Mitte, et mul endal oleks... Lihtsalt ühe vanema jutu kommentaariks. Kuna ma ei pea siin ajakirjanduslikku lehekülge ja ei pea tegelt selle pärast üksnes aktuaalseid asju kommenteerima, siis võtangi oma arvamuse välja ütelda just nüüd, kui suurem kära möödas.
Ma arvan ka, et kellegile surma soovimine on üle piiri. Üle viisakuse piiri ja üle ebausu piiri. Samas ma mõistan neid tundeid, mis sellise väljaütlemise (kirjutuse) tingisid. Ja üldsegi ei ole ma nõus nädala sees ilmunud Äripäeva arvamusega, et Marko Matvere peaks üritama mitte solvata ajakirjandust, vaid peaks aru andma, et ajakirjandus on tema teinud (pole nüüd otsene tsitaat, aga mõte oli selline). Ma ütleks selle peale, et eino andke andkes! Matvere pole ju mingi Paris Hilton! Matveret ei teata mitte sellepärast, et temast ajakirjanduses hästi palju kirjutatakse - mees on endale ju tuntuse ise oma tööga teinud. Ajakirjanduse veergudel kohtab teda üldiselt harva. On this point I'd give very little credit to journalism.*
Mulle tema töö meeldib!
Aga seda ma ei oska nüüd välja mõelda, et kas ajakirjanik oli tubli, et sellise kontrollause üles leidis, või hoopis loll, et sööda alla neelas. Igal juhul sai praeguse aja ajakirjanduse pale kinnitust.
* Kuidas on eesti keeles "to give credit"?
1 comment:
Ma pakuks, et teeneks pidama/lugema, tunnustama vmt.
A Matvere näitlemine/laulmine (konfereerimine mitte nii väga) mulle ka meeldib, aga inimesena tundub ta päris vastik (ja seda mitte ainult selle lausungi pärast).
Post a Comment