Sisu ei lase ennast pealkirjast häirida, kui ma just ei jõua oma mõttelõngaga selleni, kuidas siin hälloviini tähistatakse, mis oli küll juba ligi kuu aega tagasi.
Eile hommikul siis äkitselt tundsin, et nüüd vist ongi aeg käes. Meilboksi avades ootas mind ees vaid kaks vähetähtsat kirja tänasest hommikust ja mis sa sellises olukorras muud ikka teed, kui kirjutad sellest, mis toimunud on. Kirjutasin ära ja avastasin errori, mis ei lasknud tööl seda posti üles laadida. Teeb siis täna ära.
Tempo on olnud mõõdukas, viimasel ajal paari-kolme mitteliiganõudliku koosolekuga nädalas, ent sellegipoolest ei ole tundnud rammu endast siia midagi välja kirjutada. (Hetkel muide meenus, et üks selle nädala aruanne ootab veel koostamist, aga küll jõuab.) Ei tea, kas peaks vitamiini sööma või tuleb see küpsemise arvele panna (vananemine on ilmselgelt liiga dramaatiline sõna sellises vanuses).
Välismaa elu lust ja lilelpidu seisneb muidugi eelkõige selles, et kodus suurena tundunud rahasummad siin ilma erilise pingutuseta taskust välja libisevad. Vahel ei saa kuidagi aru, kuhu kaob, ent teine kord polegi seda nii raske märgata. Euroopa südames olles on reisimine üsna mugav, ja suhteliselt odav, kuid mitte tasuta.
Üle kuu aja tagasi oli mu ema meil kaheks nädalaks külas ja sellest ühe nädalavahetuse jätsime ta oma lapselastega tegelemist nautima ja põrutasime Londonisse. Sõitsime auto ja praamiga, et saavutada kokkuhoid, mida võiks sealsetes poodides laiaks lüüa. Nõnda vahelduski turismiprogramm (olles mõlemad seal esimest korda) kaubandusprogrammiga. Enamus maamärke sai üle vaadatud, ent mõned jäid ka järgmiseks korraks. Kaubandus on vaheldusrikas, ent oktoobri keskel niiöelda tavaliste hindadega. Mulle üldiselt meeldis, aga linn on nii suur, et seal elamist küll päris ette ei kujutaks. Seltskond oli väga kirev, hoides küll enamasti omaette, kuid siiski puutusin ühe kirjusulelisega põgusalt ka lähemalt kokku. Just enne, kui hotelli parklast kodu poole sõitma hakkasime, jalutas sealt läbi ehe jamaikalane, kes oma mahlaka aktsendiga mu auto marki uuris ja komplimente jagas. Selline stereotüüpne jamaika mees, kõhn, kirju mütsiga ja naljaka aktsendiga.
Londoni külastusele eelneval nädalavahetusel olime peenutsevamad ja sõitsime koos laste ja emaga Champagne maakonda. Viinamarja korjamise kohta olin saanud pisut valeinfot - see oli oktoobri alguseks juba ammu möödas, kuid kahte keldrit külastades lahkusime mõlemast väikese varu kohaliku joogiga. Hinnad olid küll mõnevõrra odavamad kui poeletil asuvatel toodetel, ent siiski šampanjaväärilised (13,50 ja 15), seega jäid soetatavad varud mõnevõrra väiksemaks, kui ühes teises kohas, kus käisime pisut varem ja millest kirjutan pisut hiljem.
Muidu oli mul info, et sõidad aga septembris-oktoobris Prantsuse veinimaale (üksõik millisele) ja võid leida kohti, kus tasu eest võid ise endale värskeid viinamarju korjata. Olime nõnda Belgias käinud oma käega Jonagold ja Greenstar õunu korjamas (khm... 40kg tuli kokku :) ). Kohapeal selgus, et Champagne's on tavaline viinamarjakorjamise aeg septembri keskpaik, kuid kuna see aasta oli juba aprill väga soe ja õitsemine toimus varem, siis korjati marjad ära juba augustis. Küll aga oli jäänud taimede külge piisavalt marju, mille kohta meile öeldi, et neid võib vabalt tee ääres korjata, sest omanikel neid nagunii enam vaja pole. Eriti uhke olen selle üle, et selle info suutsin küsida ja vastu võtta prantsuse keeles. Nõnda siis peatasimegi ühes kohas auto viinamarjapõllu kõrval ja korjasime arglikult mõned kobarad punaseid (lausa sinakasmusti) viinamarju kas Pinot Noir või Pinot Meunier sordist. Kusjuures huvitav oligi see, et kõik teeäärsed põllud olid punaste viinamarjadega, kuid šampanja on ju teadupärast valge... Uurinud natuke ka Wikipediat, tundub, et viinamarja kesta värv ei pruugi olla seotud veini värviga... Maitselt olid need marjad aga mõnevõrra kehvemad, kui need mille juurde ma nüüd jõuan.
Ehk siis septembri keskel käisime me veinitripil Moseli jõe ääres. Minu eesmärk oli minna Luksemburgi ühes külas toimuvale veinifestivalile, kuid reisikaaslased teadsid Saksa poolel üht hea mainega keldrit ja nõnda me jäimegi lõpuks Saksa poolele, maitsesime ühe keldri pea kõiki veine ja ostsime mitu kasti erinevaid sorte, maitsesime pisut ka teise keldri veine ja jäime ööseks sinna külla paigale, et saaks veel esimese keldri juures olevas baaris ka juua neid häid veine ja värsket veini Federweiss, mis on selline hägune, võrdlemisi lahja (4-6%) ja väga magus, ning endiselt keset käärimisprotsessi (nii 5-6 päeva vanune). 4 - 4,5 € per pudel eest võis paar-neli-viis kasti osta küll. Õhtupimeduses käisime ka hotelli vastas üle tee asuval põllul viinamarjaraksus näpates kobara punaseid ja kobara valgeid marju. Tore oli olla ja tuju oli hea, milles mängisid rolli nii manustatud vein, kui naisterahvaste puhul ka teadmine, et lähistel asuvast Villeroy & Boch outletist oli soetatud üksjagu nõusid, mille kokku-hind oli meeldivalt madal.
Järgmisel päeval autoseltskonnad eraldusid ja meie sõtsime Luksemburgi poolele. Sõitsime Schengenisse, tegime pilti teeviidast "France 2 / Deutschland 1", ja jätkasime teekonda mööda maalilist Luksemburgi Route du Vin'i - ühel pool jõgi ja mõlemal kaldal künka- ja mäenõlvadel viinamarjaistandused, siin enamasti valgete viinamarjadega. Tee ääres ostsime ühelt tädilt karbi väikeseid valgeid magusaid viinamarju. Olles juba sealkandis põikasime korraks taas tagasi Saksamaale, et külastada Saksa vanimat linna Trieri, vaadata sealseid Rooma-aegseid maamärke ja sõita seejärel tagasi Luksemburgi, et võtta suund tuhkatriinulossi meenutavale Viandeni linnusele. Väga mõnus nädalavahetus oli.
Pärast kõiki neid reise loobusin ennejõulusest Kanaari saarte reisist, sest pangakonto numbrid oleksid tahtnud mu finantseesmärkidest siis erinema hakata. Pärast möödunudaastast ülilumist jõuluaegset Eesti-külastust oli küll kiusatus seekord kuhugi sooja sõita. Sooja ei lähe, aga Eestisse ka ei tule. Oleme sel aastal ikkagi Brüsselis ja võib-olla teeme lühikese autoreisu kuhugile Saksamaale. Eestisse sõidame hoopis veebruaris, küll nädalake pärast sünnipäeva, aga ma mõtlen, et äkki see ei takista sõpru sünnipäevaettekäändel külla kutsumast. Üks argument veebruari kasuks oli muuhulgas ka see, et jõulukiire ajal nagunii oleks keeruline sõpradega ühiseid sobivaid aegu leida.
Niih, kohaliku hälloviinini mõttelõngaga ei jõudnudki, aga rohkem praegu ei jaksa ka.
Tsau!
Ahjaa... mõnele palju jõudu plaani A teostamiseks!
Friday, November 25, 2011
Thursday, September 22, 2011
sisuka sisu asemel
Pisut laenatud materjali:
Mehed on nagu Bluetooth: Kui oled kõrval, on ühendus hea. Kui lähed kaugemale, hakkab kohe uusi "seadmeid" otsima.
Naised on nagu WiFi: ühendavad end automaatselt kõige võimsama ja tugevamaga.
Mehed on nagu Bluetooth: Kui oled kõrval, on ühendus hea. Kui lähed kaugemale, hakkab kohe uusi "seadmeid" otsima.
Naised on nagu WiFi: ühendavad end automaatselt kõige võimsama ja tugevamaga.
Wednesday, August 24, 2011
Monday, May 23, 2011
minapildi crash
Lugesin nädal aega huvitavat kirjandust, kuidas mõnda asja teisiti ehk paremini teha, ja kui tuli kätte rakendamise aeg, olin ma endiselt oma tubli vana mina. Vabandused olid muidugi lihtsad ja loogilised. Aga tegelikult ei julenud ma lihtsalt riski võtta, et mu jäetav (uus) mulje pole mitte vale, vaid positiivselt teistmoodi.
Wednesday, May 18, 2011
Kuidas ma käisin Milanos peaaegu seal käimata
Õigupoolest oli see juba poolteist nädalat tagasi. Ühel reedesel päeval toimus seal üks konverents, kuhu acute'l oli võimalik rõõmsalt kohale sõita. Saabusin juba neljapäeva õhtul. Kuivõrd terve reede õhtu pidi alates kuuest vaba olema, siis ei kibelenud samal päeval linna vaatama. Pealegi oli ürituse koht kuskil äärelinnas ja ööbimine orgunnitud samasse. Seega esmalt võtsin sihiks hotelli jõuda ja sealsamas hiljem mõne kolleegiga kokku saada.
Saabusin Malpensa lennjuaama ja sealt võttis juba bussiga üks tund kesklinna jõudmiseks. Seejärel ootasin üle poole tunni metroorongi, sest pidin jõudma kahe otsaga metrooliini sinna otsa, kuhu rong harvem sõidab. Kaks tundi pärast maandumist olin lõpuks hotellis ja veidi hiljem kosutasin end paari õllega.
Reedel aga hakati juba hommikul konverentsil hoiatama, et kes peavad samal õhtul lahkuma, arvestagu kl 18 algava ühistranspordi streigiga ja katsugu varem see suurepärane üritus maha jätta. Räägiti minimaalse teenuse säilitamisest, mistõttu kohalejääv mina ei tundnud, et õhtune turistijalutuskäik suures ohus võiks olla. Rahulikult läksin pärast konverentsi lõppu veel kl 17.45 oma hotellituppa, et "inimese moodi riietuda" ja siis rahulikult minna ootama minimaalset teenust pakkuvat metroorongi. Suurepärane plaan, mis nagu paljud temasugused, ei olnud määratud teostuma. Isegi metroojaama sisenemine oli võimatuks tehtud ja vaid viimastelt liinilt saabuvatelt rongidelt lahkuvad reisijad said jaamast välja.
Seal kohtasin ka oma hispaania kolleegi, kellega oli juttu hiljem linnas kokku saamisest. Noh, saime siis varem kokku. Õnneks oli selle hotelli/konverensikeskuse ümber ka mingi elu. Suur kaubanduskeskus ja multipleks kino koos mõne söögikohaga. Suundusime õhtusöögile, mis muide oli väga hea - võtsin pizzat ja Chianti veini. When in Rome... Lõpetuseks maitses ka Crema Catalana hästi - no ei maksa üle pingutada ka selle Itaaliaga, onje. Viimane oli tegelikult kreembrülee suhkrukaramelli koorikuga - ma ei tea, kust see roog originaalis pärit on.
Täpipealt kell 10, nagu lubatud, avati metroojaama väravad ning eestlane ja hispaanlane said asuda kesklinna poole teele, kus meie briti kolleeg parasjagu õhtusööki lõpetas (tal oli hotell ka kesklinnas ja jõudis kohe pärast konverentsi veel õigel ajal rongile). Kuni kesklinna jõudmiseni oli kogu mu mulje ümbritsevast üsna keskpärane. Bussiaknaist nägin üsna tavalisi maju, metroo oli natuke väsinud ja räpase muljega (kuigi otseselt must nagu ka polnud), ja plekkpurgi viimistlusega metroovagunid üle ühe grafitiga kaetud. Brüsseli metroojaamad ja -rongid jätavad parema mulje, isegi need vanemat tüüpi rongid. Milano katedraal oli seevastu ilus ja linn täiesti nauditav ka pimedas. Vaatasime üle sealsamas platsi ääres seisva Galleria Vittorio Emmanuele II. Jalutasime ka La Scala teatrini. Kiri väljas teatas, et ühistranspordi streigi tõttu oli seal etendus ära jäänud. Sooja oli vähemalt 18 kraadi ja parkisime end pärast jalutuskäiku ühes tänavakohvikus.
Kohvikus maksis pooleliitrine õlu 9 eurot, mispeale britt leidis, et võib juba 10 euro eest pigem ühe vodka martini teha. Mina jäin õlle juurde, mis nagu hiljem selgus tehti mulle välja ühe väikese varasema teene eest. Kindlasti odavama teene, kui 9 eurot... Vähemalt sain hiljem taksosõiduga kombineerides natuke oma südametunnistuse piina leevendada.
Kell 2 sain magama, et ärgata kell 7 ja pärast hommikusööki asuda teele lennujaama suunas. Seekord läksin kesklinnast lennujaama rongiga, mis tegi ajavõitu 20 minutit.
Käik kiire ja korralik. Igasugune võlu tööreisidest kaob ju nii täiesti. Vähemalt oli seltskond tore.
Vast hiljem lisan ka mobiiliga tehtud pildi või pilte.
Saabusin Malpensa lennjuaama ja sealt võttis juba bussiga üks tund kesklinna jõudmiseks. Seejärel ootasin üle poole tunni metroorongi, sest pidin jõudma kahe otsaga metrooliini sinna otsa, kuhu rong harvem sõidab. Kaks tundi pärast maandumist olin lõpuks hotellis ja veidi hiljem kosutasin end paari õllega.
Reedel aga hakati juba hommikul konverentsil hoiatama, et kes peavad samal õhtul lahkuma, arvestagu kl 18 algava ühistranspordi streigiga ja katsugu varem see suurepärane üritus maha jätta. Räägiti minimaalse teenuse säilitamisest, mistõttu kohalejääv mina ei tundnud, et õhtune turistijalutuskäik suures ohus võiks olla. Rahulikult läksin pärast konverentsi lõppu veel kl 17.45 oma hotellituppa, et "inimese moodi riietuda" ja siis rahulikult minna ootama minimaalset teenust pakkuvat metroorongi. Suurepärane plaan, mis nagu paljud temasugused, ei olnud määratud teostuma. Isegi metroojaama sisenemine oli võimatuks tehtud ja vaid viimastelt liinilt saabuvatelt rongidelt lahkuvad reisijad said jaamast välja.
Seal kohtasin ka oma hispaania kolleegi, kellega oli juttu hiljem linnas kokku saamisest. Noh, saime siis varem kokku. Õnneks oli selle hotelli/konverensikeskuse ümber ka mingi elu. Suur kaubanduskeskus ja multipleks kino koos mõne söögikohaga. Suundusime õhtusöögile, mis muide oli väga hea - võtsin pizzat ja Chianti veini. When in Rome... Lõpetuseks maitses ka Crema Catalana hästi - no ei maksa üle pingutada ka selle Itaaliaga, onje. Viimane oli tegelikult kreembrülee suhkrukaramelli koorikuga - ma ei tea, kust see roog originaalis pärit on.
Täpipealt kell 10, nagu lubatud, avati metroojaama väravad ning eestlane ja hispaanlane said asuda kesklinna poole teele, kus meie briti kolleeg parasjagu õhtusööki lõpetas (tal oli hotell ka kesklinnas ja jõudis kohe pärast konverentsi veel õigel ajal rongile). Kuni kesklinna jõudmiseni oli kogu mu mulje ümbritsevast üsna keskpärane. Bussiaknaist nägin üsna tavalisi maju, metroo oli natuke väsinud ja räpase muljega (kuigi otseselt must nagu ka polnud), ja plekkpurgi viimistlusega metroovagunid üle ühe grafitiga kaetud. Brüsseli metroojaamad ja -rongid jätavad parema mulje, isegi need vanemat tüüpi rongid. Milano katedraal oli seevastu ilus ja linn täiesti nauditav ka pimedas. Vaatasime üle sealsamas platsi ääres seisva Galleria Vittorio Emmanuele II. Jalutasime ka La Scala teatrini. Kiri väljas teatas, et ühistranspordi streigi tõttu oli seal etendus ära jäänud. Sooja oli vähemalt 18 kraadi ja parkisime end pärast jalutuskäiku ühes tänavakohvikus.
Kohvikus maksis pooleliitrine õlu 9 eurot, mispeale britt leidis, et võib juba 10 euro eest pigem ühe vodka martini teha. Mina jäin õlle juurde, mis nagu hiljem selgus tehti mulle välja ühe väikese varasema teene eest. Kindlasti odavama teene, kui 9 eurot... Vähemalt sain hiljem taksosõiduga kombineerides natuke oma südametunnistuse piina leevendada.
Kell 2 sain magama, et ärgata kell 7 ja pärast hommikusööki asuda teele lennujaama suunas. Seekord läksin kesklinnast lennujaama rongiga, mis tegi ajavõitu 20 minutit.
Käik kiire ja korralik. Igasugune võlu tööreisidest kaob ju nii täiesti. Vähemalt oli seltskond tore.
Vast hiljem lisan ka mobiiliga tehtud pildi või pilte.
Wednesday, April 20, 2011
Oi kui ilus
Ma küll natuke hilja ärkasin. See tähendab olen koguaeg fotoka maha unustanud, aga nüüd just enne, kui Brüsseli roosad õied kaduma hakkavad, klõpsasin telefoniga kähku ära. Pisutki aimu sellest hingematvast ilust. Järgmisel aastal saan ehk õigel ajal pihta.
Meil on üle 20 kraadi sooja olnud viimasel ajal. MMMMMMMMMMMõnus. Homme on vaikse neljapäeva puhul mobiilne päev, millest ilmselt osa veedan perega kuskil järve ääres. Nad siin eile juba käisid ilma minuta töötundide ajal.
Pühi ise ka!
Thursday, March 10, 2011
kevadsport
Mul juba eesaias kuu aega lumikellukesed õitsevad ja viimased juba närbuvad. Kevad valitseb juba pikemat aega. Seega on just õige aeg, kui peaks lumelaua endale alla panema ja sellel spordivahendil oma esimesed katsetused tegema.
Järel-vastlaliu tegemiseks vedasime end töökaaslastega eile 100km kaugusele, kus sisehallis on üle 500m lumist mäenõlva. Valisin katsetamiseks lumelaua, sest tundus suuskadest huvitavam ja enamik teisi on ka lumelauatajad. Vist võib öelda, et esimesed katsetused olid väga head. Tuli juba välja küll - püsti-pikali proportsioon on väga rahuldavalt püsti kasuks.
Hetkel veel liigun, kuigi lihased annavad märku, et täna õhtul või homme ei pruugi see enam nii sujuvalt minna.
Järel-vastlaliu tegemiseks vedasime end töökaaslastega eile 100km kaugusele, kus sisehallis on üle 500m lumist mäenõlva. Valisin katsetamiseks lumelaua, sest tundus suuskadest huvitavam ja enamik teisi on ka lumelauatajad. Vist võib öelda, et esimesed katsetused olid väga head. Tuli juba välja küll - püsti-pikali proportsioon on väga rahuldavalt püsti kasuks.
Hetkel veel liigun, kuigi lihased annavad märku, et täna õhtul või homme ei pruugi see enam nii sujuvalt minna.
Monday, February 21, 2011
Friday, February 11, 2011
nii need päevad läevad
Thanks, mr. chairman! We support the Swedish delegation. Thank you!
European paradise:
You are invited to an official lunch. You are welcomed by an Englishman. Food is prepared by a Frenchman and an Italian puts you in the mood and everything is organised by a German.
European hell:
You are invited to an official lunch. You are welcomed by a Frenchman. Food is prepared by an Englishman, German puts you in the mood, but don't worry, everything is organised by an Italian.
That joke was proposed by a Belgian as the Offical European Joke, the joke that every single European pupil should learn at school. The joke will improve the relationship between the nations as well as promote our self humour and our culture.
The European Council met in order to make a decision. Should the joke be the Official European Joke?
The British representative announced, with a very serious face and without moving his jaw, that the joke was absolutely hilarious.
The French one protested because France was depicted in a bad way in the joke. He explained that a joke cannot be funny if it is agains France.
Poland also protested because they were not depicted in the joke.
Luxembourg asked who would hold the copyright on the joke.
The Swedish representative didn't say a word, but looked at everyone with a twisted smile.
Denmark asked where was the explicit sexual reference. If it is a joke, there should be one, shouldn't there?
Netherlands didn't get the joke, while Portugal didn't understand what a "joke" was. Was it a new concept.
Spain explained that the joke is funny only if you know that the lunch was at 13h, which is normally breakfast time.
Greece complained that they were not aware of that lunch, that they missed an occasion to have some free food, that they were always forgotten.
Romania then asked what a "lunch" was.
Lithuania and Latvia complained that their translations were inverted, which is unacceptable even if it happens all the time.
Slovenia told them that its own translation was completely forgotten and that they do not make a fuss.
Slovakia announced that, unless the joke was about a little duck and a plumber, there was a mistake in their translation.
The British representative said that the duck and plumber story seemed very funny too.
Hungary had not finished reading the 120 pages of its own translation yet.
Then, the Belgian representative asked if the Belgian who proposed the joke was a Ducth speaking or French speaking Belgian. Because, in one case, he would of course support a compatriot, but in the other case, he would have to refuse it, regardless of the quality of the joke.
To close the meeting, the German representative announced that it was nice to have the debate here in Brussels but that, now, they all had to make the train to Strasbourg in order to take a decision. He asked that someone wake up the Italian, so as not to miss the train, so they can come back to Brussels and announce the decision to the press before the end of the day.
"What decision?" asked the Irish representative.
Then they all agreed it was time for some coffee.
European paradise:
You are invited to an official lunch. You are welcomed by an Englishman. Food is prepared by a Frenchman and an Italian puts you in the mood and everything is organised by a German.
European hell:
You are invited to an official lunch. You are welcomed by a Frenchman. Food is prepared by an Englishman, German puts you in the mood, but don't worry, everything is organised by an Italian.
That joke was proposed by a Belgian as the Offical European Joke, the joke that every single European pupil should learn at school. The joke will improve the relationship between the nations as well as promote our self humour and our culture.
The European Council met in order to make a decision. Should the joke be the Official European Joke?
The British representative announced, with a very serious face and without moving his jaw, that the joke was absolutely hilarious.
The French one protested because France was depicted in a bad way in the joke. He explained that a joke cannot be funny if it is agains France.
Poland also protested because they were not depicted in the joke.
Luxembourg asked who would hold the copyright on the joke.
The Swedish representative didn't say a word, but looked at everyone with a twisted smile.
Denmark asked where was the explicit sexual reference. If it is a joke, there should be one, shouldn't there?
Netherlands didn't get the joke, while Portugal didn't understand what a "joke" was. Was it a new concept.
Spain explained that the joke is funny only if you know that the lunch was at 13h, which is normally breakfast time.
Greece complained that they were not aware of that lunch, that they missed an occasion to have some free food, that they were always forgotten.
Romania then asked what a "lunch" was.
Lithuania and Latvia complained that their translations were inverted, which is unacceptable even if it happens all the time.
Slovenia told them that its own translation was completely forgotten and that they do not make a fuss.
Slovakia announced that, unless the joke was about a little duck and a plumber, there was a mistake in their translation.
The British representative said that the duck and plumber story seemed very funny too.
Hungary had not finished reading the 120 pages of its own translation yet.
Then, the Belgian representative asked if the Belgian who proposed the joke was a Ducth speaking or French speaking Belgian. Because, in one case, he would of course support a compatriot, but in the other case, he would have to refuse it, regardless of the quality of the joke.
To close the meeting, the German representative announced that it was nice to have the debate here in Brussels but that, now, they all had to make the train to Strasbourg in order to take a decision. He asked that someone wake up the Italian, so as not to miss the train, so they can come back to Brussels and announce the decision to the press before the end of the day.
"What decision?" asked the Irish representative.
Then they all agreed it was time for some coffee.
Monday, February 7, 2011
janvier
Perega ei ole üldse vahet, kus sa parasjagu oled. Üksikuna oleks ilmselt võimalik igasugu ja hulgi rohkem actionit kogeda, kuid ilmselt (teades ennast) tunneksin siis jälle teistsugust painet - koha otsimise vajadust.
Jaanuar kulges rahulikus tempos, ka tööalased toimetused ei ole veel kuigi suurt hoogu saanud. Nädalavahetustel on olnud tagasihoidlikke, ent seltskondlikult nauditavaid, üritusi eestlaskonna hulgas ja tööpäeviti enamasti igapäevane rutiin.
Kuu kõige eripärasema meenutus seostub ühe outlet'ide keskusega naaberriigi piiri lähedases külakeses. Mul oli pikemalt selge plaan, et ostan millalgi ühe korraliku ülikonna, mis jääks 300 EUR hinnaklassi. Päriselt aga ei uskunud, et selle raha eest võib vabrikupoest saada H.B. initsiaalidega tootjalt midagi. Väga ilusa sai! Midagi, milles tunda end asjaliku JA seksikana. Ja ma isegi ei ostnud allahinnatud toodet, vaid uuest, kevadkollektsoonist! Vahe jaehindadega algab ülikonna puhul selles firmas 170 EUR-st. Talvise allahindlusega oleks põhimõtteliselt võinud saada midagi ka 200 EUR-ga, aga üks konkreetne proovitud mudel ikka nii hästi ei istunud ja proovinud juba seda teist, ei viitsinud enam rohkem otsida. Šoppamine tõepoolest vabastab endorfiine.
Nüüd sõidan juba CD-numbritega :) Sai ühele poole selle sehkendamisega. Belgia kiiruskaamerate juures peab aga nüüd viisaka näoga püüdma olla. Õnneks jääb kuuldavasti minu rahutuse piir lubatud eksimuse raamesse. Eks näis, kas ja millal fläšš ära käib.
Jaanuar kulges rahulikus tempos, ka tööalased toimetused ei ole veel kuigi suurt hoogu saanud. Nädalavahetustel on olnud tagasihoidlikke, ent seltskondlikult nauditavaid, üritusi eestlaskonna hulgas ja tööpäeviti enamasti igapäevane rutiin.
Kuu kõige eripärasema meenutus seostub ühe outlet'ide keskusega naaberriigi piiri lähedases külakeses. Mul oli pikemalt selge plaan, et ostan millalgi ühe korraliku ülikonna, mis jääks 300 EUR hinnaklassi. Päriselt aga ei uskunud, et selle raha eest võib vabrikupoest saada H.B. initsiaalidega tootjalt midagi. Väga ilusa sai! Midagi, milles tunda end asjaliku JA seksikana. Ja ma isegi ei ostnud allahinnatud toodet, vaid uuest, kevadkollektsoonist! Vahe jaehindadega algab ülikonna puhul selles firmas 170 EUR-st. Talvise allahindlusega oleks põhimõtteliselt võinud saada midagi ka 200 EUR-ga, aga üks konkreetne proovitud mudel ikka nii hästi ei istunud ja proovinud juba seda teist, ei viitsinud enam rohkem otsida. Šoppamine tõepoolest vabastab endorfiine.
Nüüd sõidan juba CD-numbritega :) Sai ühele poole selle sehkendamisega. Belgia kiiruskaamerate juures peab aga nüüd viisaka näoga püüdma olla. Õnneks jääb kuuldavasti minu rahutuse piir lubatud eksimuse raamesse. Eks näis, kas ja millal fläšš ära käib.
Subscribe to:
Posts (Atom)
