"Leiutajateküla Lotte" on üks armas joonisfilm. Ostsin selle DVD oma tütrele möödunud kevadel, kui ta suure vaimustusega vaatas juutuubist vabariigi 90 sünnipäevaks valmistatud klippe. Laps oli siis alla kahe aastane ja filmi esimesest kümnest minutist kaugemale tal püsivust ei jätkunud.
Kraamisin plaadi uuesti välja mõned nädalad tagasi, kui vaikselt hakkas ära tüütama, et jõuludest alates ligi kahe kuu jooksul vaadati iga päev "Mõmmi ja aabitsat" ja hiljem ülepäeva või suuremate vahedega. Ühtlasi olin märganud, et nüüdseks oleks tal püsivust ka pika Lotte filmi vaatamiseks.
Nüüd on siis olnud igapäevases repertuaaris "Lotte mutikas". Kasvatuslikult võib ju meile natuke altkulmu vaadata, aga mulle see film meeldib ja kui lapsele ka meeldib, miks siis mitte lasta tal seda kord päevas vaadata. (Jah, keelame tavaliselt teise korra.) Vahva eestikeelne lugu olematu vägivallaga - vägivaldseim osa on džuudovõistlus ja see, kui Notsuemme lapsed ja Notsuissi"džuudovõttega" õhtul magama saadab. Mõne nalja puhul mõtlen, et millisest vanusest see kohale jõudma hakkab. Pean silmas näiteks kivirähilikku stseeni, kus Jänese "leiutiseks" on "köögikombain", mille "mehhanismiks" on masinasse peidetud oma naine palehigis porgandeid hakkimas; või kui järgmise leiutise - pesumasina - juures küsib ta naiselt, kaua too hinge kinni hoida suudaks... Mõned tahud neist naljadest jõuavadki ilmselt alles täiskasvanule kohale.
Äriliselt on ka muust maailmast õppust võetud. Sageli on meil voodikaaslaseks pehme Lotte-nukk ja ühe asutuse jõulupeolt ei jäänud lapsele niivõrd meelde kinke jagav "joulupäkapikk", kui temaga vestelnud Lotte. "Lotte üttes oskad hästi pustet kokku panda."
Õnneks ei oska ta veel telefoni tahta...
Ja minu jaoks on üle võlli "Lotte olümpiaraamat". Aga võib-olla vaataksin teise nurga alt, kui oleksin ise spordiga sõbralikemates suhetes.
No comments:
Post a Comment