Telefonimeenutus

Mulle huvipakkuvad tegelased loetlesid hiljuti üles oma telefoniajaloo. Imestasin neid lugedes, et no kuidas saab nii palju telefone ära kulutada. Ma olen neljaga hakkama saanud, kui ühte vahepealset proovitelefoni mitte viiendaks lugeda.

Minu mobiiltelefoniajastu algas 1999 aastal ülikoolis (kas I kursuse lõpp või II kursuse alguses). Emal oli sidemeid kohaga, kus juhuslikult jäi üle üks Nokia 2110. Aku oli tal jama ja kodukandis oli esialgu levi vilets (kuigi kohe täitsa Tallinna külje all). Lõpuks oligi telefon enamasti juhtme otsas - selline mobiilsuse kadu! Üsna varsti sain järgmise telefoni. ... mh... Pean tegelikult tunnistama, et kirjutamise ajal hakkasin kahtlema, et millal siis õieti üks või teine telefonivahetus oli. Kas äkki sain esimese telefoni ikkagi juba 1998 sügisel?? Või kestis ta kauem kui arvasin - ma kuidagi ei suuda meenutada, miks mul esimese elukaaslase tutvuse algusaegadel 2001 kevadsuvel veel see 2110 kasutuses oli, kui tegelikult ma mäletan end sellest ajast kasutavat juba järgmist.

Milleks oli 3210. Sain selle siis, kui 3310 just müüki tuli ja 3210 "ajalooks" muutus. Äkki oli ikka 2000. aasta või juba 1999 sügis? 3210 oli mul uuena soetatud ja kasutasin seda vast kaks aastat. Meeldib siiani ja on alles ka - paar korda olen kätte võtnud ja heldimusega vaadanud. 3310 faasi suutsin mina õnneks vahele jätta - see telefon oli küll kole. 3210 meeldis mulle sellepärast, et ta vist oli esimene ilma antennita telefon. Samuti sai seal ühe telefonihelina ise sisestada ja ühe omal valikul teenusepakkujalt tellida (algusaegadel jagasid mõned netilehed neid lausa tasuta! suudate uskuda?). See telefon rändas edasi mu õele - esmalt arvasin selle asemele saavat mingi telefoni, mis vist oli mingi klapiga Alcatel. Hea kerge küll, aga paras sitanikerdis (pardon my french). Tollasele elukaaslasele ei meeldinud see ja lisaks tõmbas see mu SIM kaardilt hoolega hoitud sõnumid oma mällu ja SIM-ile neid enam tagasi ei saanud. Suur kaotus minusugusele harakale. Nõnda siis kasutas õde seda oletatavasti Alcateli kuni minu 3210 vabanes.

2002 sügisel, natuke niisama ja natuke ülikooli lõpetamise puhul soetasin järgmise telefoni - Nokia 3510. Polüfooniline!! Aga niikaua mul kannatust ei olnud oodata, et oleks saanud 3510i, mis oli lisaks ka värvilise ekraaniga. Veebi sai kasutada ja mustvalgeid tugevasti pikseldatud MMS vastu võtta. Kumbagi eriti ei kasutanud. Natuke kole nägi see telefon välja (pruun), aga aku pidas jube hästi. Alguses kaks nädalat ja nelja aasta pärast poolteist nädalat. Muidu oli ka hea ja töökindel telefon ja kui poleks moraalselt vananenud, oleksin vast kauemgi kasutanud.

Aga ma tahtsin uut! Värvilise ekraaniga, mp3 helinatega ja maitea mida veel (fotod polnud primaarsed, aga tegelt täitsa mugav funktsioon). 2006 talve lõpus soetasin Nokia 5500, millega käin siiani. See oli ühtlasi mu esimene telefon, mille ise ostsin. Eelmised õnnestus tutvuste kaudu ja tasuta nihverdada. 5500 puhul häiris see, et ta ei lukusta automaatselt klahve. Ja aku peab alla nädala, aga seda ma teadsin juba ostes andmeid uurides. Järgmisele telefonile mõeldes olen limpsanud huuli Nokia 5800 järgi, aga see lükkub järjekordselt edasi, sest avastasin eile, et mu säästud on seniarvatust väiksemad, aga ma tahtsin ju endale purjepaati ja diivanit ja üldse igasugu ilusaid asju, millest ühekski enam ei jätku. No võib-olla natuke jaguks, aga ülemuse-p-sse-saatmisvaru peab ka olema (nagu v. kirjutab vahest). No otseselt selleks seda raha pole vaja, sest praegune ülemus ei teeni seda kuidagi kunagi ära, a noh põhimõttest saate aru ju küll eksole.

Niih kõrvalekalde järel tagasi joonele. Lisaks veel telefonimudelite jutule mõtlesin meenutada ka oma numbrilugu. Mul on kogu selle aja olnud sama telefoninumber. Algselt Simpel ja veel ajast kui kõnekaardid ei saanud sõnumeid saata. Uskumatu, et selline asi võimalik oli, ja tehnikakaugele ka arusaamatu, miks see nii oli. Tol ajal siis vahel saadeti Simpeli kasutajatele niiöelda kett-SMS-e hoiatusega: "kui sa seda sõnumit edasi ei saada, siis [juhtub midagi koledat]".

Millalgi hiljem muutsin selle numbri lepinguliseks, aga viivitasin ka sellega. Kuidagi mõnus oli omale väike ettemaks teha, mida ma siis oma vähese jutuga kuigi kiiresti ära ei kulutanud. Lõpuks tuli väljavaade sattuda rohkematele välisreisidele ja nõnda ma lepinguliseks kliendiks hakkasin. EMT - kalleim operaator, aga tema juures hoiab kinni mingi "je ne sais quoi". Elisa on sümpaatsuselt järgmine, kui jälle edetabeli rajale minna.

Vast jõuab oma telefoniajaloo kirja panna ka v., kellega mul omateada küll järgmisel nädalal kohtumist ei ole oodata. Aga selliseid asju muidugi juhtub ka ootamatult. Vähemalt ühe poole jaoks.