Hakkasin mõtlema, et kas minu "no publicity" mõte ja sõnavabadus saaksid vabalt koos rakenduda.
Mõned päevad tagasi ju avaldasin arvamust, et ajalehe toimetajana annaksin ühele perekonnale igikestva "no publicity"-vautšeri. Kui ma juba mõttega nii kaugele läksin, siis peaksin oma südametunnistuse rahustamiseks veel edasi mõtlema, kuidas selline asi samas tsensuuriks kätte ära ei läheks.
Ilmselt peaksin ma sellisel juhul omandama tarkuse, kuidas eristada reklaamivajadusest tehtud sõnavõtte ja olulist infot. Oluline oleks siis näiteks info omavalitsusüksuse elanikke otseselt puudutavast, mis on paraku väljendatud teatud isiku poolt. Selle saaks ka emotsioonita ja hinnanguta edastada. Vist. Või?
Humal tänatud, et ma oma blogikesele ajakirjanduslikku ambitsiooni külge ei pookinud. Seepärast ei pea ma praegu kohe üldse muretsema minu poolt siin e-ruumis lubatud laus-"no publicity" pärast.
No comments:
Post a Comment