Pidulik avapauk. Mina ja maailm

No nii! Ametlik esimene kanne. Sissejuhatus. Mõned sõnad siis mõttest, minust ja minu taustsüsteemist. Virtuaalse punaveini klaasi ääres.

Mul ei ole ootust, et siia blogisse hakkaksid saabuma suured lugejate hordid. Sellegipoolest pean arvestama võimalusega, et kirjutist satutakse lugema, kui olen selle avalikku ruumi paisanud. Ju ma ikka mingisugustki külastatavust loodan.

Mõnda aega on olnud sees selline grafomaanlik kihelus, et peaks ikka mõned mõtted avalikku ruumi lahti laskma. Mõtteid, mida lahti lasta on samas erinevaid. Vahel tahaks ütelda midagi selle kohta, mis meie igapäevaelu mõjutab. Vahel tunnen, et äkki võiksin lasta oma loomingulisel küljel blogis võidutseda. Mõtteid on olnud erinevaid ja lõpuks mõtelsin hoopis, et äkki võiks pigem käituda "tehtud mõeldud" senise "mõeldud mõeldud" asemel, mis kuidagi ei tahtnud muutuda "mõeldud tehtud"-ks.

Minust

Mina olen acute. Niisama lihtsalt, väikese tähega. Mõni hääldab inglise keele reeglite järgi, mõni ütleb akute ja mõni akuut. "akute" häiris mind esialgu, kuid osutus kõige levinumaks ja nüüdseks kõlab juba mõnusalt koduselt.

Iseloomult olen ma laiskur, mingil määral hedonist. Üldiselt laiatarbekultuuri tarbija (sageli siiski rohkem voolu servast), harvade kõrvalepõigetega süvakultuuri. Vast kellelgi tuttavaist pole mõtteski mind nimetada intelligendiks luulekohvikute ja eksistentsialistlike vestluste mõttes. Küll aga oleks mul hea meel olla liigitatud arukate ja mõtlevate inimeste hulka. Enda arvates vastan kriteeriumitele.

Nagu juba kirjutasin - paisanud oma mõtted avalikku ruumi, tuleb arvestada võimalusega, et seda satutakse lugema nii tuttavate kui võõraste poolt. Ma veel olen enda jaoks lahti mõtestamas, kui palju ma oma identiteeti olen valmis avama. Seda aliast olen ma kasutanud üle tubli poolekümne aasta (eksole efektsem ütelda pookümmend, poolsada ja pooltuhat jne? :) ). On inimesi, kes on poolkümmend aastat tagasi sellenimelise virtuaalisikuga netis suhelnud ja nüüdseks selle unustanud, on inimesi, kes viivad kokku acute nime ja minu näo, ja on inimesi kes viivad kokku acute nime ja minu näo ja teo ja päris nime. Ja loomulikult on inimesi, kes teavad minu nägu, tegu ja päris nime, kuid pole kuulnudki acute'st. Neid on rohkem. Ja tublisti üle 6 miljardi on inimesi, kes ei tea midagi acute'st ega ka minust.

Paistab, et olen see liik inimesi, kes liigitab inimesi.

Kaldusin vist natuke kõrvale. Igaljuhul, olen ma siis selline natuke anonüümne ja natuke ka mitte. Mis omakorda seab piirid blogi sisule. Millised piirid täpselt, seda ma olen alles lahti mõtestamas. Millest olen ma valmis rääkima teile, kes näevad aliase taha? Kui palju saan ma avaldada teile, kelle jaoks ma pigem jääkski acute'ks? Mida üldse on mõtet avaldada soovides jääda vaid acute'ks?

Maailmast

Poliitiliste vaadete jagamine parem- ja vasakpoolseks on mind alati ajanud segadusse. Kunagi ma mõtlesin, et sain selgeks, millist suunda esindab parempoolsus ja millist vasakpoolsus. Siis veidi hiljem jäi mulle mulje, et asi on hoopis vastupidi. Ja siis veel hiljem järeldasin, et asi pole üldse must-valge. Ja sellest veel hiljem, et mu esimene õppetund võis ikka õige olla. Seega, ega ma horisontaalsel skaalal ei oskagi oma maailmavaadet määratleda.

Parteisse ei kuulu, aga valimisealiseks saamisest alates olen hääletanud Reformierakonna poolt. Järgmiste valimiste eel aga ma veel mõtlen, kas jätkan samamoodi. Tundub, et nende esindatav maailmavaade on mulle jätkuvalt sümpaatne. Aga asi on inimestes. Vahel mõtlen, et äkki kuluks neile ära väikene alandlikkuse õppetund, sest aastaid valitsuses onuina on nad natuke ülemäära hoogsaks muutunud. Rääkimata sellest, et nagu igasse seltskonda on ka nende hulka sattunud molkuseid - värvivahetajaid molkuseid ja niisama molkuseid. Äkki minu hääl kellegile teisele aitaks RE-d veidi korrale kutsuda.

Täielikult vastunäidustatud on mulle keskpartei. Ja tegelikult seda eelkõige nägudest sõltuval põhjusel. Igasugused kohukestega trikitamised ja kõik muu on selle seltskonna nii vastumeelseks muutunud, et pole soovinudki nende poliitilisse programmi süübida. Ja no tegelikult, kui mulle hirmsasti meeldikski nende vaated, peaks ikkagi arvestama, kes ja mil moel erakonda esindab. Loodetavasti on see ainus kanne minu blogis, kus ma võtan suhu Savisaare nime. Pidin lihtsalt ära ütlema, et Savisaared (mõlemad kaasad) saavad liiga suure meediakajastuse osaliseks. Kujutledes end ühe ajakirjandusväljaande peatoimetajaks teeksin ma nii, et mitte ühtegi uudist selle pere liikmetest ei ilmuks. Perekond teab väga hästi, et "no publicity is bad publicity" (mulle nii meeldib selle väljendi mitmetasandilisus). Ma pakuks neile lahkelt omalt poolt "no publicity't". Sest ükskõik, millise sisuga artiklit ka ei avaldataks, ilmub sellele külge sadu kommentaare, millest 99% ei tegele artikliga vaid Savisaar(t)e promomise/kaitsmise või teiselt poolt materdamisega. Isegi kui materdavad kommentaarid on ülekaalus on Savisaare eesmärk saavutatud - feimipunkte hulganisti kasvatatud. Aga nemad pole muidugi ainukesed näod sellest pundist, kes mulle vastumeelsed on.

**

Nüüd siis on tehtud. Võib jälle mõtlema hakata.