1,2

Üht koma teist.
Mõtteid lappab päevas läbi tuhandeid, onje. Sealhulgas paar ka sellist, mille hea meelega siia kirja viskaks. Ja siis läheb kuidagi see õige hetk mööda. Kas lahtub terav emotsioon või pole hetkel aega või lõpuks on tabanud jälle selline enesetunne, et ainult loeks etteantavat, aga ise midagi kirja panna ei suuda.


Eelmise nädala alguses oleksin kirjutanud ühe vihast nõretava sissekande ühe konkreetse lasteaiakasvataja suunas. Võib-olla oli see õnneks, et siis ei olnud piisavalt aega. Pluss otsustamatus, kas acute peaks kirjutama ühest anonüümsest kasvatajast või siis "see teine" oma nimega ja konkreetsest kasvatajast. Mu teine blogi kannatab veelgi tõsisema alakasutuse all. Noh, peamiselt sai ta ju tehtudki valimistel häälte kogumiseks (mis muidugi ei õnnestunud, sest kiired ajad ja kerge depressioon (või selle alge) ei võimaldanud piisavat aktiivsust) aga ka selleks, et avaldada oma küla/valla teemal isiklikke mõtteid, mida MTÜ juhil MTÜ nimel MTÜ blogis väga avaldada ei sobi. (Proovisin. Tehti märkus.)

Igaljuhul, tänaseks on viha lahtunud ja ma luban endale vaid sapiseid märkusi kasvataja suunas, kui ta jutuks peaks tulema. (Või tema tuleb ütlema, et mu laps käib liiga palju lasteaias! Pärast nädalast puhkepausi!) Aitas ka see, et ma nüüd nädal aega ei ole pidanud seda asutust külastama - lapsele võetud pisikese (etteplaanitud) puhkuse tõttu.


Või siis paar sõna positiivsest? Laupäeval osalesin vana pinginaabri juublil teemaga "Aja neeger hüppesse". Külalised olid väga kohusetundlikud - mõne oleks esmapilgul päris isendiga segi ajanud küll. Suitsusauna proovisin järgi. Pärast sauna olid neegrid kadunud nagu tina tuhka - kuigi nõgiste seintega suitsusauna puhul oleks võind arvata, et äkki tekib juurdegi. :) Tegin ka järelduse enda jaoks - järgmisele stiilipeole ei lähe ma enam pooletoobise ajab-kah-asja ära kostüümiga. Tore oleks oma heast kostüümist vaimustuses olla nagu teisedki enda omadest.

Hea oli ka kuulda, et olen olnud kellegile veidigi eeskujuks, kuigi svipsis päi öeldud jäi sellest ikkagi mulje kui tõsisest ja südamest tulnud avaldusest. Võiksime selliseid asju sagedamini inimestele ütelda. Minugipärast, kui muidu välja ei tule, siis kasvõi paari pitsi järel.

Täiskuuöö jätkuks

Inimene ikka toodab ise endale pingeid. Eile oli väike seltskond mul külas mu eluaset uudistamas. Nende hulgas ja pisut hiljem saabunult mind unenäos külastanud i. Veidi pärast mu unenäoteemalist postitust otsustasin, et i kutsikavaimustus on ka üks faktoreid, mis mind veidi häirib ja lisaks miks mitte teda "päris niimoodi" vaadata, ja unustasin unenäo. Kuna i jõudis teistest hiljem, siis tegin talle eraldi tuuri. Jõudnud magamistuppa, meenus mu unenägu, ma ehmatasin, poisikeselik ärevus lõi sisse ja tundsin vajadust ekskursiooni kiiremini lõpetada. "Niih, siin on magamistuba, siin vannituba ja ongi kõik." Saabki teiste juurde tagasi ja minu jaoks ootamatult ärevast situatsioonist välja. ...

peaaegu alasti

Niisiis, v. arvas mu ära. Ma küll ei püüdnud ennast hirmsat moodi peita, aga samas hoidusin mõnest liiga otsesest vihjest - väikesegi põnevuse hoidmiseks mu enda jaoks. Tänan selles väikeses mängu osalemise eest! :) Ega ma ei teagi veel, mis mu siis lõpuks äratuntavaks tegi (kui loed, viskad ehk mõne sõna jälle postkasti :) ), aga mõne asja kirja pannud, mõtlesin küll, et kas nüüd kohe tuleb reaktsioon: "HAA, sina või!" No see piltki siin leheserval... Me pole tegelt paar aastat kohtunud ja ma ei tea, millist tüüpi mälu kellelgi on. Mõni on täielikult näopime, aga teised näevad ainult varju ja juba teavad, kellega tegemist.

Mis siis nüüd on teisiti? Paari asja võin enda kohta jutus edaspidi vabamalt mainida, sest need ei ole enam liiga otsesed vihjed. Mõni avaldus aga oleks äkki olnud anonüümsena vähempikantsem? Samas ei suurenda ega vähenda see juhtum mu postitussagedust kuidagi. (No maitea kuhu see aeg kaob. Kui midagi tahaks kirja panna, siis ikka tõsiselt - tunnikese selleks haarates. Või peaks sellest mõttest loobuma? Vahel meelde tulnud paarisõnalise reaktsiooni ikka siia postitama? Aga ... Maitea.)
Vaatasin oma mõtetekodu pealkirja ja tekkis küsimus, kas ikka on nii... Käes on jälle aeg enese sisse vaatamiseks.

Telefonimeenutus

Mulle huvipakkuvad tegelased loetlesid hiljuti üles oma telefoniajaloo. Imestasin neid lugedes, et no kuidas saab nii palju telefone ära kulutada. Ma olen neljaga hakkama saanud, kui ühte vahepealset proovitelefoni mitte viiendaks lugeda.

Minu mobiiltelefoniajastu algas 1999 aastal ülikoolis (kas I kursuse lõpp või II kursuse alguses). Emal oli sidemeid kohaga, kus juhuslikult jäi üle üks Nokia 2110. Aku oli tal jama ja kodukandis oli esialgu levi vilets (kuigi kohe täitsa Tallinna külje all). Lõpuks oligi telefon enamasti juhtme otsas - selline mobiilsuse kadu! Üsna varsti sain järgmise telefoni. ... mh... Pean tegelikult tunnistama, et kirjutamise ajal hakkasin kahtlema, et millal siis õieti üks või teine telefonivahetus oli. Kas äkki sain esimese telefoni ikkagi juba 1998 sügisel?? Või kestis ta kauem kui arvasin - ma kuidagi ei suuda meenutada, miks mul esimese elukaaslase tutvuse algusaegadel 2001 kevadsuvel veel see 2110 kasutuses oli, kui tegelikult ma mäletan end sellest ajast kasutavat juba järgmist.

Milleks oli 3210. Sain selle siis, kui 3310 just müüki tuli ja 3210 "ajalooks" muutus. Äkki oli ikka 2000. aasta või juba 1999 sügis? 3210 oli mul uuena soetatud ja kasutasin seda vast kaks aastat. Meeldib siiani ja on alles ka - paar korda olen kätte võtnud ja heldimusega vaadanud. 3310 faasi suutsin mina õnneks vahele jätta - see telefon oli küll kole. 3210 meeldis mulle sellepärast, et ta vist oli esimene ilma antennita telefon. Samuti sai seal ühe telefonihelina ise sisestada ja ühe omal valikul teenusepakkujalt tellida (algusaegadel jagasid mõned netilehed neid lausa tasuta! suudate uskuda?). See telefon rändas edasi mu õele - esmalt arvasin selle asemele saavat mingi telefoni, mis vist oli mingi klapiga Alcatel. Hea kerge küll, aga paras sitanikerdis (pardon my french). Tollasele elukaaslasele ei meeldinud see ja lisaks tõmbas see mu SIM kaardilt hoolega hoitud sõnumid oma mällu ja SIM-ile neid enam tagasi ei saanud. Suur kaotus minusugusele harakale. Nõnda siis kasutas õde seda oletatavasti Alcateli kuni minu 3210 vabanes.

2002 sügisel, natuke niisama ja natuke ülikooli lõpetamise puhul soetasin järgmise telefoni - Nokia 3510. Polüfooniline!! Aga niikaua mul kannatust ei olnud oodata, et oleks saanud 3510i, mis oli lisaks ka värvilise ekraaniga. Veebi sai kasutada ja mustvalgeid tugevasti pikseldatud MMS vastu võtta. Kumbagi eriti ei kasutanud. Natuke kole nägi see telefon välja (pruun), aga aku pidas jube hästi. Alguses kaks nädalat ja nelja aasta pärast poolteist nädalat. Muidu oli ka hea ja töökindel telefon ja kui poleks moraalselt vananenud, oleksin vast kauemgi kasutanud.

Aga ma tahtsin uut! Värvilise ekraaniga, mp3 helinatega ja maitea mida veel (fotod polnud primaarsed, aga tegelt täitsa mugav funktsioon). 2006 talve lõpus soetasin Nokia 5500, millega käin siiani. See oli ühtlasi mu esimene telefon, mille ise ostsin. Eelmised õnnestus tutvuste kaudu ja tasuta nihverdada. 5500 puhul häiris see, et ta ei lukusta automaatselt klahve. Ja aku peab alla nädala, aga seda ma teadsin juba ostes andmeid uurides. Järgmisele telefonile mõeldes olen limpsanud huuli Nokia 5800 järgi, aga see lükkub järjekordselt edasi, sest avastasin eile, et mu säästud on seniarvatust väiksemad, aga ma tahtsin ju endale purjepaati ja diivanit ja üldse igasugu ilusaid asju, millest ühekski enam ei jätku. No võib-olla natuke jaguks, aga ülemuse-p-sse-saatmisvaru peab ka olema (nagu v. kirjutab vahest). No otseselt selleks seda raha pole vaja, sest praegune ülemus ei teeni seda kuidagi kunagi ära, a noh põhimõttest saate aru ju küll eksole.

Niih kõrvalekalde järel tagasi joonele. Lisaks veel telefonimudelite jutule mõtlesin meenutada ka oma numbrilugu. Mul on kogu selle aja olnud sama telefoninumber. Algselt Simpel ja veel ajast kui kõnekaardid ei saanud sõnumeid saata. Uskumatu, et selline asi võimalik oli, ja tehnikakaugele ka arusaamatu, miks see nii oli. Tol ajal siis vahel saadeti Simpeli kasutajatele niiöelda kett-SMS-e hoiatusega: "kui sa seda sõnumit edasi ei saada, siis [juhtub midagi koledat]".

Millalgi hiljem muutsin selle numbri lepinguliseks, aga viivitasin ka sellega. Kuidagi mõnus oli omale väike ettemaks teha, mida ma siis oma vähese jutuga kuigi kiiresti ära ei kulutanud. Lõpuks tuli väljavaade sattuda rohkematele välisreisidele ja nõnda ma lepinguliseks kliendiks hakkasin. EMT - kalleim operaator, aga tema juures hoiab kinni mingi "je ne sais quoi". Elisa on sümpaatsuselt järgmine, kui jälle edetabeli rajale minna.

Vast jõuab oma telefoniajaloo kirja panna ka v., kellega mul omateada küll järgmisel nädalal kohtumist ei ole oodata. Aga selliseid asju muidugi juhtub ka ootamatult. Vähemalt ühe poole jaoks.

Mehe sõna: 7 seksikaimat tuntud naist

Naisblogijate seas levib tuntud meeste rivvi seadmise meem. Kogemata sai v.-le peaaegu lubatud, et annaks sarnase ülevaate meeste vaatenurgast. Kiida lolli, siis loll teeb. :) Siit see tuleb:

Audrey Hepburn

Jessica Alba

Heidi Klum

Alicia Keys

Adriana Lima

Sarah Michelle Gellar

Ines Karu

Tabelisse oli kuum rebimine. Napilt jäid välja (enam mitte paremusjärjestuses) Keira Knightley (eelkõige pärsia piraatide pealiku outfitis), Piret Järvis, Mirtel Pohla, Scarlet Johansson (õige vähe jäi puudu sellest sõnastamatust millestki), Megan Fox (kes näeb piltidel väga hea välja, kuid tabelisse ei saanud, sest mul pole õnnestunud teda näha liikuvatel piltidel. Nii jäi puudu sellest, et hoomata dünaamilist olekut).

Üldiselt esimesed kolm olid kerged kirja saama, edasi läks juba veidi raskemaks ja tuli rohkem meenutada, et keda näind ja imetlend olen. Esimese kahe järjestuses küsikmust ei tekkinud, edasi pidin natuke mõtlema. Ines Karu sai kirja, et oleks ka eestlased esindatud ja tal on minu silmis väike eelis Piret Järvise ja Mirtel Pohla ees, kes on ka muidu väga kuumad tükid. (Ausalt, mõni aeg tagasi oleks Mirtel Pohla selle koha haaranud, aga ma ei tea isegi miks mul täna selline otsus tuli).

Igaks juhuks mõtlesin natuke mälu värskendada AskMen.com top 99 (2009) abil, kuid kogu tabeli jaoks jäi aega väheks ja TOP 10-s oli vaid 3-4 sellist, keda ma olen rohkem näinud kui sellel ühel pildil, mis TOPis esitatud ja üheainsa pildi järgi lihtsalt ei hinda. Nende kolme nelja hulgas pälvis Megan Fox edetabelikandidaadi koha juba enne seda mälu värskendamist.

Avastasin, et urtz on pea ainuke meesblogija, keda loen. Viska siis ka äkki oma 7 eelistust tabelisse :)

Kui keegi veel viitsib, võtke asi ette ja jätke mulle kommentaaridesse väike viide.

täiskuuÖÖ unenäod

Seda polegi minuga ammu juhtunud. Ja ühe tegurina pean täiskuud põhjustajaks. SEE on siis unes mõne töökaaslase seksuaalses kontekstis nägemine. Seekord oli i* väga meeldivalt pealetükkiv. Ta on ilus tüdruk ka, et kui tegelikult... See tähendab siis, kui ma oleksin vaba... (Kohustuslik lause juhuks, kui oma naine juhtub lugema :D)

Unenäole lisas ebameeldiva joone (siin süüdistan otseselt kuud) see, et üks naise sõbranna osutus ka i tuttavaks ja maitea kuidas ta sellest küll teada sai, aga tuli minuga kurjustama sellepärast, mis i ja minu vahel juhtus ja mis peaaegu juhtus. Don't want THAT to happen, right?

Selline unenägu annab aga mõtliku tooni päeva algusele küll. Esmalt mõtled, et kust see nüüd siis tuli. No ma olen ju vaadanud küll, et i on ilus tüdruk ja puha, aga ikka on mõni faktor, mis on kas tema või minu puuduseks. 1. et ma olen hõivatud, 2. et tema on hõivatud, 3. et osakonnakaaslastega intiimne semm ei pidavat olema kuigi hea mõte, 4. ... ee, kas rohkem polnudki? Ilmselt vaatan teda täna natuke teise pilguga, aga see möödub peagi. Kogemusest tean. Ja siis veel tekkib mõtteid-arutlusi, et ei tea, kas keegi ka mind nõnda meeldiva üllatusena unes näeb, ja kes konkreetselt. Noh... nagu statistika mõttes või nii...

*tegelt on meil kaks i-d. aga noh üks neist... ;)