Rännumees

Laupäeva õhtul ladusin auto pagasiruumi kraami täis, et ei peaks pühapäeval aega kulutama - võiks suht hilja ärgata ja siiski suhteliselt vara sõitma hakata. Paarikümneminutise hilinemisega siis pühapäeval startisingi. Ja 3km pärast pöörasin tagasi, sest olin tee peale kaasa pakitud toidukoti maha unustanud. Mõtlesin küll, kas on mõtet, aga vahemaa oli alles nii väike, et selle tagasipöörde tegin siiski ära.

Ja umbes 30km pärast, Laagri maksimarketi tanklas, avastasin, et olin oma hommikuse internetipanga külastuse järel unustanud ID-kaardi kodupükste taskusse... See oli palju ebameeldivam kui toidukoti maha jätmine, kuid kaaludes ID-kaardi hädavajalikkust leidsin, et järjekordset tagasipööret see väärt ei ole. Kui ainult paari nädala pärast saabuvad pereliikmed selle kaasa võtavad.

Teekonnal tabas Leedus mind pettumustunne, mis võis olla pisut võimendatud ka sellest, et olin just enne Lätis saanud kiiruseületamise eest trahvi (ei tea, kas Läti-Eesti vahel sundtäitmise süsteem töötab või võib selle trahvi maksmata jätta?). Igatahes, ma ei ole päris kindel, mis on Leedus üldine asulaväline kiirusepiirang, aga see paistis olevat 80km/h. Sest pea keegi ei sõitnud üle selle. Automaatkontrollid olid iga väikese vahemaa taga. Täielik heade teede raiskamine.

Ja siis tuli Poola... Ma tegin ise teadliku valiku, et lähen seda teed, mitte laevaga. Uskumatu tegelikult, kuidas kuue aastaga ununeb selline rist ja viletsus nagu kitsad ja üleautostatud Poola teed. (Ausalt öeldes juba kevadel pärast tookordset reisu arvasin, et polekski nii hull jälle üks Poolat läbiv reis ette võtta.) Ma küll ei kahetse enamasti tehtut, vaid tegemata jäänut. Nõnda ka seekord - mul olid omad kaalutlused, miks ma selle tee valisin - siiski tabas mind mingil hetkel üsna lootusetu tunne - kas tõesti peab ligi tuhat kilomeetrid läbima 80km/h. Õnneks siiski umbes 250 ja 300km vahel õnnestus 130-ga läbida - seda just pärast seda, kui olin ühele vahetusjuhikandidaadile SMS saatnud, et kahtlustan teda loobumises eelkõige Poola teede tõttu.

Kaldusin jälle veidi kõrvale. Aga sel rajal jätkates - ei tea kas kellelgi on hiljutist võrdlust, kas on nii nagu mulle mulje jäi: Varssavist lõuna suunal (st nt Praha poole) on liiklusolud paremad kui lääne suunal (st Berliini poole)? Sest ehkki Berliini poole on E30 peal see 250km ringis kiirteed, on ülejäänud üsna kitsas jama, aga Wroclawi või Krakowi poole on üsna palju neljarealist teed, sellist nagu meil on Narva maantee.

Niisiis teise päeva õhtul saabusin Saksamaale ja ma peaaegu et pidin sundima end peatuma, et väike öine puhkus ette võtta. Seal oli nii hea sõita vaatamata sellele, et vihm muutis nähtavuse üsna viletsaks ja ma riskisin sellistes oludes lubatud 120-st ja 130-st vaid 110 km/h kasutada. Järgmisel hommikul enam ei sadanud ja sain sellevõrra rohkem kiirust nautida. Ja kui ma juba arvasin, et sel teesuunal äkki seda ei olegi, siis ühtäkki sattusin piirangutevabasse tsooni. Ainult üks sõna: jess! Tee olukord oli nii hea, et vahepeal rauda surutud 170 km/h ei tundunud pooltki nii hirmus kui oli 130 Poola kiirteel. Ei tea, milles vahe oli - võib-olla tee lookles vähem. Ja siis oli veel üks uskumatu asi - kümneid kilomeetreid oli üsna järsk langus. Millal ma üldse nii kõrgele jõudsin, et nii pikalt mäest alla sõita annab??

Kui Poolas GPS ei teandud paari kiirtee lõiku, mille ma vaid teenumbrite järgi üles leidsin, ja seetõttu üksjagu maad GPS-i teada keset lagedat välja sõitsin, siis tegelikult suutsin ma hoopis Hollandis korraks ära eksida. Seal on kiirteede ristumine selline inseneriime, et kui GPS eripära hästi ei tunne, siis võib üsna segadusse sattuda, millise teeotsa järgmisena võtma peab. GPS aitas mind siiski rajale tagasi. Ilma oleks üsna P-s olnud. Ja seejärel jõudsin peaaegu et üsna ootamatult Brüsselisse välja ja vajalikele aadressidelegi täitsa sekeldusteta.

Korterhotellis tabas mind aga üsna prantsusepärane (minu arvates) üllatus. Koos korteriga lubati parkimiskohta, aga reaalsuses tähendas see seda, et lubati kohta, mida tegelikult kasutada ei saa. Majapidajanna pragas kontoriga telefoniteel parasjagu - tema olevat neile mitu korda öelnud, et seda kohta ei saa välja lubada. Mulle lubati leida samal õhtul (teisipäeval) lahendus, aga täna on kolmapäev ja telefon on vaikinud. Homme näitan ise initsiatiivi! Seni pole probleem õnneks põletav olnud - auto leidis koha töökoha parklas.

Varsti ehk jälle uudiseid...