Väsinud lapsehoidja

Huvitav on see, et mittemidagi tehes lendab aeg palju kiiremini ja niisama lapsel silma peal hoidmine väsitab ka hullumoodi. Jäeti mind 30 tunniks lapsega kahekesi - lõunauinakut ootasin mõlemal päeval innuga, sai ometi ise tunnikeseks silma kinni lasta niikaua kui tegelane veel unetult siputab ja seejärel just siis värskemana üles tõusta, kui ta magama jääb. Aga kuidas ma küll selle hilisema ärkamise ja lõunase uinaku järel küll õhtul nii ära väsisin, sellest ma ka aru ei saa. Ennegi vaadanud, et ka tööpäeva õhtutel energiat endal rohkem jagub, kui laps parasjagu teise vanaema juures ära on. Ja eile ei teinudki ju midagi, käisime hoopis külas, kus meeldivas seltskonnas aeg lendas ja lapsed end ise hoidsid.

Tolle aja kiire lennu mõtte juures avastasin jalgratta ja sõnastasin kindlasti juba ammusõnastatud paradoksi. Et mittemidagitehes aeg lendab märkamatult ja midagi oodates venib lõputult ning selle millegi oodatu kättejõudes ka see hetk väga kiirelt käest kaob. Kui ei ootaks, kas siis kaunis hetk, mis viibiks veel, viibiks veel?

... (kandev paus?)

[teemamuutus]
Nägin just üks öö unes telekast v. -d, kes tundus kuidagi hirmutavalt vööra näoga. Vaatasin siis uuesti ekraani ja leidsin, et oli hoopis keegi teine Saare tegelane. Too öö oli üldse väga segaste unedega, õnneks ei jäta ma unesid meelde, piisab sellest kui mäletan, et mingi jama oli. Ei olnud käärid.

feel good!

A mina puhkan! Plaanis: ehitus, lauapurjetamine, ehitus. Esimene ja teine puhkuse esimesel päeval tehtud. Kolmandat jätkub puhkuse lõpuni. Vahelduseks: käia lapsega koos tutvust sobitamas ühe samaealise tüdrukuga, kelle emme töötab minuga samas kohas, aga korrus kõrgemal, ja kes ilmnes elavat minu naabruskonnas ja kes (st emme) on üks tore inimene. Ja siis äkki jõuab teha veel mõned külaskäigud ja vastuvõtud.

Hm... kas seda kõike ikka jõuab 2,5 nädalaga? ...

Kas hullem on see, kes tegi, või kes rääkis?

Täna leidsin uudisnupu, et inglismaal ühes lossis peeti pidu, mis majaomaniku üllatuseks osutus swingerite peoks, kus kesköise kellalöögi peale kõik üksteisega kohe seksima kukkusid. (Link 1 ja Link 2). Mida arvata, kui selline artikkel sisaldab linki videole? No üldjuhul seda, et näe hädaldab toimunu üle, a näe võttis sellegipoolest suure huviga linti. No selline oli ka minu mõte ja ajend sellele postitusele. Seekord oli siiski lugu natuke teine - avastasin vaevaga ja huvi salates :P lugusid läbi lugedes ja videot üle vaadates, et näeh hoopis ürituse eelreklaami video juurde lisatud. Polnudki see majaomanik nii perv, et pilte avalikustama oleks hakanud. Aga rääkida ju ikka huvitav - kasu nii talle kui temalt maja rentinud peokorraldajale.

Aga miks see video shocking on? Ja miks 19-aastased ettekandjad koju saadeti? 19! Isegi Inglismaal on selliste asjade tegemise ja nägemise vanusepiir ju madalam. Või ma eksin?

Unistuste täitmine

Kui veidi mõtelda, siis mulle tundub vahel uskumatuna, et siiski on päris mitmeid unistusi, mida ma olen juba teostada suutnud. Nõnda mõlgutasin ma eile enne uinumist. Tuleb vist mõõdukalt ambitsioonikaist asjust unistada ja mõne unistuse puhul ühtlasi tunnistada, et selle saavutamisel võiks see olla vaheaste enne järgmise poole püüdlemist. Unistuse võib ka nimetada sooviks, siis äkki ei paista na auahne. Ma ei suuda samas otsustada, kas hiljuti siin kurdetud täitmatus on nüüd selle asjaga seotud või või esineb paradoksina...

Aga tegelikult see on tõsi küll, et igaüks on oma õnne sepp. No on ju, kui sa teostad soove, mis sind rõõmustavad. Õnnelikuks teevad, kui kasutada ebaeestlaslikult tugevat sõna.

Üks mu soove oli näiteks tantsida oma pulmas VLÜ järgi. Oma tagasihoidlikkuses kahtlesin, et kas nad sellist väikest otsa ette võtavadki ja kui võtavad ei tea, kui suurt honorari soovivad. Aga kolmekuise etteteatamisega päringule vastuseks pakuti mulle varakevadisel ajal isegi 3 laupäeva vahel valik ja honorargi oli mõistlik (no arvestades, et pulmad ikkagi). Nõnda see teoks saigi. Ja pulm ise oli täiesti soovide pulm ja piisavalt mõistliku eelarvega.

No ja kuidas nimetada sedagi, kui ma mitmeid aastaid joonsitasin oma maja mõtteid, siis poolteist aastat jooksin paberitega ja nüüdseks kolm aastat olen "kellu ja haamriga" objektil olnud. Eks ma selgi ajal ju soovisin ja unistasin. Sügisel, täpset aega küll veel ei julge nimetada, kolin sisse. Aga soovimine ja unistamine jätkub edasi - sest onn pole veel sugugi päris valmis.

Aga ma soovin ja unistan edasi. Sest parem ongi ju siis püüdmiseks, kui hea juba käes.

Deathwish

Mitte, et mul endal oleks... Lihtsalt ühe vanema jutu kommentaariks. Kuna ma ei pea siin ajakirjanduslikku lehekülge ja ei pea tegelt selle pärast üksnes aktuaalseid asju kommenteerima, siis võtangi oma arvamuse välja ütelda just nüüd, kui suurem kära möödas.

Ma arvan ka, et kellegile surma soovimine on üle piiri. Üle viisakuse piiri ja üle ebausu piiri. Samas ma mõistan neid tundeid, mis sellise väljaütlemise (kirjutuse) tingisid. Ja üldsegi ei ole ma nõus nädala sees ilmunud Äripäeva arvamusega, et Marko Matvere peaks üritama mitte solvata ajakirjandust, vaid peaks aru andma, et ajakirjandus on tema teinud (pole nüüd otsene tsitaat, aga mõte oli selline). Ma ütleks selle peale, et eino andke andkes! Matvere pole ju mingi Paris Hilton! Matveret ei teata mitte sellepärast, et temast ajakirjanduses hästi palju kirjutatakse - mees on endale ju tuntuse ise oma tööga teinud. Ajakirjanduse veergudel kohtab teda üldiselt harva. On this point I'd give very little credit to journalism.*

Mulle tema töö meeldib!

Aga seda ma ei oska nüüd välja mõelda, et kas ajakirjanik oli tubli, et sellise kontrollause üles leidis, või hoopis loll, et sööda alla neelas. Igal juhul sai praeguse aja ajakirjanduse pale kinnitust.

* Kuidas on eesti keeles "to give credit"?

Täitmatu

Kui kõrvalt vaadates oleks justkui kõik oluline olemas, siis miks enda seest vaadates leiad, et võiks ju veel midagi olla? Midagi säravamat, soojemat, kallihinnalisemat või muidu rohkemat kui juba on...

Ordurüütlid lähenevad!

"Mehed! Hakkame laulma!"

Tegelikult on muidugi tore, et selline tore traditsioon elus hoitakse ja on, mis liidab. Kui selle üle saab sõbralikku nalja heita, siis ongi kõik täiuslik.

Ise ei osalenud. Mitte ülbusest ega austuse puudumisest. Lihtsalt ei tundnud tõmmet. (Veel?)