90-90

Mõtlesin endale natuke meenutada 80:20 põhimõtet ja guugeldasin seda veidi. Nagu ikka, üks asi viib teiseni ja leidsin veelgi toredama reegli - "90-90 reegel".

Originaalis kõlab see nii:
"The first 90% of the code accounts for the first 90% of the development time. The remaining 10% of the code accounts for the other 90% of the development time."
Pärit tarkvara arenduse maailmast ja omistatud Tom Cargill'ile Bell Labs'ist (allikas wikipedia).

Arvan, et ega see kehtigi ju ainult tarkvara arenduse projektides, vaid üsna sageli ka muudes projektides. Mu enda eluski paar sellist projekti, milles 90% ajast ja veel 90% ajast (summa matemaatiliselt ebaloogiline 180%) viitab sellele, et ma olen kõvasti eeldatavat tähtaega ületanud.

Hiljuti lõppes üks tööasi. General deadline oli küll 1. juuli, aga siis pidi muidugi see asi juba ka täiesti toimiv olema. Seega oleks pidanud protsessi lõpetama ... mõningase ajavaruga. Jaanuari lõpus alustasin ja leidsin, et noh mis see siis ära ei ole... Aprilli lõpuks on ikka valmis. Paraku oli protsessil väliseid tegureid ja nii see lisaaeg juurde tuli. Asi sai kokku pakitud möödunud nädalal. Õnneks võin siiski end lohutada, et päris lõpuotsa venimine ei olnudki kohe mitte kuidagi ajaliselt minust sõltuv. Võiks ju teha endale järelduse, et noh kogenematus ja järgmine kord tean juba ette, aga sellegipoolest järgmisel korral poleks mul ikkagi sarnaseid väliseid tegureid võimalik mõjutada. Seega siis vaid vaimne valmisolek.

No ja teine on mu majake. Siin süüdistan küll mu enda kogenematust. Ei maksa uskuda laia joonega pooltühitallajaid. Praeguseks on kulunud 3 korda rohkem aega, kui mu toonane abiline ennustas, et meil sellele asjale oma kätega ette võttes kulub. Ta oli ikka liigselt mõjutatud sellest, et tema osalusel protsessides on tavaliselt mitmeid teostajaid ja neid töid tehakse põhiajast. Endale tehes tulevad ka väsimusfaktor ja muud eraelulised asjaolud mängu. No vast nüüd aasta, võib-olla vähem olen tegelenud oma suurprojekti viimase 10%-ga. Olen heas usus, et lõpp tõepoolest paistab ja asub ligilähedal seal kuhu ma nüüd olen märgi püsti pannud. (Ja ikkagi pole see veel päris lõpp, aga õnneks saavad finantsid otsa - eeldatavalt siiski piisavalt hea tulemuse saavutamisvõimalusega.)

Röövlid

Tegelikult olen viimasel ajal toimuvast sõnatu. Oimetu ja sõnatu. Sellest koputas välja üks eilne uudis, mis ka esialgu vaid suud maigutama pani, aga mu kõnevõime taastus tänaseks.

Jutt siis Margus Valdesest, kelle tegude tagajärjel elamupiirkond väheks ajaks elektrita jäeti. Seekord tuleb möönda, et tavapärastest uudistest erinevalt ei olnud tema see, kes elektri välja lülitas. Kuid mitte just väga kaudselt (tema maksmata raha pärast see toimus) oli süüdi ikkagi tema.

Tüüp on täisnahhaal. Ma pole vägivaldne inimene, kuid temasugused panevad mul küll rusikad sügelema. Sellegipoolest kohtumisel jääksid mu rusikad ilmselt taskusse, sest kindlasti ei jääks kaasnemata juriidilist tagajärge. Minu kahjuks.

Aga selliste inimeste edasitegutsemine teeb nõutuks küll. Minu jaoks esimene teave temast tuli siis, kui ta tema juures toimunud maksuameti reidi käigus maksuameti eest paberitega putku pani ja kuigi maksuametnikud need paberid vahepeal oma kätte said, ta need vägivallaga taas ära võttis ja need kadunuks jäidki. Ja sellele vägivallaaktile ei järgnenud isegi väärilist karistust mitte... Uskumatu, eksole.

Aga mida tunnevad veel need Heldri elanikud, kes iga päev peavad arvestama, et Valdes neid jälle mõne uue trikiga üllatada võib...

Kui lollus ära väsitab

Kui ühtäkki on liiga palju lollust, mis tahab su ümbritsevat elu jamaks teha ja mille vastu võiks võidelda, siis kas peaks alla andma kui enam ei jaksa? Kui mõtled, et sul on vaja esmatasandi elukorralduse sättimisele pühenduda, muidu läheb seal asi käest... Aga ka need lollused võivad mingil hetkel muutuda nõnda oluliseks, et hakkavad juba esmatasandit mõjutama... Et siis vist ikka tuleb edasi rebestada...