Viimasel ajal on minu järjehoidja blogidest vähevõitu lugeda. Hakka või ise kirjutama.
Käisin eile Avatari vaatamas. Pikka arvustust ei ole siit vaja oodata. Film on võimas. Kui mõtled, et pole ammu kinos käinud ja võib-olla niipea uuesti ei lähe, siis see on see üks film mida tuleks sellisel juhul vaadata. Elamus on garanteeritud. Tõsi on ka see, mida nüüd takkajärgi lugesin, et kella tuleb meelde alles filmi lõpus vaadata.
Piraka tordi viskaks näkku neile arvajatele, kes kirjutavad stiilis, et noojah üldiselt on tegemist väga võimsa visuaaliga ja visuaalselt tehakse midagi täiesti enneolematut ja nii edasi ja tagasi, aga vot sisu... Millegipärast mul on tunne, et über-deep sisu polegi mingil hetkel selle filmi taotlus olnud. Sellegipoolest käsitleb see loodusläheduse teemat nõnda, et puudutab siiski neid kiviks moondumata südameid, kes ei läinud visuaaliga samaväärselt uut süžeed otsima. Ma olen oma kunagise armastuse - filmi - viimasel ajal üsna teisejärguliseks jätnud, aga ma ei ole ammu näinud filmi, mille kulg vähemalt üldjoontes ei oleks ette arvatav.
Kas süžee oleks saanud plusspunkte, kui kõik head oleks lõpus ära killitud ja kuri oleks ellu jäänud või kui tüdruk ja poiss poleks kokku saanud? Kas oleks olnud mõtet teha sellist filmi, kui peategelane ei kujune kangelaseks? Või kas poleks film vastupidi just siis liiga "cheesy", kui "ultimate villain" oleks ka lõpuks puid kallistama hakanud? Vabandan spoileri pärast nende ees, kes pole seda filmi veel näinud aga lootsid, et äkki see on just vastupidine sellele, mis paaris viimases lauses ilmnes. :) Lõpuks võib iga filmi (ja ka raamatu) sisu taandada ühte lausesse ja nentida, et mnjah esimesel korral tehti sel teemal midagi uudset, aga pärast seda on puhas kopeerimine.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment