Ma ei olnudki nagu sellele mõelnud. No enne seda, kui uut perekonnaseadust hirmsasti avalikkuse ees kiruma hakati. Hädavajadust mul polnud, ja lugesin siis lihtsalt üht üldtutvustavat artiklit. Ja arumaisaand, milles probleem on. Paljudele situatsioonidele oli justkui mõeldud, ühel või teisel poolel oli võimalik üht, teist ja kolmandat nõuda. Tegin suu lahti, avaldasin arvamust, toas veel üks jurist.
Too teine - vanem ja vastassoost - avas aga hoopis teise vaatenurga. Huvitav, miks ta vaatas asjale inimese, mitte juristi pilguga? Sain taas teadjaks ununema kippuvas asjaolus, et kõik inimesed polegi ju õigust õppinud ja seaduse lugemine, sealt oma õiguste ülesleidmine ja nende kaitseks avalduse esitamine polegi selline kahvli käes hoidmise oskuse tasandil oskus.
Sellest peale ei vaata ma enam sama pilguga sõnapaare "õigus nõuda" ja "võib nõuda". Need kehastuvad mu silmis leivaks ja tänan mõttes kolleege, et nood ikka enese ja kolleegide pärast muretsedes selliseid leiba kindlustavaid sätteid välja töötavad.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment