minapildi crash

Lugesin nädal aega huvitavat kirjandust, kuidas mõnda asja teisiti ehk paremini teha, ja kui tuli kätte rakendamise aeg, olin ma endiselt oma tubli vana mina. Vabandused olid muidugi lihtsad ja loogilised. Aga tegelikult ei julenud ma lihtsalt riski võtta, et mu jäetav (uus) mulje pole mitte vale, vaid positiivselt teistmoodi.

Kuidas ma käisin Milanos peaaegu seal käimata

Õigupoolest oli see juba poolteist nädalat tagasi. Ühel reedesel päeval toimus seal üks konverents, kuhu acute'l oli võimalik rõõmsalt kohale sõita. Saabusin juba neljapäeva õhtul. Kuivõrd terve reede õhtu pidi alates kuuest vaba olema, siis ei kibelenud samal päeval linna vaatama. Pealegi oli ürituse koht kuskil äärelinnas ja ööbimine orgunnitud samasse. Seega esmalt võtsin sihiks hotelli jõuda ja sealsamas hiljem mõne kolleegiga kokku saada.

Saabusin Malpensa lennjuaama ja sealt võttis juba bussiga üks tund kesklinna jõudmiseks. Seejärel ootasin üle poole tunni metroorongi, sest pidin jõudma kahe otsaga metrooliini sinna otsa, kuhu rong harvem sõidab. Kaks tundi pärast maandumist olin lõpuks hotellis ja veidi hiljem kosutasin end paari õllega.

Reedel aga hakati juba hommikul konverentsil hoiatama, et kes peavad samal õhtul lahkuma, arvestagu kl 18 algava ühistranspordi streigiga ja katsugu varem see suurepärane üritus maha jätta. Räägiti minimaalse teenuse säilitamisest, mistõttu kohalejääv mina ei tundnud, et õhtune turistijalutuskäik suures ohus võiks olla. Rahulikult läksin pärast konverentsi lõppu veel kl 17.45 oma hotellituppa, et "inimese moodi riietuda" ja siis rahulikult minna ootama minimaalset teenust pakkuvat metroorongi. Suurepärane plaan, mis nagu paljud temasugused, ei olnud määratud teostuma. Isegi metroojaama sisenemine oli võimatuks tehtud ja vaid viimastelt liinilt saabuvatelt rongidelt lahkuvad reisijad said jaamast välja.

Seal kohtasin ka oma hispaania kolleegi, kellega oli juttu hiljem linnas kokku saamisest. Noh, saime siis varem kokku. Õnneks oli selle hotelli/konverensikeskuse ümber ka mingi elu. Suur kaubanduskeskus ja multipleks kino koos mõne söögikohaga. Suundusime õhtusöögile, mis muide oli väga hea - võtsin pizzat ja Chianti veini. When in Rome... Lõpetuseks maitses ka Crema Catalana hästi - no ei maksa üle pingutada ka selle Itaaliaga, onje. Viimane oli tegelikult kreembrülee suhkrukaramelli koorikuga - ma ei tea, kust see roog originaalis pärit on.

Täpipealt kell 10, nagu lubatud, avati metroojaama väravad ning eestlane ja hispaanlane said asuda kesklinna poole teele, kus meie briti kolleeg parasjagu õhtusööki lõpetas (tal oli hotell ka kesklinnas ja jõudis kohe pärast konverentsi veel õigel ajal rongile). Kuni kesklinna jõudmiseni oli kogu mu mulje ümbritsevast üsna keskpärane. Bussiaknaist nägin üsna tavalisi maju, metroo oli natuke väsinud ja räpase muljega (kuigi otseselt must nagu ka polnud), ja plekkpurgi viimistlusega metroovagunid üle ühe grafitiga kaetud. Brüsseli metroojaamad ja -rongid jätavad parema mulje, isegi need vanemat tüüpi rongid. Milano katedraal oli seevastu ilus ja linn täiesti nauditav ka pimedas. Vaatasime üle sealsamas platsi ääres seisva Galleria Vittorio Emmanuele II. Jalutasime ka La Scala teatrini. Kiri väljas teatas, et ühistranspordi streigi tõttu oli seal etendus ära jäänud. Sooja oli vähemalt 18 kraadi ja parkisime end pärast jalutuskäiku ühes tänavakohvikus.

Kohvikus maksis pooleliitrine õlu 9 eurot, mispeale britt leidis, et võib juba 10 euro eest pigem ühe vodka martini teha. Mina jäin õlle juurde, mis nagu hiljem selgus tehti mulle välja ühe väikese varasema teene eest. Kindlasti odavama teene, kui 9 eurot... Vähemalt sain hiljem taksosõiduga kombineerides natuke oma südametunnistuse piina leevendada.

Kell 2 sain magama, et ärgata kell 7 ja pärast hommikusööki asuda teele lennujaama suunas. Seekord läksin kesklinnast lennujaama rongiga, mis tegi ajavõitu 20 minutit.

Käik kiire ja korralik. Igasugune võlu tööreisidest kaob ju nii täiesti. Vähemalt oli seltskond tore.

Vast hiljem lisan ka mobiiliga tehtud pildi või pilte.