Kui veidi mõtelda, siis mulle tundub vahel uskumatuna, et siiski on päris mitmeid unistusi, mida ma olen juba teostada suutnud. Nõnda mõlgutasin ma eile enne uinumist. Tuleb vist mõõdukalt ambitsioonikaist asjust unistada ja mõne unistuse puhul ühtlasi tunnistada, et selle saavutamisel võiks see olla vaheaste enne järgmise poole püüdlemist. Unistuse võib ka nimetada sooviks, siis äkki ei paista na auahne. Ma ei suuda samas otsustada, kas hiljuti siin kurdetud täitmatus on nüüd selle asjaga seotud või või esineb paradoksina...
Aga tegelikult see on tõsi küll, et igaüks on oma õnne sepp. No on ju, kui sa teostad soove, mis sind rõõmustavad. Õnnelikuks teevad, kui kasutada ebaeestlaslikult tugevat sõna.
Üks mu soove oli näiteks tantsida oma pulmas VLÜ järgi. Oma tagasihoidlikkuses kahtlesin, et kas nad sellist väikest otsa ette võtavadki ja kui võtavad ei tea, kui suurt honorari soovivad. Aga kolmekuise etteteatamisega päringule vastuseks pakuti mulle varakevadisel ajal isegi 3 laupäeva vahel valik ja honorargi oli mõistlik (no arvestades, et pulmad ikkagi). Nõnda see teoks saigi. Ja pulm ise oli täiesti soovide pulm ja piisavalt mõistliku eelarvega.
No ja kuidas nimetada sedagi, kui ma mitmeid aastaid joonsitasin oma maja mõtteid, siis poolteist aastat jooksin paberitega ja nüüdseks kolm aastat olen "kellu ja haamriga" objektil olnud. Eks ma selgi ajal ju soovisin ja unistasin. Sügisel, täpset aega küll veel ei julge nimetada, kolin sisse. Aga soovimine ja unistamine jätkub edasi - sest onn pole veel sugugi päris valmis.
Aga ma soovin ja unistan edasi. Sest parem ongi ju siis püüdmiseks, kui hea juba käes.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment