Mida veel koolis ei õpetata

... on vist spetsialiseerumise mõte. Ütleme, et on üks organisatsioon, kes tegeleb erinevate, küll seotud, teemadega. Ja siis kujutame ette, et see organisatsioon peaks avaldama arvamust ühe asja kohta, mis on samamoodi külaltki laiaulatuslik. No nõnda, et selles organisatsioonis erinevad üksused oma vaatenurgast erinevatele asjadele saavad läheneda. Niisiis, lepitakse kokku üks inimene, kellele saadetakse need erinevad teemad ja tema siis peab selle prostokvašinlaste kirja kokku panema. Ülesande teeb lihtsamaks, et saadetavad arvamused ei lähe omavahel risti - igaüks ilusti eraldi tahu kohta selles suures asjas.

Mida teeksid sina?
a) leiad, et lõigud on oma ala spetsialistide kirjutatud, otsustad, millises järjekorras need kirjajupid ühiskirja kokku kleepida, lisad vajadusel sisse- ja väljajuhatuse ning ühtlustamiseks kohendad viiteid oma organisatsioonile
b) võtad ühe (või mitu) teise valdkonna spetsialisti lõigu ja üritad seda oma arusaamise järgi niiöelda lihtsustada ja siis pistad kirja kokku ja loodad, et asi sai lihtsam, arusaadavam ja ühtlasi jäi ka sisu õigeks
c) hakkad nutma ja ei tee midagi

Kaasus elust. Kahjuks a ja õnneks c ei rakendunud.

Üles kuupäev

Selline tõlkelaululik tõlge siis sõnast "update".

Asju, mis silma ja hinge riivab, on viimasel ajal olnud niiiii palju, kuid jällegi aega jäänud niiiii vähe, et polegi saanud siin teraapias käia. Millegipärast on vaikseks jäänud ka teised - kelle juttudel mina olen silma peal hoidnu. Ei tea, kas samadel põhjustel. Äkki aeg ongi selline. Optimism on asendunud kõveriti "optimismiga" - kui seni arvati, et ju ikka see MASU nii koledaks ei lähe, siis nüüd usutakse, et ju läheb veel koledamaks. Nõnda siis rügadki, hoiad oma maailma koos ja pole aega oma protesti kirja panna.

Sellistel asjaoludel on ka acute teraapianurk sattunud hoopiski teispidisesse eksperimenti. Kui esialgu mõtlesin katsetada variante (sh tühiseid, spekulatiivseid ja manipulatiivseid) blogi lugemisaktiivsuse tekitamiseks, siis nüüdseks on eksperiment selles, et millal kaovad need 1-2 külalist päevas, kui ma siia mitu nädalat midagi postitanud pole.

Kogu selles tumedas maailma värvigammas on aga ka häid asju juhtunud. Viimase aja edetabeli nr 1 on see, et laps sai lasteaiakoha. Pipratükk või tõrvatilk: nõuab igapäevast 10 kilomeetrit lisasõitu ja ehitatav lasteaiamaja võib kujuneda radoonilõksuks. Positiivne noot: usutavasti pole meie oma külas nii palju lapsi, et tõepoolest terve rühm küla lastega 100% täita - st võib veel olla lootust koht oma küla lasteaeda ümber vahetada.

Sõbrakandidaat-tuttavaga õnnestus väike lõunakohvi pidada. Väga sõberlik olemine ja emotsioon. Pall vastasväljakul.

Ja tegelikult - on ju kevad, mis hakkab vaikselt ja lubavalt ka suveks pöörama! Tuleb krabada võimalikult rohkem päikest oma patareidesse, et 3-4 kuu pärast saabuda tõotav väga sünge sügis ja selle järel samasugune või hullem talv võimalikult väikeste kahjudega üle elada. Üle 3 aasta oli mul jälle aega koduaias muruniiduki järel jalutada - mis jättis positiivse laengu, sealhulgas selle läbi, et veel eile vaatas mulle peeglist vastu peeptaimla.

Hommikusöök Kanaaridel, lõuna Pariisis, õhtusöök Roomas

Tegelikult sellist "õnne" mul polnud. Käisin eile täheühendi EL pealinnas. Hommikul sinna ja õhtul tagasi. Ühepäevased lähetused pole tegelikult üldse hea mõte. Ühest otsast hoitakse küll raha kokku, et ei pea kaasnevate kulude eest maksma, aga teisest küljest makstakse järgmise päeva töötasu mittemillegi eest. Töövõime on täna nõrk.

Aga arvata on, et pealkirjas kirjeldatut endale lubada võivad inimesed ei pea neid otsi sõitma liinilendudega ja eralennuki väljumine-saabumine ja kõik muu transport on palju mugavamalt korraldatud. Seega siis äkki on kohane kirjutada "õnn" jutumärkideta.

Valimiste kõuemürin valjeneb ähvardavalt

Olen oma kodukülakeses käppapidi nö aktiivi hulgas ja pisut käragi tekitanud vana sobimatu külavanema kukutamisega. Toona sain ühe oponendi käest pragada ja siis järgnes sellele pikk pikk mõnekuuline vaikus.

Eilseni. Siis tuli temalt üks kirjakene aktiivi ringile kuid suunatud odaotstega mulle. Too inimene on igal korral ka volikokku kandideerinud ja nüüd vist ongi aeg käes kui vaja jälle endale plusspunkte teenima hakata. Millegipärast pole tal neid siiani küll piisavalt kogunenud ja alati on ta volikogu ukse taha jäänud. Miski minus ütleb, et jääb ka seekord. Ja see ütleja pole õelus, vaid usun, et reaalsus. Keskerakond pole nimelt meie piirkonnas just väga soositud.

Tehniliselt toimus see kirjasaatmine nõnda, et oma arvutioskamatuse tõttu saatis ta selle mulle, et ma selle edastaksin [tsenseeritud] meililistile. Kuigi kiri oli täis nii demagoogiat kui valesid, pidasin siiski õigeks selle edasi saata. Oma sissejuhatusega. Ma ei saanud ju anda talle relva, et näe ma blokin oma oponentide sõnumi jõudmist laiema ringini. Olgugi, et tegelikult tal oli võimalik ise kiri saata, aga lihtsalt ei oska. Ma ei suutnud end tagasi hoida ka tema nina pihta nähvamast.

Ma arvan, et tegin õigesti. Kuigi mu naine juba nimetas mu sissejuhatuse tooni natuke liiga sarkastiliseks. Rohkem tagasisidet pole veel jõudnud saabuda.

***

Igal juhul on mu nädalane puhkus möödas. Tuttav ilmutas mõningast sõprusehuvi märki, kuid samas sattusime natuke päkapiku ja maja mängu. Tutvusin eile vahepeal kogunenud suurema töömeilikuhjaga. Blogimisaktiivsuse suurenemist ei luba. Ei tea millal SEE säde jälle süttib. Pealegi lähinädalal vaja end kurssi viia ühe päevase välislähetuse tarvis.

Aga valimistest veel niipalju, et vaadates oma koduvalla logisemist, tekkis korraks soov ka ise katsuda volikokku kandideerida. Pigem tuleks sellest siiski eksperiment, kas üksikkandidaadil on võimalik hakkama saada. Pigem suhtun päris suure valimiskünnise tõttu asjasse pessimistlikult. Igal juhul - kui selline otsus peakski sündima, siis siin blogis kuuleb sellest vaid vihjamisi...