Kadripäev

Sisu ei lase ennast pealkirjast häirida, kui ma just ei jõua oma mõttelõngaga selleni, kuidas siin hälloviini tähistatakse, mis oli küll juba ligi kuu aega tagasi.

Eile hommikul siis äkitselt tundsin, et nüüd vist ongi aeg käes. Meilboksi avades ootas mind ees vaid kaks vähetähtsat kirja tänasest hommikust ja mis sa sellises olukorras muud ikka teed, kui kirjutad sellest, mis toimunud on. Kirjutasin ära ja avastasin errori, mis ei lasknud tööl seda posti üles laadida. Teeb siis täna ära.

Tempo on olnud mõõdukas, viimasel ajal paari-kolme mitteliiganõudliku koosolekuga nädalas, ent sellegipoolest ei ole tundnud rammu endast siia midagi välja kirjutada. (Hetkel muide meenus, et üks selle nädala aruanne ootab veel koostamist, aga küll jõuab.) Ei tea, kas peaks vitamiini sööma või tuleb see küpsemise arvele panna (vananemine on ilmselgelt liiga dramaatiline sõna sellises vanuses).

Välismaa elu lust ja lilelpidu seisneb muidugi eelkõige selles, et kodus suurena tundunud rahasummad siin ilma erilise pingutuseta taskust välja libisevad. Vahel ei saa kuidagi aru, kuhu kaob, ent teine kord polegi seda nii raske märgata. Euroopa südames olles on reisimine üsna mugav, ja suhteliselt odav, kuid mitte tasuta.

Üle kuu aja tagasi oli mu ema meil kaheks nädalaks külas ja sellest ühe nädalavahetuse jätsime ta oma lapselastega tegelemist nautima ja põrutasime Londonisse. Sõitsime auto ja praamiga, et saavutada kokkuhoid, mida võiks sealsetes poodides laiaks lüüa. Nõnda vahelduski turismiprogramm (olles mõlemad seal esimest korda) kaubandusprogrammiga. Enamus maamärke sai üle vaadatud, ent mõned jäid ka järgmiseks korraks. Kaubandus on vaheldusrikas, ent oktoobri keskel niiöelda tavaliste hindadega. Mulle üldiselt meeldis, aga linn on nii suur, et seal elamist küll päris ette ei kujutaks. Seltskond oli väga kirev, hoides küll enamasti omaette, kuid siiski puutusin ühe kirjusulelisega põgusalt ka lähemalt kokku. Just enne, kui hotelli parklast kodu poole sõitma hakkasime, jalutas sealt läbi ehe jamaikalane, kes oma mahlaka aktsendiga mu auto marki uuris ja komplimente jagas. Selline stereotüüpne jamaika mees, kõhn, kirju mütsiga ja naljaka aktsendiga.

Londoni külastusele eelneval nädalavahetusel olime peenutsevamad ja sõitsime koos laste ja emaga Champagne maakonda. Viinamarja korjamise kohta olin saanud pisut valeinfot - see oli oktoobri alguseks juba ammu möödas, kuid kahte keldrit külastades lahkusime mõlemast väikese varu kohaliku joogiga. Hinnad olid küll mõnevõrra odavamad kui poeletil asuvatel toodetel, ent siiski šampanjaväärilised (13,50 ja 15), seega jäid soetatavad varud mõnevõrra väiksemaks, kui ühes teises kohas, kus käisime pisut varem ja millest kirjutan pisut hiljem.

Muidu oli mul info, et sõidad aga septembris-oktoobris Prantsuse veinimaale (üksõik millisele) ja võid leida kohti, kus tasu eest võid ise endale värskeid viinamarju korjata. Olime nõnda Belgias käinud oma käega Jonagold ja Greenstar õunu korjamas (khm... 40kg tuli kokku :) ). Kohapeal selgus, et Champagne's on tavaline viinamarjakorjamise aeg septembri keskpaik, kuid kuna see aasta oli juba aprill väga soe ja õitsemine toimus varem, siis korjati marjad ära juba augustis. Küll aga oli jäänud taimede külge piisavalt marju, mille kohta meile öeldi, et neid võib vabalt tee ääres korjata, sest omanikel neid nagunii enam vaja pole. Eriti uhke olen selle üle, et selle info suutsin küsida ja vastu võtta prantsuse keeles. Nõnda siis peatasimegi ühes kohas auto viinamarjapõllu kõrval ja korjasime arglikult mõned kobarad punaseid (lausa sinakasmusti) viinamarju kas Pinot Noir või Pinot Meunier sordist. Kusjuures huvitav oligi see, et kõik teeäärsed põllud olid punaste viinamarjadega, kuid šampanja on ju teadupärast valge... Uurinud natuke ka Wikipediat, tundub, et viinamarja kesta värv ei pruugi olla seotud veini värviga... Maitselt olid need marjad aga mõnevõrra kehvemad, kui need mille juurde ma nüüd jõuan.

Ehk siis septembri keskel käisime me veinitripil Moseli jõe ääres. Minu eesmärk oli minna Luksemburgi ühes külas toimuvale veinifestivalile, kuid reisikaaslased teadsid Saksa poolel üht hea mainega keldrit ja nõnda me jäimegi lõpuks Saksa poolele, maitsesime ühe keldri pea kõiki veine ja ostsime mitu kasti erinevaid sorte, maitsesime pisut ka teise keldri veine ja jäime ööseks sinna külla paigale, et saaks veel esimese keldri juures olevas baaris ka juua neid häid veine ja värsket veini Federweiss, mis on selline hägune, võrdlemisi lahja (4-6%) ja väga magus, ning endiselt keset käärimisprotsessi (nii 5-6 päeva vanune). 4 - 4,5 € per pudel eest võis paar-neli-viis kasti osta küll. Õhtupimeduses käisime ka hotelli vastas üle tee asuval põllul viinamarjaraksus näpates kobara punaseid ja kobara valgeid marju. Tore oli olla ja tuju oli hea, milles mängisid rolli nii manustatud vein, kui naisterahvaste puhul ka teadmine, et lähistel asuvast Villeroy & Boch outletist oli soetatud üksjagu nõusid, mille kokku-hind oli meeldivalt madal.

Järgmisel päeval autoseltskonnad eraldusid ja meie sõtsime Luksemburgi poolele. Sõitsime Schengenisse, tegime pilti teeviidast "France 2 / Deutschland 1", ja jätkasime teekonda mööda maalilist Luksemburgi Route du Vin'i - ühel pool jõgi ja mõlemal kaldal künka- ja mäenõlvadel viinamarjaistandused, siin enamasti valgete viinamarjadega. Tee ääres ostsime ühelt tädilt karbi väikeseid valgeid magusaid viinamarju. Olles juba sealkandis põikasime korraks taas tagasi Saksamaale, et külastada Saksa vanimat linna Trieri, vaadata sealseid Rooma-aegseid maamärke ja sõita seejärel tagasi Luksemburgi, et võtta suund tuhkatriinulossi meenutavale Viandeni linnusele. Väga mõnus nädalavahetus oli.

Pärast kõiki neid reise loobusin ennejõulusest Kanaari saarte reisist, sest pangakonto numbrid oleksid tahtnud mu finantseesmärkidest siis erinema hakata. Pärast möödunudaastast ülilumist jõuluaegset Eesti-külastust oli küll kiusatus seekord kuhugi sooja sõita. Sooja ei lähe, aga Eestisse ka ei tule. Oleme sel aastal ikkagi Brüsselis ja võib-olla teeme lühikese autoreisu kuhugile Saksamaale. Eestisse sõidame hoopis veebruaris, küll nädalake pärast sünnipäeva, aga ma mõtlen, et äkki see ei takista sõpru sünnipäevaettekäändel külla kutsumast. Üks argument veebruari kasuks oli muuhulgas ka see, et jõulukiire ajal nagunii oleks keeruline sõpradega ühiseid sobivaid aegu leida.

Niih, kohaliku hälloviinini mõttelõngaga ei jõudnudki, aga rohkem praegu ei jaksa ka.

Tsau!

Ahjaa... mõnele palju jõudu plaani A teostamiseks!