Õigus nõuda juriste toidab

Ma ei olnudki nagu sellele mõelnud. No enne seda, kui uut perekonnaseadust hirmsasti avalikkuse ees kiruma hakati. Hädavajadust mul polnud, ja lugesin siis lihtsalt üht üldtutvustavat artiklit. Ja arumaisaand, milles probleem on. Paljudele situatsioonidele oli justkui mõeldud, ühel või teisel poolel oli võimalik üht, teist ja kolmandat nõuda. Tegin suu lahti, avaldasin arvamust, toas veel üks jurist.

Too teine - vanem ja vastassoost - avas aga hoopis teise vaatenurga. Huvitav, miks ta vaatas asjale inimese, mitte juristi pilguga? Sain taas teadjaks ununema kippuvas asjaolus, et kõik inimesed polegi ju õigust õppinud ja seaduse lugemine, sealt oma õiguste ülesleidmine ja nende kaitseks avalduse esitamine polegi selline kahvli käes hoidmise oskuse tasandil oskus.

Sellest peale ei vaata ma enam sama pilguga sõnapaare "õigus nõuda" ja "võib nõuda". Need kehastuvad mu silmis leivaks ja tänan mõttes kolleege, et nood ikka enese ja kolleegide pärast muretsedes selliseid leiba kindlustavaid sätteid välja töötavad.

Pateetiline

Sõber küsis MSN-s ühe sõna kohta. Advokeerimine, mis tundus mulle "tõlgitud" mitte tõlgitud sõnana. Avaldasin arvamust ja meenutasin, kuidas mõned ajad tagasi mõned avalikuma elu tegelased "tõlkisid" inglisekeelse sõna pathetic sõnaks pateetiline, ja kuidas see minu arvates üsna pathetic välja kukkus.

Sõber on mul tõeline sõber ja kontrollib iga mu väite üle, et mulle midagi nina alla hõõruda kui ma eksin. Tema jõudis selleni, et näiteks eki.ee poolt pakutav inglise-eesti sõnastik tõlgibki sõna nii: haletsusväärne, pateetiline. Mul oli vaja muidugi ka inglise keel üle kontrollida ja tuligi välja, et ka Merriam-Websteri onlain sõnastiku tähenduste hulgas vastab patheticule pateetilise kirjeldusele vastavaid selgitusi. Sellega oli ümber lükatud minu arvamus, et pathetic pole kuidagi võimalik tõlkida pateetiliseks.

Aga sellegipoolest, õnneks, leidsin ÕS 2006-st pateetilise tähenduseks paatoslik, ülipidulik. Mis täitis mind rahuldustundega, et nood "tõlkijad" kontekstiga siiski mööda panid. Pateetiline pole kunagi haletsusväärne.

ÕS ei tunnista ka sõnu kurrentne (seda oli üsna valus kirjutada, hea veel et välja ütlema ei pea) ja advokeerima, -mine. Kaasus suletud!

MASU-mõte

Ei tea, kas on hullem see, et ma ei tea, mis langeva majanduse taas tõusule pööraks või see kui ma teaks lahendust, aga keegi mind ei kuulaks?

Õigem vist oleks aga hoopis Number Ühe eest hoolitseda. Peaks mõtlema, kuidas praegusest olukorrast ise kasu lõigata. Maailma pärast võib muretseda, kui end turvaliselt sisse seatud.

voodi

Mu kauaoodatud voodi saabus lõpuks ikkagi. Täna. Naljakalt on isegi natuke kahju, sest teise koha voodi hakkas endisest rohkem meeldima pärast mu "siis-kui" otsust.

Rohkem on kahju sellest, et voodi jääb täna juppidena ootama pühapäeva, kui ma taas koju jõuan. Täna õhtupoolikul sõidan ühte teise Eestimaa linnakesse. Teadaolevalt tuleb seal ööbimine sama kitsal pinnal kui siiani kodus.

Pro Lotte

"Leiutajateküla Lotte" on üks armas joonisfilm. Ostsin selle DVD oma tütrele möödunud kevadel, kui ta suure vaimustusega vaatas juutuubist vabariigi 90 sünnipäevaks valmistatud klippe. Laps oli siis alla kahe aastane ja filmi esimesest kümnest minutist kaugemale tal püsivust ei jätkunud.

Kraamisin plaadi uuesti välja mõned nädalad tagasi, kui vaikselt hakkas ära tüütama, et jõuludest alates ligi kahe kuu jooksul vaadati iga päev "Mõmmi ja aabitsat" ja hiljem ülepäeva või suuremate vahedega. Ühtlasi olin märganud, et nüüdseks oleks tal püsivust ka pika Lotte filmi vaatamiseks.

Nüüd on siis olnud igapäevases repertuaaris "Lotte mutikas". Kasvatuslikult võib ju meile natuke altkulmu vaadata, aga mulle see film meeldib ja kui lapsele ka meeldib, miks siis mitte lasta tal seda kord päevas vaadata. (Jah, keelame tavaliselt teise korra.) Vahva eestikeelne lugu olematu vägivallaga - vägivaldseim osa on džuudovõistlus ja see, kui Notsuemme lapsed ja Notsuissi"džuudovõttega" õhtul magama saadab. Mõne nalja puhul mõtlen, et millisest vanusest see kohale jõudma hakkab. Pean silmas näiteks kivirähilikku stseeni, kus Jänese "leiutiseks" on "köögikombain", mille "mehhanismiks" on masinasse peidetud oma naine palehigis porgandeid hakkimas; või kui järgmise leiutise - pesumasina - juures küsib ta naiselt, kaua too hinge kinni hoida suudaks... Mõned tahud neist naljadest jõuavadki ilmselt alles täiskasvanule kohale.

Äriliselt on ka muust maailmast õppust võetud. Sageli on meil voodikaaslaseks pehme Lotte-nukk ja ühe asutuse jõulupeolt ei jäänud lapsele niivõrd meelde kinke jagav "joulupäkapikk", kui temaga vestelnud Lotte. "Lotte üttes oskad hästi pustet kokku panda."

Õnneks ei oska ta veel telefoni tahta...

Ja minu jaoks on üle võlli "Lotte olümpiaraamat". Aga võib-olla vaataksin teise nurga alt, kui oleksin ise spordiga sõbralikemates suhetes.

Veel "no publicity'st"

Hakkasin mõtlema, et kas minu "no publicity" mõte ja sõnavabadus saaksid vabalt koos rakenduda.

Mõned päevad tagasi ju avaldasin arvamust, et ajalehe toimetajana annaksin ühele perekonnale igikestva "no publicity"-vautšeri. Kui ma juba mõttega nii kaugele läksin, siis peaksin oma südametunnistuse rahustamiseks veel edasi mõtlema, kuidas selline asi samas tsensuuriks kätte ära ei läheks.

Ilmselt peaksin ma sellisel juhul omandama tarkuse, kuidas eristada reklaamivajadusest tehtud sõnavõtte ja olulist infot. Oluline oleks siis näiteks info omavalitsusüksuse elanikke otseselt puudutavast, mis on paraku väljendatud teatud isiku poolt. Selle saaks ka emotsioonita ja hinnanguta edastada. Vist. Või?

Humal tänatud, et ma oma blogikesele ajakirjanduslikku ambitsiooni külge ei pookinud. Seepärast ei pea ma praegu kohe üldse muretsema minu poolt siin e-ruumis lubatud laus-"no publicity" pärast.

Eelistada Eestimaist?

See tuli küll meelde eelmise postitusega seoses, kuid tegelikult kehtib praegusel ajal üldiselt.

Mulle üldjoontes meeldib see "Eelista Eestimaist"-mõtlemine, aga paraku ei saa seda kõigi asjade puhul järgida. Kui me räägime näiteks mööblist, ja veel täpsemalt vooditest, siis Eesti tootjad ei toodagi midagi sellist erilist, mis mind selle väidetavalt-Taani-kuid-järjest-rohkem-tundub-et-kahtlast-päritolu voodi juures tõmbas. Teine häda kipub olema omamaiste toodete võrdlemisi kõrge hind.

Kolmandana, kolesõna MASU tingimustes, poleks ju eriti tore, kui kõik rahvad hakkaksidki jäägitult omamaist eelistama. Siis osutuks sõna "eksport" ju mitte enam päästerõngaks, vaid kiviks. Nöör külge ja põhja, igatahes!

MASU-aja lood

Kole sõna see MASU tegelikult. Minu arvates. Aga noh, eks see ole omajagu kole ka, mis toimub.

Tegelikult tahtsin ma hoiatada mööbliostjaid. Mööbli puhul maksab praegu pigem osta kaupa, mis toodetud Eestis või millel märge, et laos olemas.

Mu onnike hakkab jõudma viimistlusjärku ja mõtlesin soetada esimese mööblitüki voodi näol. Noh, et oleks juba praegu laiem magada, kui see millel siiani kilusid karbis mängime. See "praegu" oli 2. novembril. Voodi saabumistähtajaks anti suusõnaliselt "veel vana aasta sees" ja paberil jaanuar 2009. Täna on märtsi lõpp 2009, ja ootan. Täna-homme on kolmas tähtaeg, mille nad meile lubanud on. Mu kannatlik meel on nüüdseks katkenud. Kuigi mulle see voodi nii meeldis, on see saabumisaja pidev edasilükkamine nii nõme, et lubasin naisele osta meile paremuselt teisena meeldinu. Kui homme esimese kohta ei ütelda, et olemas ja toome ära.

Ma parem ei hakka liialt mõtlema sellele, et mul veel terve majatäis mööblit vaja soetada...

Millest koolis ei räägitud

...või siis õpetati ühes neist 10% loengutest, kus ma ei käinud.

Jätkuvalt praktiseerides oma õpitud alal, nagu mina õigusalal, avastad ilmselt pidevalt asju, millest koolis ei räägitud. Täna pakungi õpetussõnad noortele juristidele.

Unustage jutt kolme võimu lahususest. Kui mul midagi avastamata pole jäänud, siis võimude lahusus tähendab tegelikult kohtuvõimu lahusust seadusandlikust ja täidesaatvast võimust. Viimased kaks hoitakse lahus vaid näiliselt.

Ministeeriumis valmistatakse ette seaduseelnõu ja parlamendis võetakse see vastu sellisel kujul nagu ta viimasena ministeeriumi uksest välja läks. Kõik parandused riigikogus on üks paras farss. Komisjonid lihtsalt otsustavad, et muudetagu. Aga et seda teeks siis riigikogu ja tema komisjonid, kelle kätte asi juba jõudnud on - seda mitte.

Reaalsus on muidugi ka see, et kui tegemist on seaduseelnõuga, mis nõuab teatavat spetsialiseeritust, siis lootusetu on muidugi sellist taset oodata riigikogust. Väga spetsiifilise eelnõu võib riigikogus ainult ära rikkuda - taheti parimat, aga läks nagu alati. Ja lõppeks - koalitsioon ju teeb parlamendis eelnõust seaduse ja ministeeriumiametnikud alluvad koalitsiooni tahtele.

Pidulik avapauk. Mina ja maailm

No nii! Ametlik esimene kanne. Sissejuhatus. Mõned sõnad siis mõttest, minust ja minu taustsüsteemist. Virtuaalse punaveini klaasi ääres.

Mul ei ole ootust, et siia blogisse hakkaksid saabuma suured lugejate hordid. Sellegipoolest pean arvestama võimalusega, et kirjutist satutakse lugema, kui olen selle avalikku ruumi paisanud. Ju ma ikka mingisugustki külastatavust loodan.

Mõnda aega on olnud sees selline grafomaanlik kihelus, et peaks ikka mõned mõtted avalikku ruumi lahti laskma. Mõtteid, mida lahti lasta on samas erinevaid. Vahel tahaks ütelda midagi selle kohta, mis meie igapäevaelu mõjutab. Vahel tunnen, et äkki võiksin lasta oma loomingulisel küljel blogis võidutseda. Mõtteid on olnud erinevaid ja lõpuks mõtelsin hoopis, et äkki võiks pigem käituda "tehtud mõeldud" senise "mõeldud mõeldud" asemel, mis kuidagi ei tahtnud muutuda "mõeldud tehtud"-ks.

Minust

Mina olen acute. Niisama lihtsalt, väikese tähega. Mõni hääldab inglise keele reeglite järgi, mõni ütleb akute ja mõni akuut. "akute" häiris mind esialgu, kuid osutus kõige levinumaks ja nüüdseks kõlab juba mõnusalt koduselt.

Iseloomult olen ma laiskur, mingil määral hedonist. Üldiselt laiatarbekultuuri tarbija (sageli siiski rohkem voolu servast), harvade kõrvalepõigetega süvakultuuri. Vast kellelgi tuttavaist pole mõtteski mind nimetada intelligendiks luulekohvikute ja eksistentsialistlike vestluste mõttes. Küll aga oleks mul hea meel olla liigitatud arukate ja mõtlevate inimeste hulka. Enda arvates vastan kriteeriumitele.

Nagu juba kirjutasin - paisanud oma mõtted avalikku ruumi, tuleb arvestada võimalusega, et seda satutakse lugema nii tuttavate kui võõraste poolt. Ma veel olen enda jaoks lahti mõtestamas, kui palju ma oma identiteeti olen valmis avama. Seda aliast olen ma kasutanud üle tubli poolekümne aasta (eksole efektsem ütelda pookümmend, poolsada ja pooltuhat jne? :) ). On inimesi, kes on poolkümmend aastat tagasi sellenimelise virtuaalisikuga netis suhelnud ja nüüdseks selle unustanud, on inimesi, kes viivad kokku acute nime ja minu näo, ja on inimesi kes viivad kokku acute nime ja minu näo ja teo ja päris nime. Ja loomulikult on inimesi, kes teavad minu nägu, tegu ja päris nime, kuid pole kuulnudki acute'st. Neid on rohkem. Ja tublisti üle 6 miljardi on inimesi, kes ei tea midagi acute'st ega ka minust.

Paistab, et olen see liik inimesi, kes liigitab inimesi.

Kaldusin vist natuke kõrvale. Igaljuhul, olen ma siis selline natuke anonüümne ja natuke ka mitte. Mis omakorda seab piirid blogi sisule. Millised piirid täpselt, seda ma olen alles lahti mõtestamas. Millest olen ma valmis rääkima teile, kes näevad aliase taha? Kui palju saan ma avaldada teile, kelle jaoks ma pigem jääkski acute'ks? Mida üldse on mõtet avaldada soovides jääda vaid acute'ks?

Maailmast

Poliitiliste vaadete jagamine parem- ja vasakpoolseks on mind alati ajanud segadusse. Kunagi ma mõtlesin, et sain selgeks, millist suunda esindab parempoolsus ja millist vasakpoolsus. Siis veidi hiljem jäi mulle mulje, et asi on hoopis vastupidi. Ja siis veel hiljem järeldasin, et asi pole üldse must-valge. Ja sellest veel hiljem, et mu esimene õppetund võis ikka õige olla. Seega, ega ma horisontaalsel skaalal ei oskagi oma maailmavaadet määratleda.

Parteisse ei kuulu, aga valimisealiseks saamisest alates olen hääletanud Reformierakonna poolt. Järgmiste valimiste eel aga ma veel mõtlen, kas jätkan samamoodi. Tundub, et nende esindatav maailmavaade on mulle jätkuvalt sümpaatne. Aga asi on inimestes. Vahel mõtlen, et äkki kuluks neile ära väikene alandlikkuse õppetund, sest aastaid valitsuses onuina on nad natuke ülemäära hoogsaks muutunud. Rääkimata sellest, et nagu igasse seltskonda on ka nende hulka sattunud molkuseid - värvivahetajaid molkuseid ja niisama molkuseid. Äkki minu hääl kellegile teisele aitaks RE-d veidi korrale kutsuda.

Täielikult vastunäidustatud on mulle keskpartei. Ja tegelikult seda eelkõige nägudest sõltuval põhjusel. Igasugused kohukestega trikitamised ja kõik muu on selle seltskonna nii vastumeelseks muutunud, et pole soovinudki nende poliitilisse programmi süübida. Ja no tegelikult, kui mulle hirmsasti meeldikski nende vaated, peaks ikkagi arvestama, kes ja mil moel erakonda esindab. Loodetavasti on see ainus kanne minu blogis, kus ma võtan suhu Savisaare nime. Pidin lihtsalt ära ütlema, et Savisaared (mõlemad kaasad) saavad liiga suure meediakajastuse osaliseks. Kujutledes end ühe ajakirjandusväljaande peatoimetajaks teeksin ma nii, et mitte ühtegi uudist selle pere liikmetest ei ilmuks. Perekond teab väga hästi, et "no publicity is bad publicity" (mulle nii meeldib selle väljendi mitmetasandilisus). Ma pakuks neile lahkelt omalt poolt "no publicity't". Sest ükskõik, millise sisuga artiklit ka ei avaldataks, ilmub sellele külge sadu kommentaare, millest 99% ei tegele artikliga vaid Savisaar(t)e promomise/kaitsmise või teiselt poolt materdamisega. Isegi kui materdavad kommentaarid on ülekaalus on Savisaare eesmärk saavutatud - feimipunkte hulganisti kasvatatud. Aga nemad pole muidugi ainukesed näod sellest pundist, kes mulle vastumeelsed on.

**

Nüüd siis on tehtud. Võib jälle mõtlema hakata.

Avamise eelteade

Olgu see siis acute esimene postitus oma blogisse. Nimetagem seda tagasihoidlikult päris sissejuhatuse eelseks teateks ja jäägem ootama õiget sissejuhatust. Ja seda, et siin ka midagi lugemisväärset ilmuks. Esialgu kindlasti otsin nii sobivat väljanägemist kui sisu oma algatusele.

Tervitan ka neid kolme blogijat, kes esimesena mu järjehoidjasse satuvad. Olen teie kirjutisi mõnda aega jälginud ja mulle need meeldivad. Annan teile isegi innustaja auhinna - olete osaliselt süüdi selles, et siin näha olev blogi sündis. Ma veel esialgu ei tea kui palju ma oma identiteeti avama hakkan, seega ütlen vaid nende kolme blogijagagi seoses, et ühte teist ma tunnen, ühega olen korra enne blogi avastamist kohtunud, ja ühe blogile sattusin peale läbi lingi teises blogis. Tervitan teid, v., merxs ja urtz!