Sisu ei lase ennast pealkirjast häirida, kui ma just ei jõua oma mõttelõngaga selleni, kuidas siin hälloviini tähistatakse, mis oli küll juba ligi kuu aega tagasi.
Eile hommikul siis äkitselt tundsin, et nüüd vist ongi aeg käes. Meilboksi avades ootas mind ees vaid kaks vähetähtsat kirja tänasest hommikust ja mis sa sellises olukorras muud ikka teed, kui kirjutad sellest, mis toimunud on. Kirjutasin ära ja avastasin errori, mis ei lasknud tööl seda posti üles laadida. Teeb siis täna ära.
Tempo on olnud mõõdukas, viimasel ajal paari-kolme mitteliiganõudliku koosolekuga nädalas, ent sellegipoolest ei ole tundnud rammu endast siia midagi välja kirjutada. (Hetkel muide meenus, et üks selle nädala aruanne ootab veel koostamist, aga küll jõuab.) Ei tea, kas peaks vitamiini sööma või tuleb see küpsemise arvele panna (vananemine on ilmselgelt liiga dramaatiline sõna sellises vanuses).
Välismaa elu lust ja lilelpidu seisneb muidugi eelkõige selles, et kodus suurena tundunud rahasummad siin ilma erilise pingutuseta taskust välja libisevad. Vahel ei saa kuidagi aru, kuhu kaob, ent teine kord polegi seda nii raske märgata. Euroopa südames olles on reisimine üsna mugav, ja suhteliselt odav, kuid mitte tasuta.
Üle kuu aja tagasi oli mu ema meil kaheks nädalaks külas ja sellest ühe nädalavahetuse jätsime ta oma lapselastega tegelemist nautima ja põrutasime Londonisse. Sõitsime auto ja praamiga, et saavutada kokkuhoid, mida võiks sealsetes poodides laiaks lüüa. Nõnda vahelduski turismiprogramm (olles mõlemad seal esimest korda) kaubandusprogrammiga. Enamus maamärke sai üle vaadatud, ent mõned jäid ka järgmiseks korraks. Kaubandus on vaheldusrikas, ent oktoobri keskel niiöelda tavaliste hindadega. Mulle üldiselt meeldis, aga linn on nii suur, et seal elamist küll päris ette ei kujutaks. Seltskond oli väga kirev, hoides küll enamasti omaette, kuid siiski puutusin ühe kirjusulelisega põgusalt ka lähemalt kokku. Just enne, kui hotelli parklast kodu poole sõitma hakkasime, jalutas sealt läbi ehe jamaikalane, kes oma mahlaka aktsendiga mu auto marki uuris ja komplimente jagas. Selline stereotüüpne jamaika mees, kõhn, kirju mütsiga ja naljaka aktsendiga.
Londoni külastusele eelneval nädalavahetusel olime peenutsevamad ja sõitsime koos laste ja emaga Champagne maakonda. Viinamarja korjamise kohta olin saanud pisut valeinfot - see oli oktoobri alguseks juba ammu möödas, kuid kahte keldrit külastades lahkusime mõlemast väikese varu kohaliku joogiga. Hinnad olid küll mõnevõrra odavamad kui poeletil asuvatel toodetel, ent siiski šampanjaväärilised (13,50 ja 15), seega jäid soetatavad varud mõnevõrra väiksemaks, kui ühes teises kohas, kus käisime pisut varem ja millest kirjutan pisut hiljem.
Muidu oli mul info, et sõidad aga septembris-oktoobris Prantsuse veinimaale (üksõik millisele) ja võid leida kohti, kus tasu eest võid ise endale värskeid viinamarju korjata. Olime nõnda Belgias käinud oma käega Jonagold ja Greenstar õunu korjamas (khm... 40kg tuli kokku :) ). Kohapeal selgus, et Champagne's on tavaline viinamarjakorjamise aeg septembri keskpaik, kuid kuna see aasta oli juba aprill väga soe ja õitsemine toimus varem, siis korjati marjad ära juba augustis. Küll aga oli jäänud taimede külge piisavalt marju, mille kohta meile öeldi, et neid võib vabalt tee ääres korjata, sest omanikel neid nagunii enam vaja pole. Eriti uhke olen selle üle, et selle info suutsin küsida ja vastu võtta prantsuse keeles. Nõnda siis peatasimegi ühes kohas auto viinamarjapõllu kõrval ja korjasime arglikult mõned kobarad punaseid (lausa sinakasmusti) viinamarju kas Pinot Noir või Pinot Meunier sordist. Kusjuures huvitav oligi see, et kõik teeäärsed põllud olid punaste viinamarjadega, kuid šampanja on ju teadupärast valge... Uurinud natuke ka Wikipediat, tundub, et viinamarja kesta värv ei pruugi olla seotud veini värviga... Maitselt olid need marjad aga mõnevõrra kehvemad, kui need mille juurde ma nüüd jõuan.
Ehk siis septembri keskel käisime me veinitripil Moseli jõe ääres. Minu eesmärk oli minna Luksemburgi ühes külas toimuvale veinifestivalile, kuid reisikaaslased teadsid Saksa poolel üht hea mainega keldrit ja nõnda me jäimegi lõpuks Saksa poolele, maitsesime ühe keldri pea kõiki veine ja ostsime mitu kasti erinevaid sorte, maitsesime pisut ka teise keldri veine ja jäime ööseks sinna külla paigale, et saaks veel esimese keldri juures olevas baaris ka juua neid häid veine ja värsket veini Federweiss, mis on selline hägune, võrdlemisi lahja (4-6%) ja väga magus, ning endiselt keset käärimisprotsessi (nii 5-6 päeva vanune). 4 - 4,5 € per pudel eest võis paar-neli-viis kasti osta küll. Õhtupimeduses käisime ka hotelli vastas üle tee asuval põllul viinamarjaraksus näpates kobara punaseid ja kobara valgeid marju. Tore oli olla ja tuju oli hea, milles mängisid rolli nii manustatud vein, kui naisterahvaste puhul ka teadmine, et lähistel asuvast Villeroy & Boch outletist oli soetatud üksjagu nõusid, mille kokku-hind oli meeldivalt madal.
Järgmisel päeval autoseltskonnad eraldusid ja meie sõtsime Luksemburgi poolele. Sõitsime Schengenisse, tegime pilti teeviidast "France 2 / Deutschland 1", ja jätkasime teekonda mööda maalilist Luksemburgi Route du Vin'i - ühel pool jõgi ja mõlemal kaldal künka- ja mäenõlvadel viinamarjaistandused, siin enamasti valgete viinamarjadega. Tee ääres ostsime ühelt tädilt karbi väikeseid valgeid magusaid viinamarju. Olles juba sealkandis põikasime korraks taas tagasi Saksamaale, et külastada Saksa vanimat linna Trieri, vaadata sealseid Rooma-aegseid maamärke ja sõita seejärel tagasi Luksemburgi, et võtta suund tuhkatriinulossi meenutavale Viandeni linnusele. Väga mõnus nädalavahetus oli.
Pärast kõiki neid reise loobusin ennejõulusest Kanaari saarte reisist, sest pangakonto numbrid oleksid tahtnud mu finantseesmärkidest siis erinema hakata. Pärast möödunudaastast ülilumist jõuluaegset Eesti-külastust oli küll kiusatus seekord kuhugi sooja sõita. Sooja ei lähe, aga Eestisse ka ei tule. Oleme sel aastal ikkagi Brüsselis ja võib-olla teeme lühikese autoreisu kuhugile Saksamaale. Eestisse sõidame hoopis veebruaris, küll nädalake pärast sünnipäeva, aga ma mõtlen, et äkki see ei takista sõpru sünnipäevaettekäändel külla kutsumast. Üks argument veebruari kasuks oli muuhulgas ka see, et jõulukiire ajal nagunii oleks keeruline sõpradega ühiseid sobivaid aegu leida.
Niih, kohaliku hälloviinini mõttelõngaga ei jõudnudki, aga rohkem praegu ei jaksa ka.
Tsau!
Ahjaa... mõnele palju jõudu plaani A teostamiseks!
Friday, November 25, 2011
Thursday, September 22, 2011
sisuka sisu asemel
Pisut laenatud materjali:
Mehed on nagu Bluetooth: Kui oled kõrval, on ühendus hea. Kui lähed kaugemale, hakkab kohe uusi "seadmeid" otsima.
Naised on nagu WiFi: ühendavad end automaatselt kõige võimsama ja tugevamaga.
Mehed on nagu Bluetooth: Kui oled kõrval, on ühendus hea. Kui lähed kaugemale, hakkab kohe uusi "seadmeid" otsima.
Naised on nagu WiFi: ühendavad end automaatselt kõige võimsama ja tugevamaga.
Wednesday, August 24, 2011
Monday, May 23, 2011
minapildi crash
Lugesin nädal aega huvitavat kirjandust, kuidas mõnda asja teisiti ehk paremini teha, ja kui tuli kätte rakendamise aeg, olin ma endiselt oma tubli vana mina. Vabandused olid muidugi lihtsad ja loogilised. Aga tegelikult ei julenud ma lihtsalt riski võtta, et mu jäetav (uus) mulje pole mitte vale, vaid positiivselt teistmoodi.
Wednesday, May 18, 2011
Kuidas ma käisin Milanos peaaegu seal käimata
Õigupoolest oli see juba poolteist nädalat tagasi. Ühel reedesel päeval toimus seal üks konverents, kuhu acute'l oli võimalik rõõmsalt kohale sõita. Saabusin juba neljapäeva õhtul. Kuivõrd terve reede õhtu pidi alates kuuest vaba olema, siis ei kibelenud samal päeval linna vaatama. Pealegi oli ürituse koht kuskil äärelinnas ja ööbimine orgunnitud samasse. Seega esmalt võtsin sihiks hotelli jõuda ja sealsamas hiljem mõne kolleegiga kokku saada.
Saabusin Malpensa lennjuaama ja sealt võttis juba bussiga üks tund kesklinna jõudmiseks. Seejärel ootasin üle poole tunni metroorongi, sest pidin jõudma kahe otsaga metrooliini sinna otsa, kuhu rong harvem sõidab. Kaks tundi pärast maandumist olin lõpuks hotellis ja veidi hiljem kosutasin end paari õllega.
Reedel aga hakati juba hommikul konverentsil hoiatama, et kes peavad samal õhtul lahkuma, arvestagu kl 18 algava ühistranspordi streigiga ja katsugu varem see suurepärane üritus maha jätta. Räägiti minimaalse teenuse säilitamisest, mistõttu kohalejääv mina ei tundnud, et õhtune turistijalutuskäik suures ohus võiks olla. Rahulikult läksin pärast konverentsi lõppu veel kl 17.45 oma hotellituppa, et "inimese moodi riietuda" ja siis rahulikult minna ootama minimaalset teenust pakkuvat metroorongi. Suurepärane plaan, mis nagu paljud temasugused, ei olnud määratud teostuma. Isegi metroojaama sisenemine oli võimatuks tehtud ja vaid viimastelt liinilt saabuvatelt rongidelt lahkuvad reisijad said jaamast välja.
Seal kohtasin ka oma hispaania kolleegi, kellega oli juttu hiljem linnas kokku saamisest. Noh, saime siis varem kokku. Õnneks oli selle hotelli/konverensikeskuse ümber ka mingi elu. Suur kaubanduskeskus ja multipleks kino koos mõne söögikohaga. Suundusime õhtusöögile, mis muide oli väga hea - võtsin pizzat ja Chianti veini. When in Rome... Lõpetuseks maitses ka Crema Catalana hästi - no ei maksa üle pingutada ka selle Itaaliaga, onje. Viimane oli tegelikult kreembrülee suhkrukaramelli koorikuga - ma ei tea, kust see roog originaalis pärit on.
Täpipealt kell 10, nagu lubatud, avati metroojaama väravad ning eestlane ja hispaanlane said asuda kesklinna poole teele, kus meie briti kolleeg parasjagu õhtusööki lõpetas (tal oli hotell ka kesklinnas ja jõudis kohe pärast konverentsi veel õigel ajal rongile). Kuni kesklinna jõudmiseni oli kogu mu mulje ümbritsevast üsna keskpärane. Bussiaknaist nägin üsna tavalisi maju, metroo oli natuke väsinud ja räpase muljega (kuigi otseselt must nagu ka polnud), ja plekkpurgi viimistlusega metroovagunid üle ühe grafitiga kaetud. Brüsseli metroojaamad ja -rongid jätavad parema mulje, isegi need vanemat tüüpi rongid. Milano katedraal oli seevastu ilus ja linn täiesti nauditav ka pimedas. Vaatasime üle sealsamas platsi ääres seisva Galleria Vittorio Emmanuele II. Jalutasime ka La Scala teatrini. Kiri väljas teatas, et ühistranspordi streigi tõttu oli seal etendus ära jäänud. Sooja oli vähemalt 18 kraadi ja parkisime end pärast jalutuskäiku ühes tänavakohvikus.
Kohvikus maksis pooleliitrine õlu 9 eurot, mispeale britt leidis, et võib juba 10 euro eest pigem ühe vodka martini teha. Mina jäin õlle juurde, mis nagu hiljem selgus tehti mulle välja ühe väikese varasema teene eest. Kindlasti odavama teene, kui 9 eurot... Vähemalt sain hiljem taksosõiduga kombineerides natuke oma südametunnistuse piina leevendada.
Kell 2 sain magama, et ärgata kell 7 ja pärast hommikusööki asuda teele lennujaama suunas. Seekord läksin kesklinnast lennujaama rongiga, mis tegi ajavõitu 20 minutit.
Käik kiire ja korralik. Igasugune võlu tööreisidest kaob ju nii täiesti. Vähemalt oli seltskond tore.
Vast hiljem lisan ka mobiiliga tehtud pildi või pilte.
Saabusin Malpensa lennjuaama ja sealt võttis juba bussiga üks tund kesklinna jõudmiseks. Seejärel ootasin üle poole tunni metroorongi, sest pidin jõudma kahe otsaga metrooliini sinna otsa, kuhu rong harvem sõidab. Kaks tundi pärast maandumist olin lõpuks hotellis ja veidi hiljem kosutasin end paari õllega.
Reedel aga hakati juba hommikul konverentsil hoiatama, et kes peavad samal õhtul lahkuma, arvestagu kl 18 algava ühistranspordi streigiga ja katsugu varem see suurepärane üritus maha jätta. Räägiti minimaalse teenuse säilitamisest, mistõttu kohalejääv mina ei tundnud, et õhtune turistijalutuskäik suures ohus võiks olla. Rahulikult läksin pärast konverentsi lõppu veel kl 17.45 oma hotellituppa, et "inimese moodi riietuda" ja siis rahulikult minna ootama minimaalset teenust pakkuvat metroorongi. Suurepärane plaan, mis nagu paljud temasugused, ei olnud määratud teostuma. Isegi metroojaama sisenemine oli võimatuks tehtud ja vaid viimastelt liinilt saabuvatelt rongidelt lahkuvad reisijad said jaamast välja.
Seal kohtasin ka oma hispaania kolleegi, kellega oli juttu hiljem linnas kokku saamisest. Noh, saime siis varem kokku. Õnneks oli selle hotelli/konverensikeskuse ümber ka mingi elu. Suur kaubanduskeskus ja multipleks kino koos mõne söögikohaga. Suundusime õhtusöögile, mis muide oli väga hea - võtsin pizzat ja Chianti veini. When in Rome... Lõpetuseks maitses ka Crema Catalana hästi - no ei maksa üle pingutada ka selle Itaaliaga, onje. Viimane oli tegelikult kreembrülee suhkrukaramelli koorikuga - ma ei tea, kust see roog originaalis pärit on.
Täpipealt kell 10, nagu lubatud, avati metroojaama väravad ning eestlane ja hispaanlane said asuda kesklinna poole teele, kus meie briti kolleeg parasjagu õhtusööki lõpetas (tal oli hotell ka kesklinnas ja jõudis kohe pärast konverentsi veel õigel ajal rongile). Kuni kesklinna jõudmiseni oli kogu mu mulje ümbritsevast üsna keskpärane. Bussiaknaist nägin üsna tavalisi maju, metroo oli natuke väsinud ja räpase muljega (kuigi otseselt must nagu ka polnud), ja plekkpurgi viimistlusega metroovagunid üle ühe grafitiga kaetud. Brüsseli metroojaamad ja -rongid jätavad parema mulje, isegi need vanemat tüüpi rongid. Milano katedraal oli seevastu ilus ja linn täiesti nauditav ka pimedas. Vaatasime üle sealsamas platsi ääres seisva Galleria Vittorio Emmanuele II. Jalutasime ka La Scala teatrini. Kiri väljas teatas, et ühistranspordi streigi tõttu oli seal etendus ära jäänud. Sooja oli vähemalt 18 kraadi ja parkisime end pärast jalutuskäiku ühes tänavakohvikus.
Kohvikus maksis pooleliitrine õlu 9 eurot, mispeale britt leidis, et võib juba 10 euro eest pigem ühe vodka martini teha. Mina jäin õlle juurde, mis nagu hiljem selgus tehti mulle välja ühe väikese varasema teene eest. Kindlasti odavama teene, kui 9 eurot... Vähemalt sain hiljem taksosõiduga kombineerides natuke oma südametunnistuse piina leevendada.
Kell 2 sain magama, et ärgata kell 7 ja pärast hommikusööki asuda teele lennujaama suunas. Seekord läksin kesklinnast lennujaama rongiga, mis tegi ajavõitu 20 minutit.
Käik kiire ja korralik. Igasugune võlu tööreisidest kaob ju nii täiesti. Vähemalt oli seltskond tore.
Vast hiljem lisan ka mobiiliga tehtud pildi või pilte.
Wednesday, April 20, 2011
Oi kui ilus
Ma küll natuke hilja ärkasin. See tähendab olen koguaeg fotoka maha unustanud, aga nüüd just enne, kui Brüsseli roosad õied kaduma hakkavad, klõpsasin telefoniga kähku ära. Pisutki aimu sellest hingematvast ilust. Järgmisel aastal saan ehk õigel ajal pihta.
Meil on üle 20 kraadi sooja olnud viimasel ajal. MMMMMMMMMMMõnus. Homme on vaikse neljapäeva puhul mobiilne päev, millest ilmselt osa veedan perega kuskil järve ääres. Nad siin eile juba käisid ilma minuta töötundide ajal.
Pühi ise ka!
Thursday, March 10, 2011
kevadsport
Mul juba eesaias kuu aega lumikellukesed õitsevad ja viimased juba närbuvad. Kevad valitseb juba pikemat aega. Seega on just õige aeg, kui peaks lumelaua endale alla panema ja sellel spordivahendil oma esimesed katsetused tegema.
Järel-vastlaliu tegemiseks vedasime end töökaaslastega eile 100km kaugusele, kus sisehallis on üle 500m lumist mäenõlva. Valisin katsetamiseks lumelaua, sest tundus suuskadest huvitavam ja enamik teisi on ka lumelauatajad. Vist võib öelda, et esimesed katsetused olid väga head. Tuli juba välja küll - püsti-pikali proportsioon on väga rahuldavalt püsti kasuks.
Hetkel veel liigun, kuigi lihased annavad märku, et täna õhtul või homme ei pruugi see enam nii sujuvalt minna.
Järel-vastlaliu tegemiseks vedasime end töökaaslastega eile 100km kaugusele, kus sisehallis on üle 500m lumist mäenõlva. Valisin katsetamiseks lumelaua, sest tundus suuskadest huvitavam ja enamik teisi on ka lumelauatajad. Vist võib öelda, et esimesed katsetused olid väga head. Tuli juba välja küll - püsti-pikali proportsioon on väga rahuldavalt püsti kasuks.
Hetkel veel liigun, kuigi lihased annavad märku, et täna õhtul või homme ei pruugi see enam nii sujuvalt minna.
Monday, February 21, 2011
Friday, February 11, 2011
nii need päevad läevad
Thanks, mr. chairman! We support the Swedish delegation. Thank you!
European paradise:
You are invited to an official lunch. You are welcomed by an Englishman. Food is prepared by a Frenchman and an Italian puts you in the mood and everything is organised by a German.
European hell:
You are invited to an official lunch. You are welcomed by a Frenchman. Food is prepared by an Englishman, German puts you in the mood, but don't worry, everything is organised by an Italian.
That joke was proposed by a Belgian as the Offical European Joke, the joke that every single European pupil should learn at school. The joke will improve the relationship between the nations as well as promote our self humour and our culture.
The European Council met in order to make a decision. Should the joke be the Official European Joke?
The British representative announced, with a very serious face and without moving his jaw, that the joke was absolutely hilarious.
The French one protested because France was depicted in a bad way in the joke. He explained that a joke cannot be funny if it is agains France.
Poland also protested because they were not depicted in the joke.
Luxembourg asked who would hold the copyright on the joke.
The Swedish representative didn't say a word, but looked at everyone with a twisted smile.
Denmark asked where was the explicit sexual reference. If it is a joke, there should be one, shouldn't there?
Netherlands didn't get the joke, while Portugal didn't understand what a "joke" was. Was it a new concept.
Spain explained that the joke is funny only if you know that the lunch was at 13h, which is normally breakfast time.
Greece complained that they were not aware of that lunch, that they missed an occasion to have some free food, that they were always forgotten.
Romania then asked what a "lunch" was.
Lithuania and Latvia complained that their translations were inverted, which is unacceptable even if it happens all the time.
Slovenia told them that its own translation was completely forgotten and that they do not make a fuss.
Slovakia announced that, unless the joke was about a little duck and a plumber, there was a mistake in their translation.
The British representative said that the duck and plumber story seemed very funny too.
Hungary had not finished reading the 120 pages of its own translation yet.
Then, the Belgian representative asked if the Belgian who proposed the joke was a Ducth speaking or French speaking Belgian. Because, in one case, he would of course support a compatriot, but in the other case, he would have to refuse it, regardless of the quality of the joke.
To close the meeting, the German representative announced that it was nice to have the debate here in Brussels but that, now, they all had to make the train to Strasbourg in order to take a decision. He asked that someone wake up the Italian, so as not to miss the train, so they can come back to Brussels and announce the decision to the press before the end of the day.
"What decision?" asked the Irish representative.
Then they all agreed it was time for some coffee.
European paradise:
You are invited to an official lunch. You are welcomed by an Englishman. Food is prepared by a Frenchman and an Italian puts you in the mood and everything is organised by a German.
European hell:
You are invited to an official lunch. You are welcomed by a Frenchman. Food is prepared by an Englishman, German puts you in the mood, but don't worry, everything is organised by an Italian.
That joke was proposed by a Belgian as the Offical European Joke, the joke that every single European pupil should learn at school. The joke will improve the relationship between the nations as well as promote our self humour and our culture.
The European Council met in order to make a decision. Should the joke be the Official European Joke?
The British representative announced, with a very serious face and without moving his jaw, that the joke was absolutely hilarious.
The French one protested because France was depicted in a bad way in the joke. He explained that a joke cannot be funny if it is agains France.
Poland also protested because they were not depicted in the joke.
Luxembourg asked who would hold the copyright on the joke.
The Swedish representative didn't say a word, but looked at everyone with a twisted smile.
Denmark asked where was the explicit sexual reference. If it is a joke, there should be one, shouldn't there?
Netherlands didn't get the joke, while Portugal didn't understand what a "joke" was. Was it a new concept.
Spain explained that the joke is funny only if you know that the lunch was at 13h, which is normally breakfast time.
Greece complained that they were not aware of that lunch, that they missed an occasion to have some free food, that they were always forgotten.
Romania then asked what a "lunch" was.
Lithuania and Latvia complained that their translations were inverted, which is unacceptable even if it happens all the time.
Slovenia told them that its own translation was completely forgotten and that they do not make a fuss.
Slovakia announced that, unless the joke was about a little duck and a plumber, there was a mistake in their translation.
The British representative said that the duck and plumber story seemed very funny too.
Hungary had not finished reading the 120 pages of its own translation yet.
Then, the Belgian representative asked if the Belgian who proposed the joke was a Ducth speaking or French speaking Belgian. Because, in one case, he would of course support a compatriot, but in the other case, he would have to refuse it, regardless of the quality of the joke.
To close the meeting, the German representative announced that it was nice to have the debate here in Brussels but that, now, they all had to make the train to Strasbourg in order to take a decision. He asked that someone wake up the Italian, so as not to miss the train, so they can come back to Brussels and announce the decision to the press before the end of the day.
"What decision?" asked the Irish representative.
Then they all agreed it was time for some coffee.
Monday, February 7, 2011
janvier
Perega ei ole üldse vahet, kus sa parasjagu oled. Üksikuna oleks ilmselt võimalik igasugu ja hulgi rohkem actionit kogeda, kuid ilmselt (teades ennast) tunneksin siis jälle teistsugust painet - koha otsimise vajadust.
Jaanuar kulges rahulikus tempos, ka tööalased toimetused ei ole veel kuigi suurt hoogu saanud. Nädalavahetustel on olnud tagasihoidlikke, ent seltskondlikult nauditavaid, üritusi eestlaskonna hulgas ja tööpäeviti enamasti igapäevane rutiin.
Kuu kõige eripärasema meenutus seostub ühe outlet'ide keskusega naaberriigi piiri lähedases külakeses. Mul oli pikemalt selge plaan, et ostan millalgi ühe korraliku ülikonna, mis jääks 300 EUR hinnaklassi. Päriselt aga ei uskunud, et selle raha eest võib vabrikupoest saada H.B. initsiaalidega tootjalt midagi. Väga ilusa sai! Midagi, milles tunda end asjaliku JA seksikana. Ja ma isegi ei ostnud allahinnatud toodet, vaid uuest, kevadkollektsoonist! Vahe jaehindadega algab ülikonna puhul selles firmas 170 EUR-st. Talvise allahindlusega oleks põhimõtteliselt võinud saada midagi ka 200 EUR-ga, aga üks konkreetne proovitud mudel ikka nii hästi ei istunud ja proovinud juba seda teist, ei viitsinud enam rohkem otsida. Šoppamine tõepoolest vabastab endorfiine.
Nüüd sõidan juba CD-numbritega :) Sai ühele poole selle sehkendamisega. Belgia kiiruskaamerate juures peab aga nüüd viisaka näoga püüdma olla. Õnneks jääb kuuldavasti minu rahutuse piir lubatud eksimuse raamesse. Eks näis, kas ja millal fläšš ära käib.
Jaanuar kulges rahulikus tempos, ka tööalased toimetused ei ole veel kuigi suurt hoogu saanud. Nädalavahetustel on olnud tagasihoidlikke, ent seltskondlikult nauditavaid, üritusi eestlaskonna hulgas ja tööpäeviti enamasti igapäevane rutiin.
Kuu kõige eripärasema meenutus seostub ühe outlet'ide keskusega naaberriigi piiri lähedases külakeses. Mul oli pikemalt selge plaan, et ostan millalgi ühe korraliku ülikonna, mis jääks 300 EUR hinnaklassi. Päriselt aga ei uskunud, et selle raha eest võib vabrikupoest saada H.B. initsiaalidega tootjalt midagi. Väga ilusa sai! Midagi, milles tunda end asjaliku JA seksikana. Ja ma isegi ei ostnud allahinnatud toodet, vaid uuest, kevadkollektsoonist! Vahe jaehindadega algab ülikonna puhul selles firmas 170 EUR-st. Talvise allahindlusega oleks põhimõtteliselt võinud saada midagi ka 200 EUR-ga, aga üks konkreetne proovitud mudel ikka nii hästi ei istunud ja proovinud juba seda teist, ei viitsinud enam rohkem otsida. Šoppamine tõepoolest vabastab endorfiine.
Nüüd sõidan juba CD-numbritega :) Sai ühele poole selle sehkendamisega. Belgia kiiruskaamerate juures peab aga nüüd viisaka näoga püüdma olla. Õnneks jääb kuuldavasti minu rahutuse piir lubatud eksimuse raamesse. Eks näis, kas ja millal fläšš ära käib.
Tuesday, December 28, 2010
puhkuse kokkuvõte
Lennud sattusid hea ilmaga päevadele. Sõbrad sai plaanitult üle vaadatud. Haigused otsustasid ka seekord mööda inimesi liikuda, sest kivid ja kännud on paksu lume all. 23. kuupäeval pendeldasin mina vetsu ja voodi vahet. 22. õhtust jäi väiksem laps haigeks - jõululaupäeva hommikul selgus, et kõrvapõletikku :s. Eilne tagasisõitki oli mõned päevad selle tõttu kahtluse all. Aga antibiootikumid laksavad ikka korralikult. Tuisu ja haige lapse tõttu ei jõudnud esimesel jõulupühal Rakverre naise sugulastega jõulupidu pidama. Ilma tuisuta oleksin ehk vanema lapsega kahekesi ära käinud.
Nüüd siis taas väljamaal, mis üsna veidralt on juba "home sweet home" (ehkki päris omas oli ka mõnus olla, eriti hetkedel kui ei pidanud mõtlema vajadusele läbi hangede tsivilisatsiooni pääseda). Ka siin on vähemalt 5 senti lund. Kodutänaval on lumi lihtsalt kinni sõidetud ja tee on üsna libe. Aga üldiselt on soojem. Üsna lähedal sellele, mida oleksin oodanud.
Nüüd siis taas väljamaal, mis üsna veidralt on juba "home sweet home" (ehkki päris omas oli ka mõnus olla, eriti hetkedel kui ei pidanud mõtlema vajadusele läbi hangede tsivilisatsiooni pääseda). Ka siin on vähemalt 5 senti lund. Kodutänaval on lumi lihtsalt kinni sõidetud ja tee on üsna libe. Aga üldiselt on soojem. Üsna lähedal sellele, mida oleksin oodanud.
Wednesday, December 15, 2010
Kõhud täis ja jõuluks koju
Eile oli jõulupidu, üsna tagasihoidlik. Üks põhjusi selles, et säilitada vormi tänaseks kojusõiduks. Aga eks on juba mitut pidu peetud ka.
Aga võib-olla alustaks sellest, mis sageli aitab peol viibides viisakat vormi säilitada. Ehk siis autost. Eile sain oma amordid vahetatud, aga nagu selgus, toimis mingi interkontinentaalne loogika ja ma pidin selle eest siiski maksma. Veidral põhjusel hakkas väidetavalt garantii kehtima auto esmasest hooldusest, mis tehti kui see automüüja juurde saabus. Kaheksa kuud enne ostu ja esmaregistreerimist! Eestikeelses keskkonnas tahaks selle kohta esindajailt natuke lähemat selgitust küsida. Neid aga süüdistada ei saa, sest hankisin auto mujalt. Lisaks teatas siinne esindaja, et tehnokontrollikeskuse poolt vea tuvastamine ei loe midagi ja loeb see, mis ametlik esindus tuvastab. Ehk neli päeva pärast minu poolt eeldatatud garantii lõppu.
Viimased kuus päeva on pidev pidu olnud. Loomulikult ei saanud ma ühtki vahele jätta vaatamata sellele, et poole selle ajast olin häälest ära ja ka pool-dohune, ja millalgi võis palavikku ka olla. Algas üsna tagasihoidliku peoga Belgia eesistumisja lõpu tähistamiseks neljapäeval. Jätkus reedel jõulupeoga Poola esinduses, kus oli au viibida kuueliikmelises seltskonnas, kes kella kaheni žubrovkat jõi. Seltskond sarnanes natuke anekdoodile - eestlane, sakslane... ja siit alates on erinev: kaks poolakat, sloveenlanna ja britt. Järgmine hommik oli pisut raske - aga ma süüdistan selles peamiselt kinnist nina ja puuduvat häält, kuigi poola viin mängis ka märgatavat rolli. Kahjuks jäi hiljem teostamata sellel peol britil küpsenud suurepärane mõte järgmisel töökoosolekul oma sõnavõttudesse biitlite laulupealkirju sobitada. Koosolek oligi liiga lühike ja keegi suurt sõna võtta ei tahtnud.
Sloveenlanna on üsna resoluutne ja jõuline noor naisterahvas, kes jagab lahkelt infot oma isiklikust elust (näib, et kannatab korralikult alkoholi; on pidanud nelja portugaallasest boyfriendi; eelistab kangeid alkohoolseid jooke; ja üldse on tal iga asja kohta oma väga selge arvamus), aga on sellegipoolest (või tänu sellele?) tore kaaslane sellistel üritustel. Britt on tagasihoidlik briti lastetoaga meesterahvas, kel juured Portugali Indias ja kes on oma elu esimesed aastad elanud Soomes ja näib, et seal on sugulasi siiani. (UK delegatsioonis osaleb vahel ka üks mu endisi eesti kolleege, kes nüüd UK-s töötab - ja siis võiks UK delegatsioon tervenisti Soome sõnavõtte ilma tõlketa kuulata.) Poolakad on väga toredad (neid on meie grupis kaks, sest Poola on otsustanud teemasid nende vahel pisut jagada) - minuvanune naisterahvas ja võib-olla mõned aastad vanem mees. Mees on selline tore semu ja naine (kuidas seda nüüd võimalikult viisakalt ütelda) oleks täitsa minu maitse, kui meil kummalgi poleks eraelulisi takistavaid tegureid. Ja siis on veel sakslane. Vähemalt 20 aastat vanusevahet mõjutab paratamatult, samas oli mu jaoks pisut ootamatu, et ta sellisele peopikendusele meiega jäi, aga samas avas ka teist külge temast. Võib koos viina visata küll.
Siis laupäev oli paari kolleegi seltsis ühe kolleegi kodus. Rohkem pereüritus, kus oleks saanud ka trimbata, aga eelmise päeva mõjul pidasin paremaks ise autojuhiks olla. Pühapäeva pärastlõunal oli eesti laste jõulupidu (nojah... khm... nimi ütleb kõik). Esmaspäeval soe kahetunnine glögiga Santa Lucia tähistamine rootslaste juures, kus taas väliskolleegide seltsis aega veeta sai. Eile siis minu asutuse pidu, kus, nagu öeldud, hoidsin samuti tasast vormi, et täna endal parem oleks. Mingi piirini on ka pidu toredam, kui mõõdukalt tarbida. Oli küll.
Täna jään kahjuks oma kojusõidu tõttu ilma jõuluõhtusöögist, millel osalevad ainult need väliskolleegid, kellega ma igapäevaselt töiselt kokku puutun (sh siis need ülalloetletud tegelased). Aga kuna pidu ongi terve nädala pea nonstop käinud, siis vägaväga kahju ei olegi. Eelmine selline oli kuu aega tagasi poolakate juures, mis kujunes lõpuks umbes samasuguseks, nagu jõulupeo lõpp oli.
Mulle ikka täitsa meeldib siin. Nüüd uuel aastal kahjuks(?) nii sagedasti pidusid ilmselt ei tule, aga tööl pole ka viga. :) Vähemalt üritab see kolleegidering saada korra kuus õhtusöögiks kokku. Vast tuleb ka mõni muu ekspromt-üritus ja nüüd oleks aeg juba hakata kasutama seda eelarvet, mis mul on ette nähtud väliskolleegidega vahel restoranilaua taga jutu ajamiseks.
Aga nüüd kodumaine puhkuseaegne graafik tuleb ka nii tihedalt sisustatud, et ongi juba õige aeg öelda mõlemale oma lugejale: häid jõule ja hääd vana lõppu!
Aga võib-olla alustaks sellest, mis sageli aitab peol viibides viisakat vormi säilitada. Ehk siis autost. Eile sain oma amordid vahetatud, aga nagu selgus, toimis mingi interkontinentaalne loogika ja ma pidin selle eest siiski maksma. Veidral põhjusel hakkas väidetavalt garantii kehtima auto esmasest hooldusest, mis tehti kui see automüüja juurde saabus. Kaheksa kuud enne ostu ja esmaregistreerimist! Eestikeelses keskkonnas tahaks selle kohta esindajailt natuke lähemat selgitust küsida. Neid aga süüdistada ei saa, sest hankisin auto mujalt. Lisaks teatas siinne esindaja, et tehnokontrollikeskuse poolt vea tuvastamine ei loe midagi ja loeb see, mis ametlik esindus tuvastab. Ehk neli päeva pärast minu poolt eeldatatud garantii lõppu.
Viimased kuus päeva on pidev pidu olnud. Loomulikult ei saanud ma ühtki vahele jätta vaatamata sellele, et poole selle ajast olin häälest ära ja ka pool-dohune, ja millalgi võis palavikku ka olla. Algas üsna tagasihoidliku peoga Belgia eesistumisja lõpu tähistamiseks neljapäeval. Jätkus reedel jõulupeoga Poola esinduses, kus oli au viibida kuueliikmelises seltskonnas, kes kella kaheni žubrovkat jõi. Seltskond sarnanes natuke anekdoodile - eestlane, sakslane... ja siit alates on erinev: kaks poolakat, sloveenlanna ja britt. Järgmine hommik oli pisut raske - aga ma süüdistan selles peamiselt kinnist nina ja puuduvat häält, kuigi poola viin mängis ka märgatavat rolli. Kahjuks jäi hiljem teostamata sellel peol britil küpsenud suurepärane mõte järgmisel töökoosolekul oma sõnavõttudesse biitlite laulupealkirju sobitada. Koosolek oligi liiga lühike ja keegi suurt sõna võtta ei tahtnud.
Sloveenlanna on üsna resoluutne ja jõuline noor naisterahvas, kes jagab lahkelt infot oma isiklikust elust (näib, et kannatab korralikult alkoholi; on pidanud nelja portugaallasest boyfriendi; eelistab kangeid alkohoolseid jooke; ja üldse on tal iga asja kohta oma väga selge arvamus), aga on sellegipoolest (või tänu sellele?) tore kaaslane sellistel üritustel. Britt on tagasihoidlik briti lastetoaga meesterahvas, kel juured Portugali Indias ja kes on oma elu esimesed aastad elanud Soomes ja näib, et seal on sugulasi siiani. (UK delegatsioonis osaleb vahel ka üks mu endisi eesti kolleege, kes nüüd UK-s töötab - ja siis võiks UK delegatsioon tervenisti Soome sõnavõtte ilma tõlketa kuulata.) Poolakad on väga toredad (neid on meie grupis kaks, sest Poola on otsustanud teemasid nende vahel pisut jagada) - minuvanune naisterahvas ja võib-olla mõned aastad vanem mees. Mees on selline tore semu ja naine (kuidas seda nüüd võimalikult viisakalt ütelda) oleks täitsa minu maitse, kui meil kummalgi poleks eraelulisi takistavaid tegureid. Ja siis on veel sakslane. Vähemalt 20 aastat vanusevahet mõjutab paratamatult, samas oli mu jaoks pisut ootamatu, et ta sellisele peopikendusele meiega jäi, aga samas avas ka teist külge temast. Võib koos viina visata küll.
Siis laupäev oli paari kolleegi seltsis ühe kolleegi kodus. Rohkem pereüritus, kus oleks saanud ka trimbata, aga eelmise päeva mõjul pidasin paremaks ise autojuhiks olla. Pühapäeva pärastlõunal oli eesti laste jõulupidu (nojah... khm... nimi ütleb kõik). Esmaspäeval soe kahetunnine glögiga Santa Lucia tähistamine rootslaste juures, kus taas väliskolleegide seltsis aega veeta sai. Eile siis minu asutuse pidu, kus, nagu öeldud, hoidsin samuti tasast vormi, et täna endal parem oleks. Mingi piirini on ka pidu toredam, kui mõõdukalt tarbida. Oli küll.
Täna jään kahjuks oma kojusõidu tõttu ilma jõuluõhtusöögist, millel osalevad ainult need väliskolleegid, kellega ma igapäevaselt töiselt kokku puutun (sh siis need ülalloetletud tegelased). Aga kuna pidu ongi terve nädala pea nonstop käinud, siis vägaväga kahju ei olegi. Eelmine selline oli kuu aega tagasi poolakate juures, mis kujunes lõpuks umbes samasuguseks, nagu jõulupeo lõpp oli.
Mulle ikka täitsa meeldib siin. Nüüd uuel aastal kahjuks(?) nii sagedasti pidusid ilmselt ei tule, aga tööl pole ka viga. :) Vähemalt üritab see kolleegidering saada korra kuus õhtusöögiks kokku. Vast tuleb ka mõni muu ekspromt-üritus ja nüüd oleks aeg juba hakata kasutama seda eelarvet, mis mul on ette nähtud väliskolleegidega vahel restoranilaua taga jutu ajamiseks.
Aga nüüd kodumaine puhkuseaegne graafik tuleb ka nii tihedalt sisustatud, et ongi juba õige aeg öelda mõlemale oma lugejale: häid jõule ja hääd vana lõppu!
Tuesday, November 30, 2010
mise à jour
Vaikus enne tormi, tundub.
Eelmise töötormise nädala järel tõmbasin eile otsad kokku ja saatsin kamaluga aruandeid, samal ajal püüdes saabuvate meilidega sammu pidada ja veel muudki korda ajada, millest hiljem. Täna on nii harjumatult vaikne, et hakka või blogima. Homme tuleb põnevam päev - just selline, milleks mind siia saadeti. Siis jälle paar päeva puhkust enne järgmist nädalat, kus tahetakse kõik selle aasta tegemata tööd ära teha ja juba tehtud töödele ka kriips alla tõmmata. Järgmine nädal tuleb seega kiire. Aga õnneks on juba kolmele õhtule seltskondlikud üritused plaanitud, et natuke aidata seda täispuugit töönädalat unustada.
Eile võtsin ette jätkata auto ümberregistreerimise protsessi. Tollis käidud, kindlustuses eelpakkumisest räägitud, tuli nüüd minna tehnokontrolli. Sain kaks uudist, nagu anekdoodis. Hea uudis on see, et CD-numbriga auto puhul ei pea olema vastavussertifikaati. (Tegelt võiks ju kõigi puhul eeldada, et kui auto on registreerida lubatud, siis ta vastab ka normidele). Halb uudis tuli välja testis, mida ma Eestis ei ole näinud sooritatavat. Vedurstuse testis selgus, et tagumised amordid on täiesti kutud ja seega ma testi ei läbinud.
28 000km läbisõiduga autol amordid läbi?! WTF?! No ma tean, et Dodge on odav auto, aga ei arvanud, et nüüd kohe nii siis. (Kusjuures Eesti edasimüüja juures hinnas seda odavust ei märka ja siingi kindlustuse tabeli järgi hetke müügiväärtus 10 000EUR suurem minu makstust.) Garantii saab läbi ülehomme. Nüüd ma loodan, et võidab loogiline lahendus - garantii alla käivad kõik vead, mis avastatakse enne garantii lõppu. Ma mõtlen liiga palju ja juba hirmutan end ebaloogilise lahendiga, et näiteks ka remondi peab jõudma teostada enne garantii lõppu. Esimeses kohas pakuti remondiks aega uueks aastaks, teises järgmiseks esmaspäevaks.
Tore on see, et kuu aja jooksul on sattunud mulle külla juba külalisi kodumaalt. Nädal aega leevendas meie lastega tegelemise kohustust ämm. Möödunud nädalal võtsime õhtusöögiks vastu mu kolleegi ja eks-kolleegi. Üks oli siin korraks töö asjus, teine juba kolm aastat töö asjus, ja jääb kauemakski. Ühed külalised kohe kuu alguses olid ka kohalikumad eestlased, kes aitasid IKEAst majatäie mööblit ära tuua ja laenasid suure tööriistakasti kokkuveetud kraami kokkupanemiseks.
Aga muide, hinnad on siin üldiselt koledad. Toit on laias laastus kaks korda kallim. Ainult šokolaad maksab sama palju, aga on kõvasti parem. Piim on 20 kuni 25 krooni liiter. Ouch!! Täitsa tasub käia nt 130km kaugusel Aachenis Saksamaal, kus asjad on enamasti vähemalt sama hinnaga kui Eestis, kui mitte odavamad. Aachenis on praegu väga tore jõuluturg ka avatud. Kaheks nädalaks kogu selle aja säiliva kraami ostmine on selles suhtes ka päris mõnus, et siis ei pea end väga sageli toidupoodi vedama. Jälle vaba aeg justkui maast leitud.
Kodumaiseid uudiseid loen vähe, aga erilise rõõmuga neid, mis räägivad teie lumeuputusest. Haa! Just selle jama eest ma siia põgenesingi! Ja ajastus on väga õige. Novembri lõpus juba lumi, mis paistab püsima jäävat? No thanks! Paari aasta pärast võib-olla küll jälle, aga mina tahan sellest asjast natuke puhata. Nojah, siin on ka nädalakese juba nulli ja miinuse poole olnud, aga üldiselt ikka mõnusam. Laupäeva hommikul oli maa pisut valge, aga õhtuks oli kõik sulanud. Mu tagaaia naabritel kasvab aias mingi laialeheline ja vist igihaljas puu, ning lumi selle roheluse (sh heki ja üsna värske näoga muru) taustal mõjus väga põnevana. Mm... ja nädalavahetusel päike paistis!! Teist päeva on siin nüüd jälle küll taas tavapärane ilm, ehk pilves, ja täna on tänavad lumevalgemad öösel sadanud paarist sentimeetrist lumest.
Seda kodumaa lund ja külma saan ma aga varsti katsuda ka. 15. detsembril sõidame jõulupuhkuseks koju, aga kohe peale jõulu tuleme ka tagasi.
Eelmise töötormise nädala järel tõmbasin eile otsad kokku ja saatsin kamaluga aruandeid, samal ajal püüdes saabuvate meilidega sammu pidada ja veel muudki korda ajada, millest hiljem. Täna on nii harjumatult vaikne, et hakka või blogima. Homme tuleb põnevam päev - just selline, milleks mind siia saadeti. Siis jälle paar päeva puhkust enne järgmist nädalat, kus tahetakse kõik selle aasta tegemata tööd ära teha ja juba tehtud töödele ka kriips alla tõmmata. Järgmine nädal tuleb seega kiire. Aga õnneks on juba kolmele õhtule seltskondlikud üritused plaanitud, et natuke aidata seda täispuugit töönädalat unustada.
Eile võtsin ette jätkata auto ümberregistreerimise protsessi. Tollis käidud, kindlustuses eelpakkumisest räägitud, tuli nüüd minna tehnokontrolli. Sain kaks uudist, nagu anekdoodis. Hea uudis on see, et CD-numbriga auto puhul ei pea olema vastavussertifikaati. (Tegelt võiks ju kõigi puhul eeldada, et kui auto on registreerida lubatud, siis ta vastab ka normidele). Halb uudis tuli välja testis, mida ma Eestis ei ole näinud sooritatavat. Vedurstuse testis selgus, et tagumised amordid on täiesti kutud ja seega ma testi ei läbinud.
28 000km läbisõiduga autol amordid läbi?! WTF?! No ma tean, et Dodge on odav auto, aga ei arvanud, et nüüd kohe nii siis. (Kusjuures Eesti edasimüüja juures hinnas seda odavust ei märka ja siingi kindlustuse tabeli järgi hetke müügiväärtus 10 000EUR suurem minu makstust.) Garantii saab läbi ülehomme. Nüüd ma loodan, et võidab loogiline lahendus - garantii alla käivad kõik vead, mis avastatakse enne garantii lõppu. Ma mõtlen liiga palju ja juba hirmutan end ebaloogilise lahendiga, et näiteks ka remondi peab jõudma teostada enne garantii lõppu. Esimeses kohas pakuti remondiks aega uueks aastaks, teises järgmiseks esmaspäevaks.
Tore on see, et kuu aja jooksul on sattunud mulle külla juba külalisi kodumaalt. Nädal aega leevendas meie lastega tegelemise kohustust ämm. Möödunud nädalal võtsime õhtusöögiks vastu mu kolleegi ja eks-kolleegi. Üks oli siin korraks töö asjus, teine juba kolm aastat töö asjus, ja jääb kauemakski. Ühed külalised kohe kuu alguses olid ka kohalikumad eestlased, kes aitasid IKEAst majatäie mööblit ära tuua ja laenasid suure tööriistakasti kokkuveetud kraami kokkupanemiseks.
Aga muide, hinnad on siin üldiselt koledad. Toit on laias laastus kaks korda kallim. Ainult šokolaad maksab sama palju, aga on kõvasti parem. Piim on 20 kuni 25 krooni liiter. Ouch!! Täitsa tasub käia nt 130km kaugusel Aachenis Saksamaal, kus asjad on enamasti vähemalt sama hinnaga kui Eestis, kui mitte odavamad. Aachenis on praegu väga tore jõuluturg ka avatud. Kaheks nädalaks kogu selle aja säiliva kraami ostmine on selles suhtes ka päris mõnus, et siis ei pea end väga sageli toidupoodi vedama. Jälle vaba aeg justkui maast leitud.
Kodumaiseid uudiseid loen vähe, aga erilise rõõmuga neid, mis räägivad teie lumeuputusest. Haa! Just selle jama eest ma siia põgenesingi! Ja ajastus on väga õige. Novembri lõpus juba lumi, mis paistab püsima jäävat? No thanks! Paari aasta pärast võib-olla küll jälle, aga mina tahan sellest asjast natuke puhata. Nojah, siin on ka nädalakese juba nulli ja miinuse poole olnud, aga üldiselt ikka mõnusam. Laupäeva hommikul oli maa pisut valge, aga õhtuks oli kõik sulanud. Mu tagaaia naabritel kasvab aias mingi laialeheline ja vist igihaljas puu, ning lumi selle roheluse (sh heki ja üsna värske näoga muru) taustal mõjus väga põnevana. Mm... ja nädalavahetusel päike paistis!! Teist päeva on siin nüüd jälle küll taas tavapärane ilm, ehk pilves, ja täna on tänavad lumevalgemad öösel sadanud paarist sentimeetrist lumest.
Seda kodumaa lund ja külma saan ma aga varsti katsuda ka. 15. detsembril sõidame jõulupuhkuseks koju, aga kohe peale jõulu tuleme ka tagasi.
Wednesday, November 3, 2010
Kuidas osta Belgias kodumasinat
Selleks pead kauplusele lähenema vähemalt nädal aega enne seda, kui soovitud seadet kasutama tahad hakata. Kuigi ma kartsin, et see asjaajamine siin nii võib käia, tuli mulle uude elukohta kolimine ikka ootamatult, nagu lumi Tallinnas. Pool nädalat enne kohavahetust läksime poodi - seal lubati, et pliit tuleks juba kümne päevaga ja külmkapi saab paari päevaga. Naine pidas läbirääkimisi, aga mina olin koos rahaga teises kohas. Kui mõned tunnid hiljem siis selle paari päevaga lubatud külmkapi eest maksma läksin selgus, et siiski kulub aega terve nädal. Nüüd juba täna saab kätte. Ja pidime vaid kaks ja pool päeva ilma külmkapita hakkama saama.
Pliidi suhtes otsustasime, et proovime veel teisest kohast ka. See oli eelmisel neljapäeval ja kaup lubati kätte teisipäeval (ehk eile). Rõõmustasime, et pliidita saame poolteist päeva edukalt hakkama küll. Eile pliit saabus... aga juhtme peab eraldi soetama ja külge ühendama. WTF!?
Ilmselt oleks võinud üritada mõnel müügimehel ikka natuke lasta sellest pliidist enne rääkdia. Ehk oleks ta maininud, et juhe tuleb ka eraldi muretseda. Ostu vormistamise ajal pliidipoisse kohal ei olnud ja üks tädi kirjutas meile selle lihtsalt välja. Elektripliitide valik ei olnud just väga suur ja ei osanud nagu välja ka mõelda, mida oleks selle kohta küsida.
Nüüd on küsimus: kas ma olen piisavalt osav, et see juhe ära ühendada või tuleb otsida elektriku teenus ja kui kaua selle järgi ootama peab? Loodetavasti külmkapp tuleb koos ühendatud juhtmega.
Internetiühenduse kohta olin ka tegelikult varem ju kuulnud, et võtab aega ühendamine. Aga taas oli teemaks, et mõtted muude asjadega hõivatud ja ei suutnud piisavalt ettenägelik olla. Selle saab 15 päevaga ehk 17. novembriks.
Pliidi suhtes otsustasime, et proovime veel teisest kohast ka. See oli eelmisel neljapäeval ja kaup lubati kätte teisipäeval (ehk eile). Rõõmustasime, et pliidita saame poolteist päeva edukalt hakkama küll. Eile pliit saabus... aga juhtme peab eraldi soetama ja külge ühendama. WTF!?
Ilmselt oleks võinud üritada mõnel müügimehel ikka natuke lasta sellest pliidist enne rääkdia. Ehk oleks ta maininud, et juhe tuleb ka eraldi muretseda. Ostu vormistamise ajal pliidipoisse kohal ei olnud ja üks tädi kirjutas meile selle lihtsalt välja. Elektripliitide valik ei olnud just väga suur ja ei osanud nagu välja ka mõelda, mida oleks selle kohta küsida.
Nüüd on küsimus: kas ma olen piisavalt osav, et see juhe ära ühendada või tuleb otsida elektriku teenus ja kui kaua selle järgi ootama peab? Loodetavasti külmkapp tuleb koos ühendatud juhtmega.
Internetiühenduse kohta olin ka tegelikult varem ju kuulnud, et võtab aega ühendamine. Aga taas oli teemaks, et mõtted muude asjadega hõivatud ja ei suutnud piisavalt ettenägelik olla. Selle saab 15 päevaga ehk 17. novembriks.
Thursday, October 28, 2010
Autoga Brüsselis
Autoga on siin kohutav, aga ilma on võimatu.
6km igal hommikul 35-45 minutit sõita on jube. Iseenesest, 45 minutit sõita ei ole ju hullu, aga peaaegu paigal seista siiski jube.
Selline piin on tingitud koolikohustusest. Õnneks saab peagi vaevast lahti, sest kolin paremasse kohta. Siis ei ole vaja enam autoga kooli-ja-tagasi teed ette võtta ja võin hommikul koduuksest metrooni jalutada ja siis 15 minuti pärast sihtpunktis metroorongist maha astuda. Vähemalt toimub liikumine! Kui tahta autoga tööle minna, siis saab vabamalt kellaaega valida (ei sõltu koolipäeva algusest) ja ehk ka ummikute tekkimisest ette jõuda.
Kuna olen suure osa ajast autos istunud või tööl rutiini tekitada üritanud (seni edutult, sest ikka on veel uut), siis olen uudiste jagamisega hätta jäänud. Aga ehk see postitus siin tähistab jää murdumist ja miskit lisandub varsti. Midagi ikka nagu oleks kirjutada - näiteks sellest, milleks peab valmis olema kui tahta mõnd suuremat kodumasinat osta.
6km igal hommikul 35-45 minutit sõita on jube. Iseenesest, 45 minutit sõita ei ole ju hullu, aga peaaegu paigal seista siiski jube.
Selline piin on tingitud koolikohustusest. Õnneks saab peagi vaevast lahti, sest kolin paremasse kohta. Siis ei ole vaja enam autoga kooli-ja-tagasi teed ette võtta ja võin hommikul koduuksest metrooni jalutada ja siis 15 minuti pärast sihtpunktis metroorongist maha astuda. Vähemalt toimub liikumine! Kui tahta autoga tööle minna, siis saab vabamalt kellaaega valida (ei sõltu koolipäeva algusest) ja ehk ka ummikute tekkimisest ette jõuda.
Kuna olen suure osa ajast autos istunud või tööl rutiini tekitada üritanud (seni edutult, sest ikka on veel uut), siis olen uudiste jagamisega hätta jäänud. Aga ehk see postitus siin tähistab jää murdumist ja miskit lisandub varsti. Midagi ikka nagu oleks kirjutada - näiteks sellest, milleks peab valmis olema kui tahta mõnd suuremat kodumasinat osta.
Subscribe to:
Posts (Atom)
