Täna olen viimast päeva Eestis tööl. Nagu näha, raiskan aega siin kirjutades, selmet tööl viimaseid otsi kokku tõmmata ja laualt üleliigset pahna prügikasti või seljakotti uhada. Kuidagi omapärane tunne on sees. Eriti tööasjus. Kõik pole nii viimistletud nagu natuke lootsin ja mõnigi asi jääb natuke õhku rippuma, ning kummitab mind uues kohas edasi, sest ehkki töö asukoht vahetub jätkub side sama tööandjaga.
Pühapäeva hommikul istun rooli ja hakkan sõitma. Kui nüüd midagi ununeb, mis tulnuks tööpäevil korda ajada, siis see jääbki kuni jõuluni nõnda, kui elektrooniliselt ja kaugjuhtimisega ei õnnestu neid asju jonksu ajada. Kohati on tunne, et hirm midagi unustada on lausa halvav. Tekib kohatine mõttekramp üritades meenutada, mida veel olulist peaks mäletama ja siis on peas ainult üks mõte: "meenuta, kas on veel midagi", mitte: "asi 1, tehtud, asi 2 tegemata, asi 3, tehtud, asi 4, tehtud, jne". Ja kui paar asja on täiesti juhuslikult muid asju ajades meenunud, siis voolab üle keha külm ebameeldiv laine. Õnneks seni on nõnda meenunud asjad, mida võib võrdlemisi tähtsusetuks pidada, aga tol hetkel tunduvad tähtsad, sest ma olin ju tahtnud neid korda ajada.
Eelnevat kirjtudes hakkas asi veelgi hullem tunduma. Peaks nüüd eitamistaktikaga jätkama - mõjuks tervisele paremini.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Edu uues ametis ja loomulikult on eitus ja prokrastineerimine alati abiks. :-)
Post a Comment