keegi ka mind nõnda meeldiva üllatusena unes näeb, ja kes konkreetselt. Noh... nagu statistika mõttes või nii...

*tegelt on meil kaks i-d. aga noh üks neist... ;)

apdeit

2009-10-02T12:23:00.002+03:00

Maja-majake hakkab saama sellisesse korda nagu selleks nädalavahetuseks eesmärgistatud sai. Vahepeal tundus, et jõuab rohkemgi, aga siis otsustas sügis näidata oma palet, mind tõvestada ja kaks õhtut korralikku tööaega minult röövida. Enesetunne pole siiani kiita, aga palavikku pole, siis pole ka ettekäänet/põhjust laminaati mitte panna. Ja vetsupotti ühendada. Ja köögi kraanikausi haisulukku korrigeerida. Ja... issand! kas ongi kõik? Rohkem polegi? Tapeeti ülemisele korrusele ei saa veel panna, sest seda meil lihtsalt pole.

Päeva soovitus - lugege oma kirju hoolikalt

2009-09-23T13:57:00.002+03:00

Isegi kui saate kirja kelleltki, kes teis ägeda allergilise reaktsiooni tekitab, lugege hoolikalt, mis kirja on pandud. Äkki ta ei tahagi teid solvata või ütelda midagi teie maailmavaatega täiesti vastuolus olevat.

Saatsin ühele prouale kirja, mis sisaldas lahket selgitust teatud meililisti aadresside kasutamiseks ja rõhutasin, et kirja tuleks lugeda hea tahte avaldusena. Ometi loeti meie kahe vahelise kirja ühest lõigust välja selle tegelikule sisule täiesti vastupidine. Ja saadeti desinformatsioon listi. Ma usun, et ta jäi siiski ise rumalasse olukorda, sest ega ma ei olnud ju kade seda heas tahtes saadetud kirja siis ka oma vastuses tsiteerida.

Raske on hakkama saada kurjade inimestega. Või mis?

Energiasüsti ootel

2009-09-21T13:49:00.000+03:00

Hõiskasin enne õhtut, nagu taas välja tuleb. Ehitusinnu kiitmise järel lasin korraks rihma lõdvaks, et osaleda ühel sünnipäevaüritusel. Ja selle pooleteistpäevase puhkuse ajal tuli selline väsimus kontidesse, et nädal aega ei ole mittemingisugusele töölainele saanud. See tähendab nädal aega graafikust maha jäämist.

See jõuetuse tunne on peaaegu füüsiliselt valus. Võtan mingi töö ette ja pisimgi takistus paneb tööriistad raevust lendama. Täna on uus päev, uus katse taas lainele tõusta.

ja kätt nagu eriti ei tahetagi

2009-09-10T16:39:00.003+03:00

Novotsiis. Eksperimendid jätkuvad - vaatamata pikale pausile satub ikka mõni inimene siia lehele klikkama. Keegi isegi Brasiiliast ja keegi Jaapanist. Vau!

Teine eksperiment on eelmises postituses. "Valguse jõud" sirutasid käe minu poole ja kutsusid kampa... ee... ennast reklaamima. Kuigi esialgne vastutasulubadus oli paljulubav (ja ma lükkasin selle tagasi, sest sellist muudatust polnud oma ellu kavandanud), siis eile jälle tundus, justkui nad mind ikka oma seltsi väga ei taha. Noh... asukoht reklaamlehel tundus mulle kuidagi ebasoodne. Kalkuleerisin asja läbi ja otsustasin siiski vaadata, kas sellegipoolest saab asja kuidagi positiivseks pöörata. Tuleb lihtsalt rohkem pingutada.

Viimasel ajal ma pingutangi jubepalju. Mõistlik olnuks tegelikult jätta uues projektis kaasa löömata. Õnneks see on siiski lühiajaline... Aga kui ma kuu aja pärast oma onni sisse ei koli, siis ... ma tunnen ennast väga halvasti. No ja nõnda ma siis lõpetangi iga päeva pahtlilabidas, pintsel, värvirull või naelapüstol käes. Indu veel jagub, sest praeguste tööde tulemus on kõik kohe näha ja lõpp paistab niiii lähedal. Paraku ühiskondlikult võetud kohustused siis natuke kannatavad, aga põrgu kah - enda heaolu ju üle kõige!

Sellises virvarris jääb vähe aega oma mõtteid laialt jagada. Mõni teema on küll mõttes olnud, aga siis on kas vaja tööd teha või simuleerida (mul on nüüd tööl toanaaber) ja kodus pole selleks üldse aega. Seega siis mõneks ajaks "grafomaan" mitte grafomaan.

Sõrm on antud...

2009-08-24T16:09:00.001+03:00

/.../

See mees on Vali-Mind-Mees.
Võta toru, see on Vali-Mind-Mees.
No kes see toksib aknale?
Ei ole tihane, on Vali-Mind-Mees.
Sinu külmakapis Vali-Mind-Mees.
WC-s on Vali-Mind-Mees.Sinu voodis on Vali-Mind-Mees.
Sinu südames on Vali-Mind-Mees.

/.../

Võta mind, mul on suudlemata huuled!
Võta mind, mul on hellad, töökad käed!
Võta mind, mul on vabaduse tuuled!
Võta mind, mul on armastusemäed!

/.../

* L.Saatpalu

Väsinud tööline

2009-08-14T08:27:00.004+03:00

Mnjah, puhkus möödas ja täna juba viies päev tagasi tööl. Puhkuse ajal ei jõudnud täiendavatest mõtetest rohkemat kui üks külaskäik koos lapsega. Ülejäänd aeg kulus ehitamisele ja isikliku elu lainetuses pinnale jäämisele.

Viimase nädala jooksul on eluvaimu minust imenud hilisõhtuni pahteldamine, lihvimine värvimine, millele sellel nädalal on eelnenud varahommikust alanud palgatööpäev. Mu enda jaoks polnud sugugi üllatav sellise rügamise järel väike plahvatus tüütamise peale. Võib-olla ei olnud lähedalolijad seda täiesti ära teeninud. Aga sellegipoolest, kui nüüd natukegi ongi häbi, siis ma keeldun seda tundmast. Minu jaoks on olulised märksõnad vastastikkus ja arvestamine.

Väsinud lapsehoidja

2009-07-28T17:41:00.003+03:00

Huvitav on see, et mittemidagi tehes lendab aeg palju kiiremini ja niisama lapsel silma peal hoidmine väsitab ka hullumoodi. Jäeti mind 30 tunniks lapsega kahekesi - lõunauinakut ootasin mõlemal päeval innuga, sai ometi ise tunnikeseks silma kinni lasta niikaua kui tegelane veel unetult siputab ja seejärel just siis värskemana üles tõusta, kui ta magama jääb. Aga kuidas ma küll selle hilisema ärkamise ja lõunase uinaku järel küll õhtul nii ära väsisin, sellest ma ka aru ei saa. Ennegi vaadanud, et ka tööpäeva õhtutel energiat endal rohkem jagub, kui laps parasjagu teise vanaema juures ära on. Ja eile ei teinudki ju midagi, käisime hoopis külas, kus meeldivas seltskonnas aeg lendas ja lapsed end ise hoidsid.

Tolle aja kiire lennu mõtte juures avastasin jalgratta ja sõnastasin kindlasti juba ammusõnastatud paradoksi. Et mittemidagitehes aeg lendab märkamatult ja midagi oodates venib lõputult ning selle millegi oodatu kättejõudes ka see hetk väga kiirelt käest kaob. Kui ei ootaks, kas siis kaunis hetk, mis viibiks veel, viibiks veel?

... (kandev paus?)

[teemamuutus]
Nägin just üks öö unes telekast v. -d, kes tundus kuidagi hirmutavalt vööra näoga. Vaatasin siis uuesti ekraani ja leidsin, et oli hoopis keegi teine Saare tegelane. Too öö oli üldse väga segaste unedega, õnneks ei jäta ma unesid meelde, piisab sellest kui mäletan, et mingi jama oli. Ei olnud käärid.

feel good!

2009-07-24T01:34:00.004+03:00

A mina puhkan! Plaanis: ehitus, lauapurjetamine, ehitus. Esimene ja teine puhkuse esimesel päeval tehtud. Kolmandat jätkub puhkuse lõpuni. Vahelduseks: käia lapsega koos tutvust sobitamas ühe samaealise tüdrukuga, kelle emme töötab minuga samas kohas, aga korrus kõrgemal, ja kes ilmnes elavat minu naabruskonnas ja kes (st emme) on üks tore inimene. Ja siis äkki jõuab teha veel mõned külaskäigud ja vastuvõtud.

Hm... kas seda kõike ikka jõuab 2,5 nädalaga? ...

Kas hullem on see, kes tegi, või kes rääkis?

2009-07-17T13:42:00.003+03:00

Täna leidsin uudisnupu, et inglismaal ühes lossis peeti pidu, mis majaomaniku üllatuseks osutus swingerite peoks, kus kesköise kellalöögi peale kõik üksteisega kohe seksima kukkusid. (Link 1 ja Link 2). Mida arvata, kui selline artikkel sisaldab linki videole? No üldjuhul seda, et näe hädaldab toimunu üle, a näe võttis sellegipoolest suure huviga linti. No selline oli ka minu mõte ja ajend sellele postitusele. Seekord oli siiski lugu natuke teine - avastasin vaevaga ja huvi salates :P lugusid läbi lugedes ja videot üle vaadates, et näeh hoopis ürituse eelreklaami video juurde lisatud. Polnudki see majaomanik nii perv, et pilte avalikustama oleks hakanud. Aga rääkida ju ikka huvitav - kasu nii talle kui temalt maja rentinud peokorraldajale.

Aga miks see video shocking on? Ja miks 19-aastased ettekandjad koju saadeti? 19! Isegi Inglismaal on selliste asjade tegemise ja nägemise vanusepiir ju madalam. Või ma eksin?

Unistuste täitmine

2009-07-14T11:33:00.004+03:00

Kui veidi mõtelda, siis mulle tundub vahel uskumatuna, et siiski on päris mitmeid unistusi, mida ma olen juba teostada suutnud. Nõnda mõlgutasin ma eile enne uinumist. Tuleb vist mõõdukalt ambitsioonikaist asjust unistada ja mõne unistuse puhul ühtlasi tunnistada, et selle saavutamisel võiks see olla vaheaste enne järgmise poole püüdlemist. Unistuse võib ka nimetada sooviks, siis äkki ei paista na auahne. Ma ei suuda samas otsustada, kas hiljuti siin kurdetud täitmatus on nüüd selle asjaga seotud või või esineb paradoksina...

Aga tegelikult see on tõsi küll, et igaüks on oma õnne sepp. No on ju, kui sa teostad soove, mis sind rõõmustavad. Õnnelikuks teevad, kui kasutada ebaeestlaslikult tugevat sõna.

Üks mu soove oli näiteks tantsida oma pulmas VLÜ järgi. Oma tagasihoidlikkuses kahtlesin, et kas nad sellist väikest otsa ette võtavadki ja kui võtavad ei tea, kui suurt honorari soovivad. Aga kolmekuise etteteatamisega päringule vastuseks pakuti mulle varakevadisel ajal isegi 3 laupäeva vahel valik ja honorargi oli mõistlik (no arvestades, et pulmad ikkagi). Nõnda see teoks saigi. Ja pulm ise oli täiesti soovide pulm ja piisavalt mõistliku eelarvega.

No ja kuidas nimetada sedagi, kui ma mitmeid aastaid joonsitasin oma maja mõtteid, siis poolteist aastat jooksin paberitega ja nüüdseks kolm aastat olen "kellu ja haamriga" objektil olnud. Eks ma selgi ajal ju soovisin ja unistasin. Sügisel, täpset aega küll veel ei julge nimetada, kolin sisse. Aga soovimine ja unistamine jätkub edasi - sest onn pole veel sugugi päris valmis.

Aga ma soovin ja unistan edasi. Sest parem ongi ju siis püüdmiseks, kui hea juba käes.

Deathwish

2009-07-10T15:23:00.003+03:00

Mitte, et mul endal oleks... Lihtsalt ühe vanema jutu kommentaariks. Kuna ma ei pea siin ajakirjanduslikku lehekülge ja ei pea tegelt selle pärast üksnes aktuaalseid asju kommenteerima, siis võtangi oma arvamuse välja ütelda just nüüd, kui suurem kära möödas.

Ma arvan ka, et kellegile surma soovimine on üle piiri. Üle viisakuse piiri ja üle ebausu piiri. Samas ma mõistan neid tundeid, mis sellise väljaütlemise (kirjutuse) tingisid. Ja üldsegi ei ole ma nõus nädala sees ilmunud Äripäeva arvamusega, et Marko Matvere peaks üritama mitte solvata ajakirjandust, vaid peaks aru andma, et ajakirjandus on tema teinud (pole nüüd otsene tsitaat, aga mõte oli selline). Ma ütleks selle peale, et eino andke andkes! Matvere pole ju mingi Paris Hilton! Matveret ei teata mitte sellepärast, et temast ajakirjanduses hästi palju kirjutatakse - mees on endale ju tuntuse ise oma tööga teinud. Ajakirjanduse veergudel kohtab teda üldiselt harva. On this point I'd give very little credit to journalism.*

Mulle tema töö meeldib!

Aga seda ma ei oska nüüd välja mõelda, et kas ajakirjanik oli tubli, et sellise kontrollause üles leidis, või hoopis loll, et sööda alla neelas. Igal juhul sai praeguse aja ajakirjanduse pale kinnitust.

* Kuidas on eesti keeles "to give credit"?

Täitmatu

2009-07-09T12:30:00.002+03:00

Kui kõrvalt vaadates oleks justkui kõik oluline olemas, siis miks enda seest vaadates leiad, et võiks ju veel midagi olla? Midagi säravamat, soojemat, kallihinnalisemat või muidu rohkemat kui juba on...

Ordurüütlid lähenevad!

2009-07-06T15:22:00.002+03:00

"Mehed! Hakkame laulma!"

Tegelikult on muidugi tore, et selline tore traditsioon elus hoitakse ja on, mis liidab. Kui selle üle saab sõbralikku nalja heita, siis ongi kõik täiuslik.

Ise ei osalenud. Mitte ülbusest ega austuse puudumisest. Lihtsalt ei tundnud tõmmet. (Veel?)

90-90

2009-06-30T11:52:00.003+03:00

Mõtlesin endale natuke meenutada 80:20 põhimõtet ja guugeldasin seda veidi. Nagu ikka, üks asi viib teiseni ja leidsin veelgi toredama reegli - "90-90 reegel".

Originaalis kõlab see nii:
"The first 90% of the code accounts for the first 90% of the development time. The remaining 10% of the code accounts for the other 90% of the development time."
Pärit tarkvara arenduse maailmast ja omistatud Tom Cargill'ile Bell Labs'ist (allikas wikipedia).

Arvan, et ega see kehtigi ju ainult tarkvara arenduse projektides, vaid üsna sageli ka muudes projektides. Mu enda eluski paar sellist projekti, milles 90% ajast ja veel 90% ajast (summa matemaatiliselt ebaloogiline 180%) viitab sellele, et ma olen kõvasti eeldatavat tähtaega ületanud.

Hiljuti lõppes üks tööasi. General deadline oli küll 1. juuli, aga siis pidi muidugi see asi juba ka täiesti toimiv olema. Seega oleks pidanud protsessi lõpetama ... mõningase ajavaruga. Jaanuari lõpus alustasin ja leidsin, et noh mis see siis ära ei ole... Aprilli lõpuks on ikka valmis. Paraku oli protsessil väliseid tegureid ja nii see lisaaeg juurde tuli. Asi sai kokku pakitud möödunud nädalal. Õnneks võin siiski end lohutada, et päris lõpuotsa venimine ei olnudki kohe mitte kuidagi ajaliselt minust sõltuv. Võiks ju teha endale järelduse, et noh kogenematus ja järgmine kord tean juba ette, aga sellegipoolest järgmisel korral poleks mul ikkagi sarnaseid väliseid tegureid võimalik mõjutada. Seega siis vaid vaimne valmisolek.

No ja teine on mu majake. Siin süüdistan küll mu enda kogenematust. Ei maksa uskuda laia joonega pooltühitallajaid. Praeguseks on kulunud 3 korda rohkem aega, kui mu toonane abiline ennustas, et meil sellele asjale oma kätega ette võttes kulub. Ta oli ikka liigselt mõjutatud sellest, et tema osalusel protsessides on tavaliselt mitmeid teostajaid ja neid töid tehakse põhiajast. Endale tehes tulevad ka väsimusfaktor ja muud eraelulised asjaolud mängu. No vast nüüd aasta, võib-olla vähem olen tegelenud oma suurprojekti viimase 10%-ga. Olen heas usus, et lõpp tõepoolest paistab ja asub ligilähedal seal kuhu ma nüüd olen märgi püsti pannud. (Ja ikkagi pole see veel päris lõpp, aga õnneks saavad finantsid otsa - eeldatavalt siiski piisavalt hea tulemuse saavutamisvõimalusega.)

Röövlid

2009-06-12T12:29:00.003+03:00

Tegelikult olen viimasel ajal toimuvast sõnatu. Oimetu ja sõnatu. Sellest koputas välja üks eilne uudis, mis ka esialgu vaid suud maigutama pani, aga mu kõnevõime taastus tänaseks.

Jutt siis Margus Valdesest, kelle tegude tagajärjel elamupiirkond väheks ajaks elektrita jäeti. Seekord tuleb möönda, et tavapärastest uudistest erinevalt ei olnud tema see, kes elektri välja lülitas. Kuid mitte just väga kaudselt (tema maksmata raha pärast see toimus) oli süüdi ikkagi tema.

Tüüp on täisnahhaal. Ma pole vägivaldne inimene, kuid temasugused panevad mul küll rusikad sügelema. Sellegipoolest kohtumisel jääksid mu rusikad ilmselt taskusse, sest kindlasti ei jääks kaasnemata juriidilist tagajärge. Minu kahjuks.

Aga selliste inimeste edasitegutsemine teeb nõutuks küll. Minu jaoks esimene teave temast tuli siis, kui ta tema juures toimunud maksuameti reidi käigus maksuameti eest paberitega putku pani ja kuigi maksuametnikud need paberid vahepeal oma kätte said, ta need vägivallaga taas ära võttis ja need kadunuks jäidki. Ja sellele vägivallaaktile ei järgnenud isegi väärilist karistust mitte... Uskumatu, eksole.

Aga mida tunnevad veel need Heldri elanikud, kes iga päev peavad arvestama, et Valdes neid jälle mõne uue trikiga üllatada võib...

Kui lollus ära väsitab

2009-06-02T15:09:00.002+03:00

Kui ühtäkki on liiga palju lollust, mis tahab su ümbritsevat elu jamaks teha ja mille vastu võiks võidelda, siis kas peaks alla andma kui enam ei jaksa? Kui mõtled, et sul on vaja esmatasandi elukorralduse sättimisele pühenduda, muidu läheb seal asi käest... Aga ka need lollused võivad mingil hetkel muutuda nõnda oluliseks, et hakkavad juba esmatasandit mõjutama... Et siis vist ikka tuleb edasi rebestada...

Mida veel koolis ei õpetata

2009-05-27T14:50:00.004+03:00

... on vist spetsialiseerumise mõte. Ütleme, et on üks organisatsioon, kes tegeleb erinevate, küll seotud, teemadega. Ja siis kujutame ette, et see organisatsioon peaks avaldama arvamust ühe asja kohta, mis on samamoodi külaltki laiaulatuslik. No nõnda, et selles organisatsioonis erinevad üksused oma vaatenurgast erinevatele asjadele saavad läheneda. Niisiis, lepitakse kokku üks inimene, kellele saadetakse need erinevad teemad ja tema siis peab selle prostokvašinlaste kirja kokku panema. Ülesande teeb lihtsamaks, et saadetavad arvamused ei lähe omavahel risti - igaüks ilusti eraldi tahu kohta selles suures asjas.

Mida teeksid sina?
a) leiad, et lõigud on oma ala spetsialistide kirjutatud, otsustad, millises järjekorras need kirjajupid ühiskirja kokku kleepida, lisad vajadusel sisse- ja väljajuhatuse ning ühtlustamiseks kohendad viiteid oma organisatsioonile
b) võtad ühe (või mitu) teise valdkonna spetsialisti lõigu ja üritad seda oma arusaamise järgi niiöelda lihtsustada ja siis pistad kirja kokku ja loodad, et asi sai lihtsam, arusaadavam ja ühtlasi jäi ka sisu õigeks
c) hakkad nutma ja ei tee midagi

Kaasus elust. Kahjuks a ja õnneks c ei rakendunud.

Üles kuupäev

2009-05-26T08:06:00.003+03:00

Selline tõlkelaululik tõlge siis sõnast "update".

Asju, mis silma ja hinge riivab, on viimasel ajal olnud niiiii palju, kuid jällegi aega jäänud niiiii vähe, et polegi saanud siin teraapias käia. Millegipärast on vaikseks jäänud ka teised - kelle juttudel mina olen silma peal hoidnu. Ei tea, kas samadel põhjustel. Äkki aeg ongi selline. Optimism on asendunud kõveriti "optimismiga" - kui seni arvati, et ju ikka see MASU nii koledaks ei lähe, siis nüüd usutakse, et ju läheb veel koledamaks. Nõnda siis rügadki, hoiad oma maailma koos ja pole aega oma protesti kirja panna.

Sellistel asjaoludel on ka acute teraapianurk sattunud hoopiski teispidisesse eksperimenti. Kui esialgu mõtlesin katsetada variante (sh tühiseid, spekulatiivseid ja manipulatiivseid) blogi lugemisaktiivsuse tekitamiseks, siis nüüdseks on eksperiment selles, et millal kaovad need 1-2 külalist päevas, kui ma siia mitu nädalat midagi postitanud pole.

Kogu selles tumedas maailma värvigammas on aga ka häid asju juhtunud. Viimase aja edetabeli nr 1 on see, et laps sai lasteaiakoha. Pipratükk või tõrvatilk: nõuab igapäevast 10 kilomeetrit lisasõitu ja ehitatav lasteaiamaja võib kujuneda radoonilõksuks. Positiivne noot: usutavasti pole meie oma külas nii palju lapsi, et tõepoolest terve rühm küla lastega 100% täita - st võib veel olla lootust koht oma küla lasteaeda ümber vahetada.

Sõbrakandidaat-tuttavaga õnnestus väike lõunakohvi pidada. Väga sõberlik olemine ja emotsioon. Pall vastasväljakul.

Ja tegelikult - on ju kevad, mis hakkab vaikselt ja lubavalt ka suveks pöörama! Tuleb krabada võimalikult rohkem päikest oma patareidesse, et 3-4 kuu pärast saabuda tõotav väga sünge sügis ja selle järel samasugune või hullem talv võimalikult väikeste kahjudega üle elada. Üle 3 aasta oli mul jälle aega koduaias muruniiduki järel jalutada - mis jättis positiivse laengu, sealhulgas selle läbi, et veel eile vaatas mulle peeglist vastu peeptaimla.

Hommikusöök Kanaaridel, lõuna Pariisis, õhtusöök Roomas

2009-05-12T15:35:00.002+03:00

Tegelikult sellist "õnne" mul polnud. Käisin eile täheühendi EL pealinnas. Hommikul sinna ja õhtul tagasi. Ühepäevased lähetused pole tegelikult üldse hea mõte. Ühest otsast hoitakse küll raha kokku, et ei pea kaasnevate kulude eest maksma, aga teisest küljest makstakse järgmise päeva töötasu mittemillegi eest. Töövõime on täna nõrk.

Aga arvata on, et pealkirjas kirjeldatut endale lubada võivad inimesed ei pea neid otsi sõitma liinilendudega ja eralennuki väljumine-saabumine ja kõik muu transport on palju mugavamalt korraldatud. Seega siis äkki on kohane kirjutada "õnn" jutumärkideta.

Valimiste kõuemürin valjeneb ähvardavalt

2009-05-05T15:03:00.003+03:00

Olen oma kodukülakeses käppapidi nö aktiivi hulgas ja pisut käragi tekitanud vana sobimatu külavanema kukutamisega. Toona sain ühe oponendi käest pragada ja siis järgnes sellele pikk pikk mõnekuuline vaikus.

Eilseni. Siis tuli temalt üks kirjakene aktiivi ringile kuid suunatud odaotstega mulle. Too inimene on igal korral ka volikokku kandideerinud ja nüüd vist ongi aeg käes kui vaja jälle endale plusspunkte teenima hakata. Millegipärast pole tal neid siiani küll piisavalt kogunenud ja alati on ta volikogu ukse taha jäänud. Miski minus ütleb, et jääb ka seekord. Ja see ütleja pole õelus, vaid usun, et reaalsus. Keskerakond pole nimelt meie piirkonnas just väga soositud.

Tehniliselt toimus see kirjasaatmine nõnda, et oma arvutioskamatuse tõttu saatis ta selle mulle, et ma selle edastaksin [tsenseeritud] meililistile. Kuigi kiri oli täis nii demagoogiat kui valesid, pidasin siiski õigeks selle edasi saata. Oma sissejuhatusega. Ma ei saanud ju anda talle relva, et näe ma blokin oma oponentide sõnumi jõudmist laiema ringini. Olgugi, et tegelikult tal oli võimalik ise kiri saata, aga lihtsalt ei oska. Ma ei suutnud end tagasi hoida ka tema nina pihta nähvamast.

Ma arvan, et tegin õigesti. Kuigi mu naine juba nimetas mu sissejuhatuse tooni natuke liiga sarkastiliseks. Rohkem tagasisidet pole veel jõudnud saabuda.

***

Igal juhul on mu nädalane puhkus möödas. Tuttav ilmutas mõningast sõprusehuvi märki, kuid samas sattusime natuke päkapiku ja maja mängu. Tutvusin eile vahepeal kogunenud suurema töömeilikuhjaga. Blogimisaktiivsuse suurenemist ei luba. Ei tea millal SEE säde jälle süttib. Pealegi lähinädalal vaja end kurssi viia ühe päevase välislähetuse tarvis.

Aga valimistest veel niipalju, et vaadates oma koduvalla logisemist, tekkis korraks soov ka ise katsuda volikokku kandideerida. Pigem tuleks sellest siiski eksperiment, kas üksikkandidaadil on võimalik hakkama saada. Pigem suhtun päris suure valimiskünnise tõttu asjasse pessimistlikult. Igal juhul - kui selline otsus peakski sündima, siis siin blogis kuuleb sellest vaid vihjamisi...

Eemm

2009-04-27T10:33:00.004+03:00

Ma teadsin seda loomulikult varem ka, et hea tõlge on oluline. Veendusin taas nädalavahetusel üht filmi vaadates. Einoh, tegelt polnud selle tõlkel ju väga vigagi, aga mõni väike asi jäi häirima. Naine ja õde lugesid hiljuti ühe hingetõmbega läbi bestselleri nimega "Videvik" ja nädalavahetusel ilmus meie majja selle DVD. Plaat oli võrdlemisi tundmatut päritolu, kahtlustan, et pärit internetist, ja seega ma tõlke autorit ei tea.

Selle kõrval, et tõlkijal läks kõrvust mööda "matriculate" või ta ei saanud sõnast aru ja, et avafraas "to die in place of someone I love" oli valesti tõlgitud, häiris mind pidevalt subtiitrites "um". Üks asi - ma pole kindel, et seda oleks üldse subtiitritesse vaja, teine asi - võib-olla oleks see olnud siis parem tõlkida eestipäraseks: nt "ee", "ää" või "eem" või "äm". Ee, ja see et see seal subtiitrites pidevalt jõlkus kiskus tähelepanu ka selle kasutamisele kõnes. Millegipärast on mul tunne, et muidu poleks see ka kõnes mulle nii kõrva torganud...

Kaitseväeteenistus

2009-04-20T15:37:00.005+03:00

Vaid mõni aeg tagasi sattusin lugema Ilmar Raagi blogi. Kuna mulle meeldib lugeda intelligentsete inimeste asjalikke mõtteid ja hr Raag kirjutab küllalt ladusalt, võtsin tema blogi "jälgimisele".

Tahtsin kirja panna oma mõtted seoses tema reedese kaitseväeteemalise postitusega. Mu meelest on hea käsitlus võtta kinni sabast argumendil "kas sõjavägi teeb mehest mehe" ja sellel, kas see argument peaks üldse kaitseväeteemalisel debatil rolli mängima.

Tõepoolest, ajakirjandus kipub asju üle lihtsustama ning seeläbi on minu arvates kadunud "teeb mehest mehe" laiem sisu. Ja tegelikult see pole ju sõjaväeteenistuse eesmärk, vaid niiöelda kaasnev nähtus. Ma arvan ka, et nagu hea hariduse võib saada ka kehvast koolist, võib meheks saada ilma ajateenistust läbimatagi.

Mul on omal kogemus mõlema variandiga (subjektiivne hinnang nii või teisiti). Keskkool, mille lõpetasin oli Tallinna viimase kolmandiku seas (pigem loodan, et siiski teise poole alguses, ehk keskmise kolmandiku keskel) ja ei pea sellegipoolest oma haridust ja haritust häbenema. Sõjaväest sain vabastuse, sest mu ülikooliõpingute ajal muudeti ajateenistusse võtmise korda, ja ometi julgen tunda uhkust ja arvata, et kuulun vastutustudlikema meessoo esindajate hulka.

Mul tegelikult oli vaimne valmisolek täiesti olemas. Kalkuleerisin tol ajal olnud võimalusega suvevaheaegadel ajateenistus läbida. Aga kuivõrd võeti ette selline muudatus, mis mind praktiliselt ühe käeviipega teenistusest vabastas ja mul just ei olnud tulihingelist kutsumust ajateenistust läbida, siis ega ma vabatahtlikuna ka sinna trügima hakanud.

Siiski olen vahetevahel mõtelnud reservohvitseride koolituse peale. Kui nad seda asja agaramalt reklaamiks, siis mõtleks vast intensiivsemaltki. Praegu aga on nii palju muid asju, mis on põhjuseks tsivilisti elust ka ajutiselt mitte loobumiseks. Aga ei välista, et mõnel saabuval aastal siiski...

Mõnikord arutlen, et miks mul tegelikult selline väike sümpaatia sõjaväe vastu on? Kahtlustan natuke, et tõmbab paraadpool ja õige vähe poisikeselik püssikõmmutamise võimalus. Mu vanaisa (kes suri kui mu ema veel laps oli) oli nimelt Wabariigi ajal allohvitseride koolituse läbinud ja teenis kuni võimuvahetuseni piirivalvurina. Täitsa uhkes vormis pilte võib temast albumis leida. Seltskonnad hobustel ja ilma. Paeltega munder, mõõk vööl. Täisvärk ikka noh!

Nagu seitsme tõe hulgast võis lugeda avaldab mulle muljet ka kord. Kõik käigu selget käsuliini mööda, iga asi olgu omal kohal.

Aga ajateenistuse mõtte puhul häiris sama asi, mida üht Ilmar Raagi kommenteerinutki, kui oleksin hiljem - näiteks stuudiumi vahepeal või pärast seda teenistusse läinud - saanuksin joosta minust 2-4 aastat noorema ennasttäis jupi drilli järgi. Samuti häiris väljavaade preisipärasele korrale, kus sõduril endal oli keelatud mõelda (ustenuppude poleerimine, kahuri mitmekordne ülevärvimine jm tõestisündinud ja anekdootlikud lood). Samas tean ma ka seda, et Eesti sõjaväes olukord selline pole. Naabripoisi ajateenistuse ajast jäi mulle mulje, et mereväes õpetatakse kõik joodikuks (ta pärast teenistust siiski taastus :) ). Või et linnaloaga ollakse väljas rohkem kui väeosas.

Kokkuvõtteks katsun siis ikkagi agiteerida ajateenistuse poolt. Olgu siis meheks saamise ja/või riigi kaitsevõime tagamise eesmärgil. Kuluvad mõlemad marjaks ära. Võetaks ainult siis tõesti sinna rohkem asjalikke tegelasi - lumpenit oleks vaja meheks kasvatada küll, aga institutsioon võiks olla ka mõtlemisvõimeline.

Tegelikult tahtsin mõne sõna pajatada ka Ilmar Raagi eelneva postituse teemal, kuid jäin toppama lähenemise valikul. Kirjutis on hea - lugege ka minu kommentaarita.

Top 7 juhuslikku ausat fakti

2009-04-15T15:44:00.012+03:00

Niisiis, teadliku viivituse järel mõned ausad faktid minu kohta. Edasi ma neid ei põrgata, sest möödunud nädalal tundu see meem niigi liigselt lehvivat.

1. Mulle meeldib, kui mul õnnestub luua salapära enda ümber, kuid sageli ma rikun asja ära. Mul on hea meel teada, et vähemalt 1 inimene võib aeg-ajalt juurelda selle üle, kes on selle blogi acute. Samas on võimalik, et olen jõudnud juba kogemata pillata mõne vihje, mille järgi võiks mind ära tunda. Tegelikult varjan ma salapära taha oma tavalisust.

2. Ma armastan korda. Aga selle võiks keegi teine minu eest ära luua. Ma siis katsuks hoida. Vahel õnnestub. Vahelduva eduga.

3. Ma ei soovita kellelgi majaehitusega seoses sama kadalippu läbida (eriti ise projekteerida ja sellega seotud paberimajandusega tegeleda), aga ise ilmselt teeksin seda kõike uuesti. Kes kiiresti tahab, see "päris" töö kõrvalt ärgu ise ehitamist ette võtku.
Teatud tööetapid läbiksin teisel korral natuke teisiti (aknasillused oleks küll võinud natuke paremini teha). Kui sul samal ajal pole võimalik mõne muu tegevusega raha teenida, siis pole mõtet pidada arvestust "mis minu töö maksab".

4. Vahel mulle tundub, et üks viljakamaid tööperioode mu elus oli 4-5 aastat tagasi, kui ma samal ajal kepslesin arvutiekraanil vaheldumisi tööülesannetes ja jututoas. Tõeline multitasking.

5. Ma loen regulaarselt Inno ja Irja blogi. Vahel suudavad nad mu huvi äratada rohkem, vahel vähem. Massi maitsemeel minus tõmbab nende artiklite poole, mis käsitlevad "kollaseid" teemasid, musta pesu ja/või sisaldavad reality fictionit, samas poliitika ja majanduse teemad ning kohatine üleliigne õelus nörritab. Ma ei jaga nende seisukohti, aga mulle meeldib arvamuste paljusus ja alternatiivse on the edge info leidmise võimalus nende blogist.
Tean, et neid ei huvita minu ja veel paljude arvamus. Õige kah. Ei peagi.

6. Mulle meeldib vaadata reality show'sid. Naudin nende naturalismi. USA omadel (Survivor, Real World, Joe Millionaire, Bachelor) on kvaliteet muidugi hoopis teine, ja nende puhul on võimalik paremini jälgida osalejate psühholoogiat, nende reaktsioone. Eesti sarjade teostus on üldjuhul üsna vilets (heli sakib sajaga, pilt "hakib" ja osalejad saavad individuaalselt vähe eetriaega), aga pardon miski kutsub mind rentslisse piiluma ja oma "naabrit" ekraanil vaatama.
Eesti viimase aja teemadest: "Unistuste printsessi" sisust ja eesmärgist ei saa ma juba ammu aru, aga see türdukute lollitamine on parasjagu naljakas. Lisame väikesed skandaalikesed, nagu tänane Liliani ja Joanna alastipildid, ja saabki kodumaist lõbu ja lusti üksjagu.
Mulle tundub, et "võlasaates" osalejatele jäetakse alles nende väärikus ja saade on humaansem, kuid ikkagi tõmbab vaatama pigem see, et saada kinnitust oma paremale elujärjele. Loodetavasti jääb kõrva taha mõni nipp ka selleks ajaks, kui minu tagasihoidlik edu peaks sattuma "negatiivsesse tõusu".

7. Ma ei loe niipalju raamatuid kui vanasti, aga aeg-ajalt tahaks siiski. See on mu enda teha, aga tahtmine pole veel piisavalt suureks paisunud.

Õigus nõuda II

2009-04-08T14:28:00.004+03:00

No mis ma rääkisin.

Postimehe uues tütarportaalis E24 lausa kaks uudist viitavad samale, mida ma isegi mõtlen. Ühes siis on kohtunik väljendanud arvamust, mis sarnaneb minu arvamusele, et mõned juristid lausa naudivad viimse piirini ülijuriidilise teksti kirja panemist, kus ei väljendata midagi lihtsalt vaid juriidilise koodkeele abil. Ja teine artikkel siis on sellest, et töölepinguga antakse töötajale õigusi, millele vastavaid kohustusi tuleb tööandjatelt välja pressida (no kui niisama ei anta, siis "õigus nõuda" tähendabki ju une kombel peale käimist, kuni kohtuni välja kui vaja).

Nii tekivad tuttavad

2009-04-08T14:04:00.003+03:00

Kui kuu aega pole e-mailile vastust tulnud, siis võib vist märkmeraamatus maha kanda lootuse, et senisele 6-7 kirjale järgneb veel kirju ja sõprus?

Nii tekibki tutvus. Midagi külma ja kauget, samastamatut.

Kohvihoolikute kannatused

2009-04-07T14:54:00.001+03:00

Lugesin siit välja mõned viited kohvihoolikute raskele elule.

Tuttav pilt tegelikult. Ka kohas, kus mina töötan võeti hiljuti vastu otsus, et massinast enam tasuta kohvi ei saa. Kaastöötajatel vajus pea norgu ja taaselustati masina tulekul soiku jäänud kohvi- ja piimaühistu.

Mina seevastu oma igapäevasest kahekordsest kakaost nii puudust ei tunne - arvata, et ongi paremgi sellise magusalaksu vältimine. Ja kui vahel ikka isu tuleb, saab need mündid kokku otsitud ja see kakao ikka ära joodud.

Jooge teed! Ma arvan, et palju kasulikum (palju vähemkahjulikum kindlasti) ja maitseb paremini.

Seitse tõde - spoiler

2009-04-06T15:59:00.003+03:00

Sai nagu pooleldi ühes kohas lubatud, et panen ka enda kohta 7 fakti/tõde kirja. Aga kuidagi hirmus palju sellesisulisi postitusi on viimasel ajal blogides näha. Olen siis originaalsem :D ja "paljastan end" siis kui kõigil teistel see 7 tõe asi meelest läind. Nii umbes nädala pärast ehk (kõige varem).

Aga mida sealt leidma saab? Midagi ehitamisest, midagi loetavatest blogidest, midagi reality showdest ja midagi jututoa kohta. Stay tuned, if it matters.

Top 10 muusikas

2009-04-03T08:21:00.009+03:00

See on eklektiline TOP 10 lauludest, mille kõlades ma pean aja maha võtma ja need ära kuulama. Need on ka lood, millel on võimalus sattuda sagedamini mu muusikamängijatesse. Paremusjärjestus on sõltuvalt tujust erinev, seega kannavad kõik numbrit 1.

1. Gone Till November - Wyclef Jean
1. Väike neid - Väikeste Lõõtspillide Ühing
1. Bohemian Rhapsody - The Queen
1. Merineid - Väikeste Lõõtspillide Ühing
1. My Medicine - Snoop Dogg
1. Suudlus läbi jäätund aknaklaasi - Ruja
1. Jump Around - House of Pain
1. Ainult unustamiseks - Henrik Sal-Saller & Smilers
1. Hey Ya - Outkast
1. Knights of Cydonia - Muse

Love people!

2009-04-01T14:54:00.004+03:00

Tegin just tööd peas vasardamas* mõte, kuidas ma "armastan" 6 klassi haridusega pensionäride kirju. Samapalju "armastan" ma nõuka-aja mentaliteediga nõuka-ajal oma parimaid aastaid elanud inimesi.

Ainult sellised pensionärid oskavad esitada küsimusi nagu kas taluseadusega taludel peab ka kinnistu olema. Kirja teised küsimused viitaksid liigselt minu isikule ja mu tööandjale, seega ütlen lihtsalt, et muudest küsimustest tuleb välja, et inimene ei tea, mis on kinnistu ja mis on maa ja et tegemist ongi sama asjaga (ärme detailidesse lasku). See teadmine tundub ju küll nii elementaarne... Seda, kas Eestis üldse on taluseadus ja et kehtib ENSV taluseadus, millest on alles jäänud vaid 3 üksikut suhteliselt tühja lõiget, sain ka mina teada tänu kirjale vastust otsides.

Nõuka-aja inimestega seostub teema nii palju, et mu koduküla elurahu on viimased mõned aastad rikkunud asjaolu, et nõuka-aja inimesed ei saa aru eraomandi mõistest. Ollakse kinni "krundi" mõistes, mis nende jaoks on see 600-1000 ruutmeetrine maalapike, millele võib riputada eraomandi sildi ja aia ümber ehitada, aga läbipääsu ei või piirata 1 hektari suuruselt või suuremalt maatükilt; või heinamaalt, mis ju veel ainult 20 aastat tagasi oli kõik meie oma. Asja ei tee muidugi paremaks mereäärne asukoht ja see, et eratee sulgemise tõttu tuleb astuda paarsada lisameetrit, et mere äärde jõuda.

* Huvitav, miks ei tundu õige ütelda haamerdamas...

Õigus nõuda juriste toidab

2009-03-31T15:25:00.004+03:00

Ma ei olnudki nagu sellele mõelnud. No enne seda, kui uut perekonnaseadust hirmsasti avalikkuse ees kiruma hakati. Hädavajadust mul polnud, ja lugesin siis lihtsalt üht üldtutvustavat artiklit. Ja arumaisaand, milles probleem on. Paljudele situatsioonidele oli justkui mõeldud, ühel või teisel poolel oli võimalik üht, teist ja kolmandat nõuda. Tegin suu lahti, avaldasin arvamust, toas veel üks jurist.

Too teine - vanem ja vastassoost - avas aga hoopis teise vaatenurga. Huvitav, miks ta vaatas asjale inimese, mitte juristi pilguga? Sain taas teadjaks ununema kippuvas asjaolus, et kõik inimesed polegi ju õigust õppinud ja seaduse lugemine, sealt oma õiguste ülesleidmine ja nende kaitseks avalduse esitamine polegi selline kahvli käes hoidmise oskuse tasandil oskus.

Sellest peale ei vaata ma enam sama pilguga sõnapaare "õigus nõuda" ja "võib nõuda". Need kehastuvad mu silmis leivaks ja tänan mõttes kolleege, et nood ikka enese ja kolleegide pärast muretsedes selliseid leiba kindlustavaid sätteid välja töötavad.

Pateetiline

2009-03-30T11:32:00.002+03:00

Sõber küsis MSN-s ühe sõna kohta. Advokeerimine, mis tundus mulle "tõlgitud" mitte tõlgitud sõnana. Avaldasin arvamust ja meenutasin, kuidas mõned ajad tagasi mõned avalikuma elu tegelased "tõlkisid" inglisekeelse sõna pathetic sõnaks pateetiline, ja kuidas see minu arvates üsna pathetic välja kukkus.

Sõber on mul tõeline sõber ja kontrollib iga mu väite üle, et mulle midagi nina alla hõõruda kui ma eksin. Tema jõudis selleni, et näiteks eki.ee poolt pakutav inglise-eesti sõnastik tõlgibki sõna nii: haletsusväärne, pateetiline. Mul oli vaja muidugi ka inglise keel üle kontrollida ja tuligi välja, et ka Merriam-Websteri onlain sõnastiku tähenduste hulgas vastab patheticule pateetilise kirjeldusele vastavaid selgitusi. Sellega oli ümber lükatud minu arvamus, et pathetic pole kuidagi võimalik tõlkida pateetiliseks.

Aga sellegipoolest, õnneks, leidsin ÕS 2006-st pateetilise tähenduseks paatoslik, ülipidulik. Mis täitis mind rahuldustundega, et nood "tõlkijad" kontekstiga siiski mööda panid. Pateetiline pole kunagi haletsusväärne.

ÕS ei tunnista ka sõnu kurrentne (seda oli üsna valus kirjutada, hea veel et välja ütlema ei pea) ja advokeerima, -mine. Kaasus suletud!

MASU-mõte

2009-03-27T14:22:00.002+02:00

Ei tea, kas on hullem see, et ma ei tea, mis langeva majanduse taas tõusule pööraks või see kui ma teaks lahendust, aga keegi mind ei kuulaks?

Õigem vist oleks aga hoopis Number Ühe eest hoolitseda. Peaks mõtlema, kuidas praegusest olukorrast ise kasu lõigata. Maailma pärast võib muretseda, kui end turvaliselt sisse seatud.

voodi

2009-03-27T14:14:00.003+02:00

Mu kauaoodatud voodi saabus lõpuks ikkagi. Täna. Naljakalt on isegi natuke kahju, sest teise koha voodi hakkas endisest rohkem meeldima pärast mu "siis-kui" otsust.

Rohkem on kahju sellest, et voodi jääb täna juppidena ootama pühapäeva, kui ma taas koju jõuan. Täna õhtupoolikul sõidan ühte teise Eestimaa linnakesse. Teadaolevalt tuleb seal ööbimine sama kitsal pinnal kui siiani kodus.

Pro Lotte

2009-03-26T09:53:00.001+02:00

"Leiutajateküla Lotte" on üks armas joonisfilm. Ostsin selle DVD oma tütrele möödunud kevadel, kui ta suure vaimustusega vaatas juutuubist vabariigi 90 sünnipäevaks valmistatud klippe. Laps oli siis alla kahe aastane ja filmi esimesest kümnest minutist kaugemale tal püsivust ei jätkunud.

Kraamisin plaadi uuesti välja mõned nädalad tagasi, kui vaikselt hakkas ära tüütama, et jõuludest alates ligi kahe kuu jooksul vaadati iga päev "Mõmmi ja aabitsat" ja hiljem ülepäeva või suuremate vahedega. Ühtlasi olin märganud, et nüüdseks oleks tal püsivust ka pika Lotte filmi vaatamiseks.

Nüüd on siis olnud igapäevases repertuaaris "Lotte mutikas". Kasvatuslikult võib ju meile natuke altkulmu vaadata, aga mulle see film meeldib ja kui lapsele ka meeldib, miks siis mitte lasta tal seda kord päevas vaadata. (Jah, keelame tavaliselt teise korra.) Vahva eestikeelne lugu olematu vägivallaga - vägivaldseim osa on džuudovõistlus ja see, kui Notsuemme lapsed ja Notsuissi"džuudovõttega" õhtul magama saadab. Mõne nalja puhul mõtlen, et millisest vanusest see kohale jõudma hakkab. Pean silmas näiteks kivirähilikku stseeni, kus Jänese "leiutiseks" on "köögikombain", mille "mehhanismiks" on masinasse peidetud oma naine palehigis porgandeid hakkimas; või kui järgmise leiutise - pesumasina - juures küsib ta naiselt, kaua too hinge kinni hoida suudaks... Mõned tahud neist naljadest jõuavadki ilmselt alles täiskasvanule kohale.

Äriliselt on ka muust maailmast õppust võetud. Sageli on meil voodikaaslaseks pehme Lotte-nukk ja ühe asutuse jõulupeolt ei jäänud lapsele niivõrd meelde kinke jagav "joulupäkapikk", kui temaga vestelnud Lotte. "Lotte üttes oskad hästi pustet kokku panda."

Õnneks ei oska ta veel telefoni tahta...

Ja minu jaoks on üle võlli "Lotte olümpiaraamat". Aga võib-olla vaataksin teise nurga alt, kui oleksin ise spordiga sõbralikemates suhetes.

Veel "no publicity'st"

2009-03-23T12:33:00.004+02:00

Hakkasin mõtlema, et kas minu "no publicity" mõte ja sõnavabadus saaksid vabalt koos rakenduda.

Mõned päevad tagasi ju avaldasin arvamust, et ajalehe toimetajana annaksin ühele perekonnale igikestva "no publicity"-vautšeri. Kui ma juba mõttega nii kaugele läksin, siis peaksin oma südametunnistuse rahustamiseks veel edasi mõtlema, kuidas selline asi samas tsensuuriks kätte ära ei läheks.

Ilmselt peaksin ma sellisel juhul omandama tarkuse, kuidas eristada reklaamivajadusest tehtud sõnavõtte ja olulist infot. Oluline oleks siis näiteks info omavalitsusüksuse elanikke otseselt puudutavast, mis on paraku väljendatud teatud isiku poolt. Selle saaks ka emotsioonita ja hinnanguta edastada. Vist. Või?

Humal tänatud, et ma oma blogikesele ajakirjanduslikku ambitsiooni külge ei pookinud. Seepärast ei pea ma praegu kohe üldse muretsema minu poolt siin e-ruumis lubatud laus-"no publicity" pärast.

Eelistada Eestimaist?

2009-03-23T08:29:00.004+02:00

See tuli küll meelde eelmise postitusega seoses, kuid tegelikult kehtib praegusel ajal üldiselt.

Mulle üldjoontes meeldib see "Eelista Eestimaist"-mõtlemine, aga paraku ei saa seda kõigi asjade puhul järgida. Kui me räägime näiteks mööblist, ja veel täpsemalt vooditest, siis Eesti tootjad ei toodagi midagi sellist erilist, mis mind selle väidetavalt-Taani-kuid-järjest-rohkem-tundub-et-kahtlast-päritolu voodi juures tõmbas. Teine häda kipub olema omamaiste toodete võrdlemisi kõrge hind.

Kolmandana, kolesõna MASU tingimustes, poleks ju eriti tore, kui kõik rahvad hakkaksidki jäägitult omamaist eelistama. Siis osutuks sõna "eksport" ju mitte enam päästerõngaks, vaid kiviks. Nöör külge ja põhja, igatahes!

MASU-aja lood

2009-03-23T08:17:00.004+02:00

Kole sõna see MASU tegelikult. Minu arvates. Aga noh, eks see ole omajagu kole ka, mis toimub.

Tegelikult tahtsin ma hoiatada mööbliostjaid. Mööbli puhul maksab praegu pigem osta kaupa, mis toodetud Eestis või millel märge, et laos olemas.

Mu onnike hakkab jõudma viimistlusjärku ja mõtlesin soetada esimese mööblitüki voodi näol. Noh, et oleks juba praegu laiem magada, kui see millel siiani kilusid karbis mängime. See "praegu" oli 2. novembril. Voodi saabumistähtajaks anti suusõnaliselt "veel vana aasta sees" ja paberil jaanuar 2009. Täna on märtsi lõpp 2009, ja ootan. Täna-homme on kolmas tähtaeg, mille nad meile lubanud on. Mu kannatlik meel on nüüdseks katkenud. Kuigi mulle see voodi nii meeldis, on see saabumisaja pidev edasilükkamine nii nõme, et lubasin naisele osta meile paremuselt teisena meeldinu. Kui homme esimese kohta ei ütelda, et olemas ja toome ära.

Ma parem ei hakka liialt mõtlema sellele, et mul veel terve majatäis mööblit vaja soetada...

Millest koolis ei räägitud

2009-03-20T22:46:00.007+02:00

...või siis õpetati ühes neist 10% loengutest, kus ma ei käinud.

Jätkuvalt praktiseerides oma õpitud alal, nagu mina õigusalal, avastad ilmselt pidevalt asju, millest koolis ei räägitud. Täna pakungi õpetussõnad noortele juristidele.

Unustage jutt kolme võimu lahususest. Kui mul midagi avastamata pole jäänud, siis võimude lahusus tähendab tegelikult kohtuvõimu lahusust seadusandlikust ja täidesaatvast võimust. Viimased kaks hoitakse lahus vaid näiliselt.

Ministeeriumis valmistatakse ette seaduseelnõu ja parlamendis võetakse see vastu sellisel kujul nagu ta viimasena ministeeriumi uksest välja läks. Kõik parandused riigikogus on üks paras farss. Komisjonid lihtsalt otsustavad, et muudetagu. Aga et seda teeks siis riigikogu ja tema komisjonid, kelle kätte asi juba jõudnud on - seda mitte.

Reaalsus on muidugi ka see, et kui tegemist on seaduseelnõuga, mis nõuab teatavat spetsialiseeritust, siis lootusetu on muidugi sellist taset oodata riigikogust. Väga spetsiifilise eelnõu võib riigikogus ainult ära rikkuda - taheti parimat, aga läks nagu alati. Ja lõppeks - koalitsioon ju teeb parlamendis eelnõust seaduse ja ministeeriumiametnikud alluvad koalitsiooni tahtele.

Pidulik avapauk. Mina ja maailm

2009-03-19T15:19:00.005+02:00

No nii! Ametlik esimene kanne. Sissejuhatus. Mõned sõnad siis mõttest, minust ja minu taustsüsteemist. Virtuaalse punaveini klaasi ääres.

Mul ei ole ootust, et siia blogisse hakkaksid saabuma suured lugejate hordid. Sellegipoolest pean arvestama võimalusega, et kirjutist satutakse lugema, kui olen selle avalikku ruumi paisanud. Ju ma ikka mingisugustki külastatavust loodan.

Mõnda aega on olnud sees selline grafomaanlik kihelus, et peaks ikka mõned mõtted avalikku ruumi lahti laskma. Mõtteid, mida lahti lasta on samas erinevaid. Vahel tahaks ütelda midagi selle kohta, mis meie igapäevaelu mõjutab. Vahel tunnen, et äkki võiksin lasta oma loomingulisel küljel blogis võidutseda. Mõtteid on olnud erinevaid ja lõpuks mõtelsin hoopis, et äkki võiks pigem käituda "tehtud mõeldud" senise "mõeldud mõeldud" asemel, mis kuidagi ei tahtnud muutuda "mõeldud tehtud"-ks.

Minust

Mina olen acute. Niisama lihtsalt, väikese tähega. Mõni hääldab inglise keele reeglite järgi, mõni ütleb akute ja mõni akuut. "akute" häiris mind esialgu, kuid osutus kõige levinumaks ja nüüdseks kõlab juba mõnusalt koduselt.

Iseloomult olen ma laiskur, mingil määral hedonist. Üldiselt laiatarbekultuuri tarbija (sageli siiski rohkem voolu servast), harvade kõrvalepõigetega süvakultuuri. Vast kellelgi tuttavaist pole mõtteski mind nimetada intelligendiks luulekohvikute ja eksistentsialistlike vestluste mõttes. Küll aga oleks mul hea meel olla liigitatud arukate ja mõtlevate inimeste hulka. Enda arvates vastan kriteeriumitele.

Nagu juba kirjutasin - paisanud oma mõtted avalikku ruumi, tuleb arvestada võimalusega, et seda satutakse lugema nii tuttavate kui võõraste poolt. Ma veel olen enda jaoks lahti mõtestamas, kui palju ma oma identiteeti olen valmis avama. Seda aliast olen ma kasutanud üle tubli poolekümne aasta (eksole efektsem ütelda pookümmend, poolsada ja pooltuhat jne? :) ). On inimesi, kes on poolkümmend aastat tagasi sellenimelise virtuaalisikuga netis suhelnud ja nüüdseks selle unustanud, on inimesi, kes viivad kokku acute nime ja minu näo, ja on inimesi kes viivad kokku acute nime ja minu näo ja teo ja päris nime. Ja loomulikult on inimesi, kes teavad minu nägu, tegu ja päris nime, kuid pole kuulnudki acute'st. Neid on rohkem. Ja tublisti üle 6 miljardi on inimesi, kes ei tea midagi acute'st ega ka minust.

Paistab, et olen see liik inimesi, kes liigitab inimesi.

Kaldusin vist natuke kõrvale. Igaljuhul, olen ma siis selline natuke anonüümne ja natuke ka mitte. Mis omakorda seab piirid blogi sisule. Millised piirid täpselt, seda ma olen alles lahti mõtestamas. Millest olen ma valmis rääkima teile, kes näevad aliase taha? Kui palju saan ma avaldada teile, kelle jaoks ma pigem jääkski acute'ks? Mida üldse on mõtet avaldada soovides jääda vaid acute'ks?

Maailmast

Poliitiliste vaadete jagamine parem- ja vasakpoolseks on mind alati ajanud segadusse. Kunagi ma mõtlesin, et sain selgeks, millist suunda esindab parempoolsus ja millist vasakpoolsus. Siis veidi hiljem jäi mulle mulje, et asi on hoopis vastupidi. Ja siis veel hiljem järeldasin, et asi pole üldse must-valge. Ja sellest veel hiljem, et mu esimene õppetund võis ikka õige olla. Seega, ega ma horisontaalsel skaalal ei oskagi oma maailmavaadet määratleda.

Parteisse ei kuulu, aga valimisealiseks saamisest alates olen hääletanud Reformierakonna poolt. Järgmiste valimiste eel aga ma veel mõtlen, kas jätkan samamoodi. Tundub, et nende esindatav maailmavaade on mulle jätkuvalt sümpaatne. Aga asi on inimestes. Vahel mõtlen, et äkki kuluks neile ära väikene alandlikkuse õppetund, sest aastaid valitsuses onuina on nad natuke ülemäära hoogsaks muutunud. Rääkimata sellest, et nagu igasse seltskonda on ka nende hulka sattunud molkuseid - värvivahetajaid molkuseid ja niisama molkuseid. Äkki minu hääl kellegile teisele aitaks RE-d veidi korrale kutsuda.

Täielikult vastunäidustatud on mulle keskpartei. Ja tegelikult seda eelkõige nägudest sõltuval põhjusel. Igasugused kohukestega trikitamised ja kõik muu on selle seltskonna nii vastumeelseks muutunud, et pole soovinudki nende poliitilisse programmi süübida. Ja no tegelikult, kui mulle hirmsasti meeldikski nende vaated, peaks ikkagi arvestama, kes ja mil moel erakonda esindab. Loodetavasti on see ainus kanne minu blogis, kus ma võtan suhu Savisaare nime. Pidin lihtsalt ära ütlema, et Savisaared (mõlemad kaasad) saavad liiga suure meediakajastuse osaliseks. Kujutledes end ühe ajakirjandusväljaande peatoimetajaks teeksin ma nii, et mitte ühtegi uudist selle pere liikmetest ei ilmuks. Perekond teab väga hästi, et "no publicity is bad publicity" (mulle nii meeldib selle väljendi mitmetasandilisus). Ma pakuks neile lahkelt omalt poolt "no publicity't". Sest ükskõik, millise sisuga artiklit ka ei avaldataks, ilmub sellele külge sadu kommentaare, millest 99% ei tegele artikliga vaid Savisaar(t)e promomise/kaitsmise või teiselt poolt materdamisega. Isegi kui materdavad kommentaarid on ülekaalus on Savisaare eesmärk saavutatud - feimipunkte hulganisti kasvatatud. Aga nemad pole muidugi ainukesed näod sellest pundist, kes mulle vastumeelsed on.

Nüüd siis on tehtud. Võib jälle mõtlema hakata.

Avamise eelteade

2009-03-18T16:26:00.004+02:00

Olgu see siis acute esimene postitus oma blogisse. Nimetagem seda tagasihoidlikult päris sissejuhatuse eelseks teateks ja jäägem ootama õiget sissejuhatust. Ja seda, et siin ka midagi lugemisväärset ilmuks. Esialgu kindlasti otsin nii sobivat väljanägemist kui sisu oma algatusele.

Tervitan ka neid kolme blogijat, kes esimesena mu järjehoidjasse satuvad. Olen teie kirjutisi mõnda aega jälginud ja mulle need meeldivad. Annan teile isegi innustaja auhinna - olete osaliselt süüdi selles, et siin näha olev blogi sündis. Ma veel esialgu ei tea kui palju ma oma identiteeti avama hakkan, seega ütlen vaid nende kolme blogijagagi seoses, et ühte teist ma tunnen, ühega olen korra enne blogi avastamist kohtunud, ja ühe blogile sattusin peale läbi lingi teises blogis. Tervitan teid, v., merxs ja urtz!