Huvitav on see, et mittemidagi tehes lendab aeg palju kiiremini ja niisama lapsel silma peal hoidmine väsitab ka hullumoodi. Jäeti mind 30 tunniks lapsega kahekesi - lõunauinakut ootasin mõlemal päeval innuga, sai ometi ise tunnikeseks silma kinni lasta niikaua kui tegelane veel unetult siputab ja seejärel just siis värskemana üles tõusta, kui ta magama jääb. Aga kuidas ma küll selle hilisema ärkamise ja lõunase uinaku järel küll õhtul nii ära väsisin, sellest ma ka aru ei saa. Ennegi vaadanud, et ka tööpäeva õhtutel energiat endal rohkem jagub, kui laps parasjagu teise vanaema juures ära on. Ja eile ei teinudki ju midagi, käisime hoopis külas, kus meeldivas seltskonnas aeg lendas ja lapsed end ise hoidsid.
Tolle aja kiire lennu mõtte juures avastasin jalgratta ja sõnastasin kindlasti juba ammusõnastatud paradoksi. Et mittemidagitehes aeg lendab märkamatult ja midagi oodates venib lõputult ning selle millegi oodatu kättejõudes ka see hetk väga kiirelt käest kaob. Kui ei ootaks, kas siis kaunis hetk, mis viibiks veel, viibiks veel?
... (kandev paus?)
[teemamuutus]
Nägin just üks öö unes telekast v. -d, kes tundus kuidagi hirmutavalt vööra näoga. Vaatasin siis uuesti ekraani ja leidsin, et oli hoopis keegi teine Saare tegelane. Too öö oli üldse väga segaste unedega, õnneks ei jäta ma unesid meelde, piisab sellest kui mäletan, et mingi jama oli. Ei olnud käärid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
No see veel puudub, et ma lisaks ülepäeviti kohalikes lehtedes esinemisele ka unenägudes uudistes oleksin. Õnneks lipsas seekord läbi...:-)
Kinnitussõna on fixesse. :-D
Post a Comment