Enam pole kümmet päevagi jäänud. Imelikul kombel tabab mind sageli oma sünnipäeva eel täielik initsiatiivitus. Ka sel aastal. Laseks ta heameelega suurema kärata mööda, aga number ei luba. Vabandatav võiks veel olla, kui kingiks endale soojamaareisi just selleks ajaks - olen viimasetel aastatel kohanud sellist käitumist. Paraku riäliti ei luba. Säästuraha isegi jaguks, aga pisim pereliige veel liiga pisike, et teda kellegi hoida jätta, või kaasa võtta. (Kaasa võtta põhimõtteliselt ka saaks, aga mis hetkel seda siis puhkuseks nimetada?)
Paar nädalat tagasi mõtlesin veel peole hurraa-mõttega. Siis lugesin kokku, keda sinna kutsuda tahaks. Sai liiga palju. Siis mõtlesin, et sugulased jätan ilma, pole ka neilt ammu suurt pidu saanud ja alles ma kutsusin nad kõik titevarbaid kaema ja soolaleiba maitsma. Ilma sugulasteta sai poole lühem nimekiri, aga ikka parajalt palju. Kergeim lahendus oleks kuhugi söögikohta kõik kutsuda, aga nõutavad rahanumbrid on natuke ebameeldivad. Kodus saaks pisut kokku hoida, aga isegi uuel suurel pinnal kipub vist ruumi väheks jääma, ja siis peab ise süüa orgunnima ja mida kõike veel. Ja siis veel otsus, kas lastega või ilma. Oeh, kui keeruline!
Eile sõitsin bussiga koju, mõtelsin kodus ootavale 100-300 meetrile täistuisanud teele ja vist veel millelegi ja tohutu väsimus vajus mulle peale. Tundsin, et viimane asi, mida sellises olukorras mõelda tahan, on mu sünnipäevapeo orgunnimine. Ka hangedele olin käega löönud - saagu mis saab.
Õhtu jooksul siiski tuju vähe leebus. Külavaheteelt oli traktor läbi käinud, ja kõrval majaosas elav ema oli ka meie 100m tee puhul initsiatiivi endale haaranud ja leidnud ühe traktori, kes lubas tulla. Naine pakkus oma sünnipäevaks isetehtud beseekooki, mis andis väga kõva suhkrulaksu - nõnda, et võisin pärast siiski lumelabida kätte haarata ja ka oma õue peal radu ja platsi puhtaks lükata. Korraks mõtlesin, et ju see sünnipäeva orgunn ka nii hull pole.
Täna on taas laiscus contides ja sünnipäevaorgunn endiselt vastumeelne mõte.
Tegelikult. Mulle ju meeldivad külalised ja pidu... aga keegi teine võiks ära orgunnida.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment