Kaitseväeteenistus

Vaid mõni aeg tagasi sattusin lugema Ilmar Raagi blogi. Kuna mulle meeldib lugeda intelligentsete inimeste asjalikke mõtteid ja hr Raag kirjutab küllalt ladusalt, võtsin tema blogi "jälgimisele".

Tahtsin kirja panna oma mõtted seoses tema reedese kaitseväeteemalise postitusega. Mu meelest on hea käsitlus võtta kinni sabast argumendil "kas sõjavägi teeb mehest mehe" ja sellel, kas see argument peaks üldse kaitseväeteemalisel debatil rolli mängima.

Tõepoolest, ajakirjandus kipub asju üle lihtsustama ning seeläbi on minu arvates kadunud "teeb mehest mehe" laiem sisu. Ja tegelikult see pole ju sõjaväeteenistuse eesmärk, vaid niiöelda kaasnev nähtus. Ma arvan ka, et nagu hea hariduse võib saada ka kehvast koolist, võib meheks saada ilma ajateenistust läbimatagi.

Mul on omal kogemus mõlema variandiga (subjektiivne hinnang nii või teisiti). Keskkool, mille lõpetasin oli Tallinna viimase kolmandiku seas (pigem loodan, et siiski teise poole alguses, ehk keskmise kolmandiku keskel) ja ei pea sellegipoolest oma haridust ja haritust häbenema. Sõjaväest sain vabastuse, sest mu ülikooliõpingute ajal muudeti ajateenistusse võtmise korda, ja ometi julgen tunda uhkust ja arvata, et kuulun vastutustudlikema meessoo esindajate hulka.

Mul tegelikult oli vaimne valmisolek täiesti olemas. Kalkuleerisin tol ajal olnud võimalusega suvevaheaegadel ajateenistus läbida. Aga kuivõrd võeti ette selline muudatus, mis mind praktiliselt ühe käeviipega teenistusest vabastas ja mul just ei olnud tulihingelist kutsumust ajateenistust läbida, siis ega ma vabatahtlikuna ka sinna trügima hakanud.

Siiski olen vahetevahel mõtelnud reservohvitseride koolituse peale. Kui nad seda asja agaramalt reklaamiks, siis mõtleks vast intensiivsemaltki. Praegu aga on nii palju muid asju, mis on põhjuseks tsivilisti elust ka ajutiselt mitte loobumiseks. Aga ei välista, et mõnel saabuval aastal siiski...

Mõnikord arutlen, et miks mul tegelikult selline väike sümpaatia sõjaväe vastu on? Kahtlustan natuke, et tõmbab paraadpool ja õige vähe poisikeselik püssikõmmutamise võimalus. Mu vanaisa (kes suri kui mu ema veel laps oli) oli nimelt Wabariigi ajal allohvitseride koolituse läbinud ja teenis kuni võimuvahetuseni piirivalvurina. Täitsa uhkes vormis pilte võib temast albumis leida. Seltskonnad hobustel ja ilma. Paeltega munder, mõõk vööl. Täisvärk ikka noh!

Nagu seitsme tõe hulgast võis lugeda avaldab mulle muljet ka kord. Kõik käigu selget käsuliini mööda, iga asi olgu omal kohal.

Aga ajateenistuse mõtte puhul häiris sama asi, mida üht Ilmar Raagi kommenteerinutki, kui oleksin hiljem - näiteks stuudiumi vahepeal või pärast seda teenistusse läinud - saanuksin joosta minust 2-4 aastat noorema ennasttäis jupi drilli järgi. Samuti häiris väljavaade preisipärasele korrale, kus sõduril endal oli keelatud mõelda (ustenuppude poleerimine, kahuri mitmekordne ülevärvimine jm tõestisündinud ja anekdootlikud lood). Samas tean ma ka seda, et Eesti sõjaväes olukord selline pole. Naabripoisi ajateenistuse ajast jäi mulle mulje, et mereväes õpetatakse kõik joodikuks (ta pärast teenistust siiski taastus :) ). Või et linnaloaga ollakse väljas rohkem kui väeosas.

Kokkuvõtteks katsun siis ikkagi agiteerida ajateenistuse poolt. Olgu siis meheks saamise ja/või riigi kaitsevõime tagamise eesmärgil. Kuluvad mõlemad marjaks ära. Võetaks ainult siis tõesti sinna rohkem asjalikke tegelasi - lumpenit oleks vaja meheks kasvatada küll, aga institutsioon võiks olla ka mõtlemisvõimeline.

Tegelikult tahtsin mõne sõna pajatada ka Ilmar Raagi eelneva postituse teemal, kuid jäin toppama lähenemise valikul. Kirjutis on hea - lugege ka minu kommentaarita.