Eemm

Ma teadsin seda loomulikult varem ka, et hea tõlge on oluline. Veendusin taas nädalavahetusel üht filmi vaadates. Einoh, tegelt polnud selle tõlkel ju väga vigagi, aga mõni väike asi jäi häirima. Naine ja õde lugesid hiljuti ühe hingetõmbega läbi bestselleri nimega "Videvik" ja nädalavahetusel ilmus meie majja selle DVD. Plaat oli võrdlemisi tundmatut päritolu, kahtlustan, et pärit internetist, ja seega ma tõlke autorit ei tea.

Selle kõrval, et tõlkijal läks kõrvust mööda "matriculate" või ta ei saanud sõnast aru ja, et avafraas "to die in place of someone I love" oli valesti tõlgitud, häiris mind pidevalt subtiitrites "um". Üks asi - ma pole kindel, et seda oleks üldse subtiitritesse vaja, teine asi - võib-olla oleks see olnud siis parem tõlkida eestipäraseks: nt "ee", "ää" või "eem" või "äm". Ee, ja see et see seal subtiitrites pidevalt jõlkus kiskus tähelepanu ka selle kasutamisele kõnes. Millegipärast on mul tunne, et muidu poleks see ka kõnes mulle nii kõrva torganud...

Kaitseväeteenistus

Vaid mõni aeg tagasi sattusin lugema Ilmar Raagi blogi. Kuna mulle meeldib lugeda intelligentsete inimeste asjalikke mõtteid ja hr Raag kirjutab küllalt ladusalt, võtsin tema blogi "jälgimisele".

Tahtsin kirja panna oma mõtted seoses tema reedese kaitseväeteemalise postitusega. Mu meelest on hea käsitlus võtta kinni sabast argumendil "kas sõjavägi teeb mehest mehe" ja sellel, kas see argument peaks üldse kaitseväeteemalisel debatil rolli mängima.

Tõepoolest, ajakirjandus kipub asju üle lihtsustama ning seeläbi on minu arvates kadunud "teeb mehest mehe" laiem sisu. Ja tegelikult see pole ju sõjaväeteenistuse eesmärk, vaid niiöelda kaasnev nähtus. Ma arvan ka, et nagu hea hariduse võib saada ka kehvast koolist, võib meheks saada ilma ajateenistust läbimatagi.

Mul on omal kogemus mõlema variandiga (subjektiivne hinnang nii või teisiti). Keskkool, mille lõpetasin oli Tallinna viimase kolmandiku seas (pigem loodan, et siiski teise poole alguses, ehk keskmise kolmandiku keskel) ja ei pea sellegipoolest oma haridust ja haritust häbenema. Sõjaväest sain vabastuse, sest mu ülikooliõpingute ajal muudeti ajateenistusse võtmise korda, ja ometi julgen tunda uhkust ja arvata, et kuulun vastutustudlikema meessoo esindajate hulka.

Mul tegelikult oli vaimne valmisolek täiesti olemas. Kalkuleerisin tol ajal olnud võimalusega suvevaheaegadel ajateenistus läbida. Aga kuivõrd võeti ette selline muudatus, mis mind praktiliselt ühe käeviipega teenistusest vabastas ja mul just ei olnud tulihingelist kutsumust ajateenistust läbida, siis ega ma vabatahtlikuna ka sinna trügima hakanud.

Siiski olen vahetevahel mõtelnud reservohvitseride koolituse peale. Kui nad seda asja agaramalt reklaamiks, siis mõtleks vast intensiivsemaltki. Praegu aga on nii palju muid asju, mis on põhjuseks tsivilisti elust ka ajutiselt mitte loobumiseks. Aga ei välista, et mõnel saabuval aastal siiski...

Mõnikord arutlen, et miks mul tegelikult selline väike sümpaatia sõjaväe vastu on? Kahtlustan natuke, et tõmbab paraadpool ja õige vähe poisikeselik püssikõmmutamise võimalus. Mu vanaisa (kes suri kui mu ema veel laps oli) oli nimelt Wabariigi ajal allohvitseride koolituse läbinud ja teenis kuni võimuvahetuseni piirivalvurina. Täitsa uhkes vormis pilte võib temast albumis leida. Seltskonnad hobustel ja ilma. Paeltega munder, mõõk vööl. Täisvärk ikka noh!

Nagu seitsme tõe hulgast võis lugeda avaldab mulle muljet ka kord. Kõik käigu selget käsuliini mööda, iga asi olgu omal kohal.

Aga ajateenistuse mõtte puhul häiris sama asi, mida üht Ilmar Raagi kommenteerinutki, kui oleksin hiljem - näiteks stuudiumi vahepeal või pärast seda teenistusse läinud - saanuksin joosta minust 2-4 aastat noorema ennasttäis jupi drilli järgi. Samuti häiris väljavaade preisipärasele korrale, kus sõduril endal oli keelatud mõelda (ustenuppude poleerimine, kahuri mitmekordne ülevärvimine jm tõestisündinud ja anekdootlikud lood). Samas tean ma ka seda, et Eesti sõjaväes olukord selline pole. Naabripoisi ajateenistuse ajast jäi mulle mulje, et mereväes õpetatakse kõik joodikuks (ta pärast teenistust siiski taastus :) ). Või et linnaloaga ollakse väljas rohkem kui väeosas.

Kokkuvõtteks katsun siis ikkagi agiteerida ajateenistuse poolt. Olgu siis meheks saamise ja/või riigi kaitsevõime tagamise eesmärgil. Kuluvad mõlemad marjaks ära. Võetaks ainult siis tõesti sinna rohkem asjalikke tegelasi - lumpenit oleks vaja meheks kasvatada küll, aga institutsioon võiks olla ka mõtlemisvõimeline.

Tegelikult tahtsin mõne sõna pajatada ka Ilmar Raagi eelneva postituse teemal, kuid jäin toppama lähenemise valikul. Kirjutis on hea - lugege ka minu kommentaarita.

Top 7 juhuslikku ausat fakti

Niisiis, teadliku viivituse järel mõned ausad faktid minu kohta. Edasi ma neid ei põrgata, sest möödunud nädalal tundu see meem niigi liigselt lehvivat.

1. Mulle meeldib, kui mul õnnestub luua salapära enda ümber, kuid sageli ma rikun asja ära. Mul on hea meel teada, et vähemalt 1 inimene võib aeg-ajalt juurelda selle üle, kes on selle blogi acute. Samas on võimalik, et olen jõudnud juba kogemata pillata mõne vihje, mille järgi võiks mind ära tunda. Tegelikult varjan ma salapära taha oma tavalisust.

2. Ma armastan korda. Aga selle võiks keegi teine minu eest ära luua. Ma siis katsuks hoida. Vahel õnnestub. Vahelduva eduga.

3. Ma ei soovita kellelgi majaehitusega seoses sama kadalippu läbida (eriti ise projekteerida ja sellega seotud paberimajandusega tegeleda), aga ise ilmselt teeksin seda kõike uuesti. Kes kiiresti tahab, see "päris" töö kõrvalt ärgu ise ehitamist ette võtku.
Teatud tööetapid läbiksin teisel korral natuke teisiti (aknasillused oleks küll võinud natuke paremini teha). Kui sul samal ajal pole võimalik mõne muu tegevusega raha teenida, siis pole mõtet pidada arvestust "mis minu töö maksab".

4. Vahel mulle tundub, et üks viljakamaid tööperioode mu elus oli 4-5 aastat tagasi, kui ma samal ajal kepslesin arvutiekraanil vaheldumisi tööülesannetes ja jututoas. Tõeline multitasking.

5. Ma loen regulaarselt Inno ja Irja blogi. Vahel suudavad nad mu huvi äratada rohkem, vahel vähem. Massi maitsemeel minus tõmbab nende artiklite poole, mis käsitlevad "kollaseid" teemasid, musta pesu ja/või sisaldavad reality fictionit, samas poliitika ja majanduse teemad ning kohatine üleliigne õelus nörritab. Ma ei jaga nende seisukohti, aga mulle meeldib arvamuste paljusus ja alternatiivse on the edge info leidmise võimalus nende blogist.
Tean, et neid ei huvita minu ja veel paljude arvamus. Õige kah. Ei peagi.

6. Mulle meeldib vaadata reality show'sid. Naudin nende naturalismi. USA omadel (Survivor, Real World, Joe Millionaire, Bachelor) on kvaliteet muidugi hoopis teine, ja nende puhul on võimalik paremini jälgida osalejate psühholoogiat, nende reaktsioone. Eesti sarjade teostus on üldjuhul üsna vilets (heli sakib sajaga, pilt "hakib" ja osalejad saavad individuaalselt vähe eetriaega), aga pardon miski kutsub mind rentslisse piiluma ja oma "naabrit" ekraanil vaatama.
Eesti viimase aja teemadest: "Unistuste printsessi" sisust ja eesmärgist ei saa ma juba ammu aru, aga see türdukute lollitamine on parasjagu naljakas. Lisame väikesed skandaalikesed, nagu tänane Liliani ja Joanna alastipildid, ja saabki kodumaist lõbu ja lusti üksjagu.
Mulle tundub, et "võlasaates" osalejatele jäetakse alles nende väärikus ja saade on humaansem, kuid ikkagi tõmbab vaatama pigem see, et saada kinnitust oma paremale elujärjele. Loodetavasti jääb kõrva taha mõni nipp ka selleks ajaks, kui minu tagasihoidlik edu peaks sattuma "negatiivsesse tõusu".

7. Ma ei loe niipalju raamatuid kui vanasti, aga aeg-ajalt tahaks siiski. See on mu enda teha, aga tahtmine pole veel piisavalt suureks paisunud.

Õigus nõuda II

No mis ma rääkisin.

Postimehe uues tütarportaalis E24 lausa kaks uudist viitavad samale, mida ma isegi mõtlen. Ühes siis on kohtunik väljendanud arvamust, mis sarnaneb minu arvamusele, et mõned juristid lausa naudivad viimse piirini ülijuriidilise teksti kirja panemist, kus ei väljendata midagi lihtsalt vaid juriidilise koodkeele abil. Ja teine artikkel siis on sellest, et töölepinguga antakse töötajale õigusi, millele vastavaid kohustusi tuleb tööandjatelt välja pressida (no kui niisama ei anta, siis "õigus nõuda" tähendabki ju une kombel peale käimist, kuni kohtuni välja kui vaja).

Nii tekivad tuttavad

Kui kuu aega pole e-mailile vastust tulnud, siis võib vist märkmeraamatus maha kanda lootuse, et senisele 6-7 kirjale järgneb veel kirju ja sõprus?

Nii tekibki tutvus. Midagi külma ja kauget, samastamatut.

Kohvihoolikute kannatused

Lugesin siit välja mõned viited kohvihoolikute raskele elule.

Tuttav pilt tegelikult. Ka kohas, kus mina töötan võeti hiljuti vastu otsus, et massinast enam tasuta kohvi ei saa. Kaastöötajatel vajus pea norgu ja taaselustati masina tulekul soiku jäänud kohvi- ja piimaühistu.

Mina seevastu oma igapäevasest kahekordsest kakaost nii puudust ei tunne - arvata, et ongi paremgi sellise magusalaksu vältimine. Ja kui vahel ikka isu tuleb, saab need mündid kokku otsitud ja see kakao ikka ära joodud.

Jooge teed! Ma arvan, et palju kasulikum (palju vähemkahjulikum kindlasti) ja maitseb paremini.

Seitse tõde - spoiler

Sai nagu pooleldi ühes kohas lubatud, et panen ka enda kohta 7 fakti/tõde kirja. Aga kuidagi hirmus palju sellesisulisi postitusi on viimasel ajal blogides näha. Olen siis originaalsem :D ja "paljastan end" siis kui kõigil teistel see 7 tõe asi meelest läind. Nii umbes nädala pärast ehk (kõige varem).

Aga mida sealt leidma saab? Midagi ehitamisest, midagi loetavatest blogidest, midagi reality showdest ja midagi jututoa kohta. Stay tuned, if it matters.

Top 10 muusikas

See on eklektiline TOP 10 lauludest, mille kõlades ma pean aja maha võtma ja need ära kuulama. Need on ka lood, millel on võimalus sattuda sagedamini mu muusikamängijatesse. Paremusjärjestus on sõltuvalt tujust erinev, seega kannavad kõik numbrit 1.

1. Gone Till November - Wyclef Jean
1. Väike neid - Väikeste Lõõtspillide Ühing
1. Bohemian Rhapsody - The Queen
1. Merineid - Väikeste Lõõtspillide Ühing
1. My Medicine - Snoop Dogg
1. Suudlus läbi jäätund aknaklaasi - Ruja
1. Jump Around - House of Pain
1. Ainult unustamiseks - Henrik Sal-Saller & Smilers
1. Hey Ya - Outkast
1. Knights of Cydonia - Muse

Love people!

Tegin just tööd peas vasardamas* mõte, kuidas ma "armastan" 6 klassi haridusega pensionäride kirju. Samapalju "armastan" ma nõuka-aja mentaliteediga nõuka-ajal oma parimaid aastaid elanud inimesi.

Ainult sellised pensionärid oskavad esitada küsimusi nagu kas taluseadusega taludel peab ka kinnistu olema. Kirja teised küsimused viitaksid liigselt minu isikule ja mu tööandjale, seega ütlen lihtsalt, et muudest küsimustest tuleb välja, et inimene ei tea, mis on kinnistu ja mis on maa ja et tegemist ongi sama asjaga (ärme detailidesse lasku). See teadmine tundub ju küll nii elementaarne... Seda, kas Eestis üldse on taluseadus ja et kehtib ENSV taluseadus, millest on alles jäänud vaid 3 üksikut suhteliselt tühja lõiget, sain ka mina teada tänu kirjale vastust otsides.

Nõuka-aja inimestega seostub teema nii palju, et mu koduküla elurahu on viimased mõned aastad rikkunud asjaolu, et nõuka-aja inimesed ei saa aru eraomandi mõistest. Ollakse kinni "krundi" mõistes, mis nende jaoks on see 600-1000 ruutmeetrine maalapike, millele võib riputada eraomandi sildi ja aia ümber ehitada, aga läbipääsu ei või piirata 1 hektari suuruselt või suuremalt maatükilt; või heinamaalt, mis ju veel ainult 20 aastat tagasi oli kõik meie oma. Asja ei tee muidugi paremaks mereäärne asukoht ja see, et eratee sulgemise tõttu tuleb astuda paarsada lisameetrit, et mere äärde jõuda.

* Huvitav, miks ei tundu õige ütelda haamerdamas...