Rännumees

Laupäeva õhtul ladusin auto pagasiruumi kraami täis, et ei peaks pühapäeval aega kulutama - võiks suht hilja ärgata ja siiski suhteliselt vara sõitma hakata. Paarikümneminutise hilinemisega siis pühapäeval startisingi. Ja 3km pärast pöörasin tagasi, sest olin tee peale kaasa pakitud toidukoti maha unustanud. Mõtlesin küll, kas on mõtet, aga vahemaa oli alles nii väike, et selle tagasipöörde tegin siiski ära.

Ja umbes 30km pärast, Laagri maksimarketi tanklas, avastasin, et olin oma hommikuse internetipanga külastuse järel unustanud ID-kaardi kodupükste taskusse... See oli palju ebameeldivam kui toidukoti maha jätmine, kuid kaaludes ID-kaardi hädavajalikkust leidsin, et järjekordset tagasipööret see väärt ei ole. Kui ainult paari nädala pärast saabuvad pereliikmed selle kaasa võtavad.

Teekonnal tabas Leedus mind pettumustunne, mis võis olla pisut võimendatud ka sellest, et olin just enne Lätis saanud kiiruseületamise eest trahvi (ei tea, kas Läti-Eesti vahel sundtäitmise süsteem töötab või võib selle trahvi maksmata jätta?). Igatahes, ma ei ole päris kindel, mis on Leedus üldine asulaväline kiirusepiirang, aga see paistis olevat 80km/h. Sest pea keegi ei sõitnud üle selle. Automaatkontrollid olid iga väikese vahemaa taga. Täielik heade teede raiskamine.

Ja siis tuli Poola... Ma tegin ise teadliku valiku, et lähen seda teed, mitte laevaga. Uskumatu tegelikult, kuidas kuue aastaga ununeb selline rist ja viletsus nagu kitsad ja üleautostatud Poola teed. (Ausalt öeldes juba kevadel pärast tookordset reisu arvasin, et polekski nii hull jälle üks Poolat läbiv reis ette võtta.) Ma küll ei kahetse enamasti tehtut, vaid tegemata jäänut. Nõnda ka seekord - mul olid omad kaalutlused, miks ma selle tee valisin - siiski tabas mind mingil hetkel üsna lootusetu tunne - kas tõesti peab ligi tuhat kilomeetrid läbima 80km/h. Õnneks siiski umbes 250 ja 300km vahel õnnestus 130-ga läbida - seda just pärast seda, kui olin ühele vahetusjuhikandidaadile SMS saatnud, et kahtlustan teda loobumises eelkõige Poola teede tõttu.

Kaldusin jälle veidi kõrvale. Aga sel rajal jätkates - ei tea kas kellelgi on hiljutist võrdlust, kas on nii nagu mulle mulje jäi: Varssavist lõuna suunal (st nt Praha poole) on liiklusolud paremad kui lääne suunal (st Berliini poole)? Sest ehkki Berliini poole on E30 peal see 250km ringis kiirteed, on ülejäänud üsna kitsas jama, aga Wroclawi või Krakowi poole on üsna palju neljarealist teed, sellist nagu meil on Narva maantee.

Niisiis teise päeva õhtul saabusin Saksamaale ja ma peaaegu et pidin sundima end peatuma, et väike öine puhkus ette võtta. Seal oli nii hea sõita vaatamata sellele, et vihm muutis nähtavuse üsna viletsaks ja ma riskisin sellistes oludes lubatud 120-st ja 130-st vaid 110 km/h kasutada. Järgmisel hommikul enam ei sadanud ja sain sellevõrra rohkem kiirust nautida. Ja kui ma juba arvasin, et sel teesuunal äkki seda ei olegi, siis ühtäkki sattusin piirangutevabasse tsooni. Ainult üks sõna: jess! Tee olukord oli nii hea, et vahepeal rauda surutud 170 km/h ei tundunud pooltki nii hirmus kui oli 130 Poola kiirteel. Ei tea, milles vahe oli - võib-olla tee lookles vähem. Ja siis oli veel üks uskumatu asi - kümneid kilomeetreid oli üsna järsk langus. Millal ma üldse nii kõrgele jõudsin, et nii pikalt mäest alla sõita annab??

Kui Poolas GPS ei teandud paari kiirtee lõiku, mille ma vaid teenumbrite järgi üles leidsin, ja seetõttu üksjagu maad GPS-i teada keset lagedat välja sõitsin, siis tegelikult suutsin ma hoopis Hollandis korraks ära eksida. Seal on kiirteede ristumine selline inseneriime, et kui GPS eripära hästi ei tunne, siis võib üsna segadusse sattuda, millise teeotsa järgmisena võtma peab. GPS aitas mind siiski rajale tagasi. Ilma oleks üsna P-s olnud. Ja seejärel jõudsin peaaegu et üsna ootamatult Brüsselisse välja ja vajalikele aadressidelegi täitsa sekeldusteta.

Korterhotellis tabas mind aga üsna prantsusepärane (minu arvates) üllatus. Koos korteriga lubati parkimiskohta, aga reaalsuses tähendas see seda, et lubati kohta, mida tegelikult kasutada ei saa. Majapidajanna pragas kontoriga telefoniteel parasjagu - tema olevat neile mitu korda öelnud, et seda kohta ei saa välja lubada. Mulle lubati leida samal õhtul (teisipäeval) lahendus, aga täna on kolmapäev ja telefon on vaikinud. Homme näitan ise initsiatiivi! Seni pole probleem õnneks põletav olnud - auto leidis koha töökoha parklas.

Varsti ehk jälle uudiseid...

Ja ongi käes

Täna olen viimast päeva Eestis tööl. Nagu näha, raiskan aega siin kirjutades, selmet tööl viimaseid otsi kokku tõmmata ja laualt üleliigset pahna prügikasti või seljakotti uhada. Kuidagi omapärane tunne on sees. Eriti tööasjus. Kõik pole nii viimistletud nagu natuke lootsin ja mõnigi asi jääb natuke õhku rippuma, ning kummitab mind uues kohas edasi, sest ehkki töö asukoht vahetub jätkub side sama tööandjaga.

Pühapäeva hommikul istun rooli ja hakkan sõitma. Kui nüüd midagi ununeb, mis tulnuks tööpäevil korda ajada, siis see jääbki kuni jõuluni nõnda, kui elektrooniliselt ja kaugjuhtimisega ei õnnestu neid asju jonksu ajada. Kohati on tunne, et hirm midagi unustada on lausa halvav. Tekib kohatine mõttekramp üritades meenutada, mida veel olulist peaks mäletama ja siis on peas ainult üks mõte: "meenuta, kas on veel midagi", mitte: "asi 1, tehtud, asi 2 tegemata, asi 3, tehtud, asi 4, tehtud, jne". Ja kui paar asja on täiesti juhuslikult muid asju ajades meenunud, siis voolab üle keha külm ebameeldiv laine. Õnneks seni on nõnda meenunud asjad, mida võib võrdlemisi tähtsusetuks pidada, aga tol hetkel tunduvad tähtsad, sest ma olin ju tahtnud neid korda ajada.

Eelnevat kirjtudes hakkas asi veelgi hullem tunduma. Peaks nüüd eitamistaktikaga jätkama - mõjuks tervisele paremini.

Püsiv adrekalaks

KuivõrdTähtis Päev järjest kiiremini läheneb, on mul viimasel ajal pidevalt mingi värin sees. Seejuures pole Küsimus: "Mis Seal saama hakkab?", vaid "Kas Siin on meeles kõik asjad korda ajada? Mida ma veel unustan?". Töö segab täiega ettevalmistusi. Pean suhtlema ümberasumise ette valmistamiseks, aga seda saab ainult päeval teha. Õnneks siiski on tööl koormus miinimumtasemele jäänud.

Möödundnädalane käik oli vist success. Mina valisin koha välja ja paberid on liikvel. Ebaedu võib ilmneda, kui üürileandja pidurdada otsustab.

Tulevastest töökaaslastest ka pildike ees, juba üht pidugi kogetud. Positivus pluss!

Ajutine (?) ebaedu üüriturul

Vahel kui tundub, et kõik hakkab jube hästi laabuma, tuleb ikka ette mõni väike tagasilöök. Olin just rõõmuga leidnud kinnisvarakuulutustest tulevase elukoha esimese ja teise eelistuse (juhuks, kui esimene peaks ära kaduma). Kavatsesin järgmise nädala kolmepäevase Brüsseli külastuse ajaks kokku leppida nende ülevaatamise.

Esmalt sain eile teate, et varuvariant üüriti just välja. Seejärel selgus, et esimese maja omanikud istuvad täna vaagima rohkearvulist potentsiaalsete üürnike armeed (kelle hulka ma ei jõudnud). Ehk siis ka see koht on siis käest libisenud. Seda ma kartsin viimase nädala jooksul kõige rohkem, seejuures teadmata, kas laivis see maja nii meeldikski. Ebameeldiva tõsiasjana taipasin, et ilmselt pole see ainuke koht, kus tuleb mingi „missivõistlus” väljaüürijate ees läbi teha.

Nüüd tuleb loota, et senine kolmas ja neljas eelistus ikka järgmise nädalani alles on. Veel suurem ja alusetum on lootus, et midagi põnevat paari päevaga juurde tekib. Viimane ei ole siiski ikka päris võimatu. Just üleeile puksis senise kolmanda koha eelistuse neljandale kohale üks kuulutus, millest ma arvasin end maikuus ilma jäänud olevat. See on OK asukohaga piltide järgi positiivselt omapärane majake, mille miinuseks on kaks magamistuba. Pigem sihin kolme magamistuba, millest üht saaks kasutada hetkel prognoosimatu sagedusega ilmuvad külalised. Aga vast külalised ei heitu elutoas ööbimisest ja ega me ise väga tõsimeeli ei usu, et lapsed niipea eraldi magamistuppa jäävad.

Ümberasjua

Nõnda siis… Olen ääretult laisk olnud. Isegi nõnda, et pole viitsinud siin servas sõna „grafomaan” asendada sõnaga „grafofoob”. Viimane tunduks kuidagi sobivam. Palavad ilmad kindlasti soodustasid sellist tegevusetust. Kuidagi jääb aga ka jõust puudu – kuhugi kulub seda energiat ikka piisavalt ära, et ei suuda võtta end pisut kokku ja mõndagi sõna kirja visata.

Hetkel on muidugi üsna palju ka selgusetut ja kui ma sellest tulenevaid emotsioone siia viskaks, võiks blogi üldpilt äkki liiga negativistlikuks kujuneda.

Count down kogub järjest hoogu. Täna nelja nädala pärast alustan tööd Brüsselis. Kindlasti olen ma seal kohal juba eelmisel õhtul. Aga üsna selgusetu on… No tegelt ei ole ma ise otsust ära teinud veel, millal ma siis õieti sinna saabun – mõne päeva varem või alles üle-eelmisel õhtul. Esmaspäeval sain asja bürokraatia poole pealt targemaks ja nüüd on vähemalt võimalus mingi valik teha. Siiani olen otsust edasi lükanud. Äkki lükkaks veel edasi, kuni on elukoha osas ka pilt selgem… See tähendaks, et ei pea veel kaks nädalat otsustama.

Selge plaan on see, et ma autoga sinna lähen. Vahepeal oli üks sõber vahetusjuhi kandidaadiks, aga ta käib siiski ajapuuduse tõttu oma käigu naaberriigis lennukiga ära. Ja mina oma mõtetes ei ole päris selgeks saanud, kas ma pigem tahaks üksi sõita või oleks lihtsalt tark ja kümneid kordi meelelahutuslikum endale siiski vahetusjuht sebida. Kuna kuupäevi pole otsustanud, siis on raske ka pakkumust välja hüüda. Samas äkki just peaks – saaks kuupäevad valida lähtudes vahetusjuhile sobivast. FB-s juba tegelikult ka hõikasin, ja tulemuseks ainult üks vastus: „Hea meelega, aga…”.

Kui mu mõnest lugejast keegi tunneb miniseikluse vastu huvi, võib ju märku anda, et kuidas nagu üldiselt selline mõte sobiks…

Eelkokkupuude Ilusa Ja Toreda Lääne Süsteemiga pakub juba ette lõbusat tuju. Näiteks pangakonto avamiseks tuleb paar nädalat varem kohtumiseks aeg kokku leppida, lisaks on konto avamine väga erakordne võimalus, kui sa pole resident; üürilepingud raiutakse kivisse ja aheldatakse tugevalt kaela; maaklerid meiliteel peaaegu ei suhtle. Vihjetest on mõista, et see on alles algus, saab rohkemgi huvitavat näha. Loodan ka siin seda jagada.