Lennud sattusid hea ilmaga päevadele. Sõbrad sai plaanitult üle vaadatud. Haigused otsustasid ka seekord mööda inimesi liikuda, sest kivid ja kännud on paksu lume all. 23. kuupäeval pendeldasin mina vetsu ja voodi vahet. 22. õhtust jäi väiksem laps haigeks - jõululaupäeva hommikul selgus, et kõrvapõletikku :s. Eilne tagasisõitki oli mõned päevad selle tõttu kahtluse all. Aga antibiootikumid laksavad ikka korralikult. Tuisu ja haige lapse tõttu ei jõudnud esimesel jõulupühal Rakverre naise sugulastega jõulupidu pidama. Ilma tuisuta oleksin ehk vanema lapsega kahekesi ära käinud.
Nüüd siis taas väljamaal, mis üsna veidralt on juba "home sweet home" (ehkki päris omas oli ka mõnus olla, eriti hetkedel kui ei pidanud mõtlema vajadusele läbi hangede tsivilisatsiooni pääseda). Ka siin on vähemalt 5 senti lund. Kodutänaval on lumi lihtsalt kinni sõidetud ja tee on üsna libe. Aga üldiselt on soojem. Üsna lähedal sellele, mida oleksin oodanud.
Tuesday, December 28, 2010
Wednesday, December 15, 2010
Kõhud täis ja jõuluks koju
Eile oli jõulupidu, üsna tagasihoidlik. Üks põhjusi selles, et säilitada vormi tänaseks kojusõiduks. Aga eks on juba mitut pidu peetud ka.
Aga võib-olla alustaks sellest, mis sageli aitab peol viibides viisakat vormi säilitada. Ehk siis autost. Eile sain oma amordid vahetatud, aga nagu selgus, toimis mingi interkontinentaalne loogika ja ma pidin selle eest siiski maksma. Veidral põhjusel hakkas väidetavalt garantii kehtima auto esmasest hooldusest, mis tehti kui see automüüja juurde saabus. Kaheksa kuud enne ostu ja esmaregistreerimist! Eestikeelses keskkonnas tahaks selle kohta esindajailt natuke lähemat selgitust küsida. Neid aga süüdistada ei saa, sest hankisin auto mujalt. Lisaks teatas siinne esindaja, et tehnokontrollikeskuse poolt vea tuvastamine ei loe midagi ja loeb see, mis ametlik esindus tuvastab. Ehk neli päeva pärast minu poolt eeldatatud garantii lõppu.
Viimased kuus päeva on pidev pidu olnud. Loomulikult ei saanud ma ühtki vahele jätta vaatamata sellele, et poole selle ajast olin häälest ära ja ka pool-dohune, ja millalgi võis palavikku ka olla. Algas üsna tagasihoidliku peoga Belgia eesistumisja lõpu tähistamiseks neljapäeval. Jätkus reedel jõulupeoga Poola esinduses, kus oli au viibida kuueliikmelises seltskonnas, kes kella kaheni žubrovkat jõi. Seltskond sarnanes natuke anekdoodile - eestlane, sakslane... ja siit alates on erinev: kaks poolakat, sloveenlanna ja britt. Järgmine hommik oli pisut raske - aga ma süüdistan selles peamiselt kinnist nina ja puuduvat häält, kuigi poola viin mängis ka märgatavat rolli. Kahjuks jäi hiljem teostamata sellel peol britil küpsenud suurepärane mõte järgmisel töökoosolekul oma sõnavõttudesse biitlite laulupealkirju sobitada. Koosolek oligi liiga lühike ja keegi suurt sõna võtta ei tahtnud.
Sloveenlanna on üsna resoluutne ja jõuline noor naisterahvas, kes jagab lahkelt infot oma isiklikust elust (näib, et kannatab korralikult alkoholi; on pidanud nelja portugaallasest boyfriendi; eelistab kangeid alkohoolseid jooke; ja üldse on tal iga asja kohta oma väga selge arvamus), aga on sellegipoolest (või tänu sellele?) tore kaaslane sellistel üritustel. Britt on tagasihoidlik briti lastetoaga meesterahvas, kel juured Portugali Indias ja kes on oma elu esimesed aastad elanud Soomes ja näib, et seal on sugulasi siiani. (UK delegatsioonis osaleb vahel ka üks mu endisi eesti kolleege, kes nüüd UK-s töötab - ja siis võiks UK delegatsioon tervenisti Soome sõnavõtte ilma tõlketa kuulata.) Poolakad on väga toredad (neid on meie grupis kaks, sest Poola on otsustanud teemasid nende vahel pisut jagada) - minuvanune naisterahvas ja võib-olla mõned aastad vanem mees. Mees on selline tore semu ja naine (kuidas seda nüüd võimalikult viisakalt ütelda) oleks täitsa minu maitse, kui meil kummalgi poleks eraelulisi takistavaid tegureid. Ja siis on veel sakslane. Vähemalt 20 aastat vanusevahet mõjutab paratamatult, samas oli mu jaoks pisut ootamatu, et ta sellisele peopikendusele meiega jäi, aga samas avas ka teist külge temast. Võib koos viina visata küll.
Siis laupäev oli paari kolleegi seltsis ühe kolleegi kodus. Rohkem pereüritus, kus oleks saanud ka trimbata, aga eelmise päeva mõjul pidasin paremaks ise autojuhiks olla. Pühapäeva pärastlõunal oli eesti laste jõulupidu (nojah... khm... nimi ütleb kõik). Esmaspäeval soe kahetunnine glögiga Santa Lucia tähistamine rootslaste juures, kus taas väliskolleegide seltsis aega veeta sai. Eile siis minu asutuse pidu, kus, nagu öeldud, hoidsin samuti tasast vormi, et täna endal parem oleks. Mingi piirini on ka pidu toredam, kui mõõdukalt tarbida. Oli küll.
Täna jään kahjuks oma kojusõidu tõttu ilma jõuluõhtusöögist, millel osalevad ainult need väliskolleegid, kellega ma igapäevaselt töiselt kokku puutun (sh siis need ülalloetletud tegelased). Aga kuna pidu ongi terve nädala pea nonstop käinud, siis vägaväga kahju ei olegi. Eelmine selline oli kuu aega tagasi poolakate juures, mis kujunes lõpuks umbes samasuguseks, nagu jõulupeo lõpp oli.
Mulle ikka täitsa meeldib siin. Nüüd uuel aastal kahjuks(?) nii sagedasti pidusid ilmselt ei tule, aga tööl pole ka viga. :) Vähemalt üritab see kolleegidering saada korra kuus õhtusöögiks kokku. Vast tuleb ka mõni muu ekspromt-üritus ja nüüd oleks aeg juba hakata kasutama seda eelarvet, mis mul on ette nähtud väliskolleegidega vahel restoranilaua taga jutu ajamiseks.
Aga nüüd kodumaine puhkuseaegne graafik tuleb ka nii tihedalt sisustatud, et ongi juba õige aeg öelda mõlemale oma lugejale: häid jõule ja hääd vana lõppu!
Aga võib-olla alustaks sellest, mis sageli aitab peol viibides viisakat vormi säilitada. Ehk siis autost. Eile sain oma amordid vahetatud, aga nagu selgus, toimis mingi interkontinentaalne loogika ja ma pidin selle eest siiski maksma. Veidral põhjusel hakkas väidetavalt garantii kehtima auto esmasest hooldusest, mis tehti kui see automüüja juurde saabus. Kaheksa kuud enne ostu ja esmaregistreerimist! Eestikeelses keskkonnas tahaks selle kohta esindajailt natuke lähemat selgitust küsida. Neid aga süüdistada ei saa, sest hankisin auto mujalt. Lisaks teatas siinne esindaja, et tehnokontrollikeskuse poolt vea tuvastamine ei loe midagi ja loeb see, mis ametlik esindus tuvastab. Ehk neli päeva pärast minu poolt eeldatatud garantii lõppu.
Viimased kuus päeva on pidev pidu olnud. Loomulikult ei saanud ma ühtki vahele jätta vaatamata sellele, et poole selle ajast olin häälest ära ja ka pool-dohune, ja millalgi võis palavikku ka olla. Algas üsna tagasihoidliku peoga Belgia eesistumisja lõpu tähistamiseks neljapäeval. Jätkus reedel jõulupeoga Poola esinduses, kus oli au viibida kuueliikmelises seltskonnas, kes kella kaheni žubrovkat jõi. Seltskond sarnanes natuke anekdoodile - eestlane, sakslane... ja siit alates on erinev: kaks poolakat, sloveenlanna ja britt. Järgmine hommik oli pisut raske - aga ma süüdistan selles peamiselt kinnist nina ja puuduvat häält, kuigi poola viin mängis ka märgatavat rolli. Kahjuks jäi hiljem teostamata sellel peol britil küpsenud suurepärane mõte järgmisel töökoosolekul oma sõnavõttudesse biitlite laulupealkirju sobitada. Koosolek oligi liiga lühike ja keegi suurt sõna võtta ei tahtnud.
Sloveenlanna on üsna resoluutne ja jõuline noor naisterahvas, kes jagab lahkelt infot oma isiklikust elust (näib, et kannatab korralikult alkoholi; on pidanud nelja portugaallasest boyfriendi; eelistab kangeid alkohoolseid jooke; ja üldse on tal iga asja kohta oma väga selge arvamus), aga on sellegipoolest (või tänu sellele?) tore kaaslane sellistel üritustel. Britt on tagasihoidlik briti lastetoaga meesterahvas, kel juured Portugali Indias ja kes on oma elu esimesed aastad elanud Soomes ja näib, et seal on sugulasi siiani. (UK delegatsioonis osaleb vahel ka üks mu endisi eesti kolleege, kes nüüd UK-s töötab - ja siis võiks UK delegatsioon tervenisti Soome sõnavõtte ilma tõlketa kuulata.) Poolakad on väga toredad (neid on meie grupis kaks, sest Poola on otsustanud teemasid nende vahel pisut jagada) - minuvanune naisterahvas ja võib-olla mõned aastad vanem mees. Mees on selline tore semu ja naine (kuidas seda nüüd võimalikult viisakalt ütelda) oleks täitsa minu maitse, kui meil kummalgi poleks eraelulisi takistavaid tegureid. Ja siis on veel sakslane. Vähemalt 20 aastat vanusevahet mõjutab paratamatult, samas oli mu jaoks pisut ootamatu, et ta sellisele peopikendusele meiega jäi, aga samas avas ka teist külge temast. Võib koos viina visata küll.
Siis laupäev oli paari kolleegi seltsis ühe kolleegi kodus. Rohkem pereüritus, kus oleks saanud ka trimbata, aga eelmise päeva mõjul pidasin paremaks ise autojuhiks olla. Pühapäeva pärastlõunal oli eesti laste jõulupidu (nojah... khm... nimi ütleb kõik). Esmaspäeval soe kahetunnine glögiga Santa Lucia tähistamine rootslaste juures, kus taas väliskolleegide seltsis aega veeta sai. Eile siis minu asutuse pidu, kus, nagu öeldud, hoidsin samuti tasast vormi, et täna endal parem oleks. Mingi piirini on ka pidu toredam, kui mõõdukalt tarbida. Oli küll.
Täna jään kahjuks oma kojusõidu tõttu ilma jõuluõhtusöögist, millel osalevad ainult need väliskolleegid, kellega ma igapäevaselt töiselt kokku puutun (sh siis need ülalloetletud tegelased). Aga kuna pidu ongi terve nädala pea nonstop käinud, siis vägaväga kahju ei olegi. Eelmine selline oli kuu aega tagasi poolakate juures, mis kujunes lõpuks umbes samasuguseks, nagu jõulupeo lõpp oli.
Mulle ikka täitsa meeldib siin. Nüüd uuel aastal kahjuks(?) nii sagedasti pidusid ilmselt ei tule, aga tööl pole ka viga. :) Vähemalt üritab see kolleegidering saada korra kuus õhtusöögiks kokku. Vast tuleb ka mõni muu ekspromt-üritus ja nüüd oleks aeg juba hakata kasutama seda eelarvet, mis mul on ette nähtud väliskolleegidega vahel restoranilaua taga jutu ajamiseks.
Aga nüüd kodumaine puhkuseaegne graafik tuleb ka nii tihedalt sisustatud, et ongi juba õige aeg öelda mõlemale oma lugejale: häid jõule ja hääd vana lõppu!
Tuesday, November 30, 2010
mise à jour
Vaikus enne tormi, tundub.
Eelmise töötormise nädala järel tõmbasin eile otsad kokku ja saatsin kamaluga aruandeid, samal ajal püüdes saabuvate meilidega sammu pidada ja veel muudki korda ajada, millest hiljem. Täna on nii harjumatult vaikne, et hakka või blogima. Homme tuleb põnevam päev - just selline, milleks mind siia saadeti. Siis jälle paar päeva puhkust enne järgmist nädalat, kus tahetakse kõik selle aasta tegemata tööd ära teha ja juba tehtud töödele ka kriips alla tõmmata. Järgmine nädal tuleb seega kiire. Aga õnneks on juba kolmele õhtule seltskondlikud üritused plaanitud, et natuke aidata seda täispuugit töönädalat unustada.
Eile võtsin ette jätkata auto ümberregistreerimise protsessi. Tollis käidud, kindlustuses eelpakkumisest räägitud, tuli nüüd minna tehnokontrolli. Sain kaks uudist, nagu anekdoodis. Hea uudis on see, et CD-numbriga auto puhul ei pea olema vastavussertifikaati. (Tegelt võiks ju kõigi puhul eeldada, et kui auto on registreerida lubatud, siis ta vastab ka normidele). Halb uudis tuli välja testis, mida ma Eestis ei ole näinud sooritatavat. Vedurstuse testis selgus, et tagumised amordid on täiesti kutud ja seega ma testi ei läbinud.
28 000km läbisõiduga autol amordid läbi?! WTF?! No ma tean, et Dodge on odav auto, aga ei arvanud, et nüüd kohe nii siis. (Kusjuures Eesti edasimüüja juures hinnas seda odavust ei märka ja siingi kindlustuse tabeli järgi hetke müügiväärtus 10 000EUR suurem minu makstust.) Garantii saab läbi ülehomme. Nüüd ma loodan, et võidab loogiline lahendus - garantii alla käivad kõik vead, mis avastatakse enne garantii lõppu. Ma mõtlen liiga palju ja juba hirmutan end ebaloogilise lahendiga, et näiteks ka remondi peab jõudma teostada enne garantii lõppu. Esimeses kohas pakuti remondiks aega uueks aastaks, teises järgmiseks esmaspäevaks.
Tore on see, et kuu aja jooksul on sattunud mulle külla juba külalisi kodumaalt. Nädal aega leevendas meie lastega tegelemise kohustust ämm. Möödunud nädalal võtsime õhtusöögiks vastu mu kolleegi ja eks-kolleegi. Üks oli siin korraks töö asjus, teine juba kolm aastat töö asjus, ja jääb kauemakski. Ühed külalised kohe kuu alguses olid ka kohalikumad eestlased, kes aitasid IKEAst majatäie mööblit ära tuua ja laenasid suure tööriistakasti kokkuveetud kraami kokkupanemiseks.
Aga muide, hinnad on siin üldiselt koledad. Toit on laias laastus kaks korda kallim. Ainult šokolaad maksab sama palju, aga on kõvasti parem. Piim on 20 kuni 25 krooni liiter. Ouch!! Täitsa tasub käia nt 130km kaugusel Aachenis Saksamaal, kus asjad on enamasti vähemalt sama hinnaga kui Eestis, kui mitte odavamad. Aachenis on praegu väga tore jõuluturg ka avatud. Kaheks nädalaks kogu selle aja säiliva kraami ostmine on selles suhtes ka päris mõnus, et siis ei pea end väga sageli toidupoodi vedama. Jälle vaba aeg justkui maast leitud.
Kodumaiseid uudiseid loen vähe, aga erilise rõõmuga neid, mis räägivad teie lumeuputusest. Haa! Just selle jama eest ma siia põgenesingi! Ja ajastus on väga õige. Novembri lõpus juba lumi, mis paistab püsima jäävat? No thanks! Paari aasta pärast võib-olla küll jälle, aga mina tahan sellest asjast natuke puhata. Nojah, siin on ka nädalakese juba nulli ja miinuse poole olnud, aga üldiselt ikka mõnusam. Laupäeva hommikul oli maa pisut valge, aga õhtuks oli kõik sulanud. Mu tagaaia naabritel kasvab aias mingi laialeheline ja vist igihaljas puu, ning lumi selle roheluse (sh heki ja üsna värske näoga muru) taustal mõjus väga põnevana. Mm... ja nädalavahetusel päike paistis!! Teist päeva on siin nüüd jälle küll taas tavapärane ilm, ehk pilves, ja täna on tänavad lumevalgemad öösel sadanud paarist sentimeetrist lumest.
Seda kodumaa lund ja külma saan ma aga varsti katsuda ka. 15. detsembril sõidame jõulupuhkuseks koju, aga kohe peale jõulu tuleme ka tagasi.
Eelmise töötormise nädala järel tõmbasin eile otsad kokku ja saatsin kamaluga aruandeid, samal ajal püüdes saabuvate meilidega sammu pidada ja veel muudki korda ajada, millest hiljem. Täna on nii harjumatult vaikne, et hakka või blogima. Homme tuleb põnevam päev - just selline, milleks mind siia saadeti. Siis jälle paar päeva puhkust enne järgmist nädalat, kus tahetakse kõik selle aasta tegemata tööd ära teha ja juba tehtud töödele ka kriips alla tõmmata. Järgmine nädal tuleb seega kiire. Aga õnneks on juba kolmele õhtule seltskondlikud üritused plaanitud, et natuke aidata seda täispuugit töönädalat unustada.
Eile võtsin ette jätkata auto ümberregistreerimise protsessi. Tollis käidud, kindlustuses eelpakkumisest räägitud, tuli nüüd minna tehnokontrolli. Sain kaks uudist, nagu anekdoodis. Hea uudis on see, et CD-numbriga auto puhul ei pea olema vastavussertifikaati. (Tegelt võiks ju kõigi puhul eeldada, et kui auto on registreerida lubatud, siis ta vastab ka normidele). Halb uudis tuli välja testis, mida ma Eestis ei ole näinud sooritatavat. Vedurstuse testis selgus, et tagumised amordid on täiesti kutud ja seega ma testi ei läbinud.
28 000km läbisõiduga autol amordid läbi?! WTF?! No ma tean, et Dodge on odav auto, aga ei arvanud, et nüüd kohe nii siis. (Kusjuures Eesti edasimüüja juures hinnas seda odavust ei märka ja siingi kindlustuse tabeli järgi hetke müügiväärtus 10 000EUR suurem minu makstust.) Garantii saab läbi ülehomme. Nüüd ma loodan, et võidab loogiline lahendus - garantii alla käivad kõik vead, mis avastatakse enne garantii lõppu. Ma mõtlen liiga palju ja juba hirmutan end ebaloogilise lahendiga, et näiteks ka remondi peab jõudma teostada enne garantii lõppu. Esimeses kohas pakuti remondiks aega uueks aastaks, teises järgmiseks esmaspäevaks.
Tore on see, et kuu aja jooksul on sattunud mulle külla juba külalisi kodumaalt. Nädal aega leevendas meie lastega tegelemise kohustust ämm. Möödunud nädalal võtsime õhtusöögiks vastu mu kolleegi ja eks-kolleegi. Üks oli siin korraks töö asjus, teine juba kolm aastat töö asjus, ja jääb kauemakski. Ühed külalised kohe kuu alguses olid ka kohalikumad eestlased, kes aitasid IKEAst majatäie mööblit ära tuua ja laenasid suure tööriistakasti kokkuveetud kraami kokkupanemiseks.
Aga muide, hinnad on siin üldiselt koledad. Toit on laias laastus kaks korda kallim. Ainult šokolaad maksab sama palju, aga on kõvasti parem. Piim on 20 kuni 25 krooni liiter. Ouch!! Täitsa tasub käia nt 130km kaugusel Aachenis Saksamaal, kus asjad on enamasti vähemalt sama hinnaga kui Eestis, kui mitte odavamad. Aachenis on praegu väga tore jõuluturg ka avatud. Kaheks nädalaks kogu selle aja säiliva kraami ostmine on selles suhtes ka päris mõnus, et siis ei pea end väga sageli toidupoodi vedama. Jälle vaba aeg justkui maast leitud.
Kodumaiseid uudiseid loen vähe, aga erilise rõõmuga neid, mis räägivad teie lumeuputusest. Haa! Just selle jama eest ma siia põgenesingi! Ja ajastus on väga õige. Novembri lõpus juba lumi, mis paistab püsima jäävat? No thanks! Paari aasta pärast võib-olla küll jälle, aga mina tahan sellest asjast natuke puhata. Nojah, siin on ka nädalakese juba nulli ja miinuse poole olnud, aga üldiselt ikka mõnusam. Laupäeva hommikul oli maa pisut valge, aga õhtuks oli kõik sulanud. Mu tagaaia naabritel kasvab aias mingi laialeheline ja vist igihaljas puu, ning lumi selle roheluse (sh heki ja üsna värske näoga muru) taustal mõjus väga põnevana. Mm... ja nädalavahetusel päike paistis!! Teist päeva on siin nüüd jälle küll taas tavapärane ilm, ehk pilves, ja täna on tänavad lumevalgemad öösel sadanud paarist sentimeetrist lumest.
Seda kodumaa lund ja külma saan ma aga varsti katsuda ka. 15. detsembril sõidame jõulupuhkuseks koju, aga kohe peale jõulu tuleme ka tagasi.
Wednesday, November 3, 2010
Kuidas osta Belgias kodumasinat
Selleks pead kauplusele lähenema vähemalt nädal aega enne seda, kui soovitud seadet kasutama tahad hakata. Kuigi ma kartsin, et see asjaajamine siin nii võib käia, tuli mulle uude elukohta kolimine ikka ootamatult, nagu lumi Tallinnas. Pool nädalat enne kohavahetust läksime poodi - seal lubati, et pliit tuleks juba kümne päevaga ja külmkapi saab paari päevaga. Naine pidas läbirääkimisi, aga mina olin koos rahaga teises kohas. Kui mõned tunnid hiljem siis selle paari päevaga lubatud külmkapi eest maksma läksin selgus, et siiski kulub aega terve nädal. Nüüd juba täna saab kätte. Ja pidime vaid kaks ja pool päeva ilma külmkapita hakkama saama.
Pliidi suhtes otsustasime, et proovime veel teisest kohast ka. See oli eelmisel neljapäeval ja kaup lubati kätte teisipäeval (ehk eile). Rõõmustasime, et pliidita saame poolteist päeva edukalt hakkama küll. Eile pliit saabus... aga juhtme peab eraldi soetama ja külge ühendama. WTF!?
Ilmselt oleks võinud üritada mõnel müügimehel ikka natuke lasta sellest pliidist enne rääkdia. Ehk oleks ta maininud, et juhe tuleb ka eraldi muretseda. Ostu vormistamise ajal pliidipoisse kohal ei olnud ja üks tädi kirjutas meile selle lihtsalt välja. Elektripliitide valik ei olnud just väga suur ja ei osanud nagu välja ka mõelda, mida oleks selle kohta küsida.
Nüüd on küsimus: kas ma olen piisavalt osav, et see juhe ära ühendada või tuleb otsida elektriku teenus ja kui kaua selle järgi ootama peab? Loodetavasti külmkapp tuleb koos ühendatud juhtmega.
Internetiühenduse kohta olin ka tegelikult varem ju kuulnud, et võtab aega ühendamine. Aga taas oli teemaks, et mõtted muude asjadega hõivatud ja ei suutnud piisavalt ettenägelik olla. Selle saab 15 päevaga ehk 17. novembriks.
Pliidi suhtes otsustasime, et proovime veel teisest kohast ka. See oli eelmisel neljapäeval ja kaup lubati kätte teisipäeval (ehk eile). Rõõmustasime, et pliidita saame poolteist päeva edukalt hakkama küll. Eile pliit saabus... aga juhtme peab eraldi soetama ja külge ühendama. WTF!?
Ilmselt oleks võinud üritada mõnel müügimehel ikka natuke lasta sellest pliidist enne rääkdia. Ehk oleks ta maininud, et juhe tuleb ka eraldi muretseda. Ostu vormistamise ajal pliidipoisse kohal ei olnud ja üks tädi kirjutas meile selle lihtsalt välja. Elektripliitide valik ei olnud just väga suur ja ei osanud nagu välja ka mõelda, mida oleks selle kohta küsida.
Nüüd on küsimus: kas ma olen piisavalt osav, et see juhe ära ühendada või tuleb otsida elektriku teenus ja kui kaua selle järgi ootama peab? Loodetavasti külmkapp tuleb koos ühendatud juhtmega.
Internetiühenduse kohta olin ka tegelikult varem ju kuulnud, et võtab aega ühendamine. Aga taas oli teemaks, et mõtted muude asjadega hõivatud ja ei suutnud piisavalt ettenägelik olla. Selle saab 15 päevaga ehk 17. novembriks.
Thursday, October 28, 2010
Autoga Brüsselis
Autoga on siin kohutav, aga ilma on võimatu.
6km igal hommikul 35-45 minutit sõita on jube. Iseenesest, 45 minutit sõita ei ole ju hullu, aga peaaegu paigal seista siiski jube.
Selline piin on tingitud koolikohustusest. Õnneks saab peagi vaevast lahti, sest kolin paremasse kohta. Siis ei ole vaja enam autoga kooli-ja-tagasi teed ette võtta ja võin hommikul koduuksest metrooni jalutada ja siis 15 minuti pärast sihtpunktis metroorongist maha astuda. Vähemalt toimub liikumine! Kui tahta autoga tööle minna, siis saab vabamalt kellaaega valida (ei sõltu koolipäeva algusest) ja ehk ka ummikute tekkimisest ette jõuda.
Kuna olen suure osa ajast autos istunud või tööl rutiini tekitada üritanud (seni edutult, sest ikka on veel uut), siis olen uudiste jagamisega hätta jäänud. Aga ehk see postitus siin tähistab jää murdumist ja miskit lisandub varsti. Midagi ikka nagu oleks kirjutada - näiteks sellest, milleks peab valmis olema kui tahta mõnd suuremat kodumasinat osta.
6km igal hommikul 35-45 minutit sõita on jube. Iseenesest, 45 minutit sõita ei ole ju hullu, aga peaaegu paigal seista siiski jube.
Selline piin on tingitud koolikohustusest. Õnneks saab peagi vaevast lahti, sest kolin paremasse kohta. Siis ei ole vaja enam autoga kooli-ja-tagasi teed ette võtta ja võin hommikul koduuksest metrooni jalutada ja siis 15 minuti pärast sihtpunktis metroorongist maha astuda. Vähemalt toimub liikumine! Kui tahta autoga tööle minna, siis saab vabamalt kellaaega valida (ei sõltu koolipäeva algusest) ja ehk ka ummikute tekkimisest ette jõuda.
Kuna olen suure osa ajast autos istunud või tööl rutiini tekitada üritanud (seni edutult, sest ikka on veel uut), siis olen uudiste jagamisega hätta jäänud. Aga ehk see postitus siin tähistab jää murdumist ja miskit lisandub varsti. Midagi ikka nagu oleks kirjutada - näiteks sellest, milleks peab valmis olema kui tahta mõnd suuremat kodumasinat osta.
Thursday, October 7, 2010
Sunday, October 3, 2010
99 putli õlle seina peal...
Laupäeval oli üks üritus, mille raames sattusime Cantilloni pruulikotta. Teevad seal gheuze sorti õlut, mis ei meenuta maitselt mitte kuidagi õlut. Seda kääritatakse kuni kolm aastat ja kui ma nüüd meetoditest õigesti aru sain, siis võib seda vist elusaks õlleks pidada. Pistetakse pudelisse ja säilib rahulikult veel paarkend aastat ilma halvaks minemata. No... mitte, et ta värskelt ka väga hea oleks. Kõik suhkrud on välja käärinud ja siis meenutab ta sellist kuiva siidrit või champagne'i. Hapu värk, aga vähemalt on ära proovitud.Pärast läksime ühte pubisse, kus sain võimaluse oma silmaga (ja keelega) asuda tunnistama Belgia õllerohkust. Seal sai ka minu maitsele sobivat õlut. Kolme eri sorti ja näikse, et kümme korda nii palju annaks veel selles kohas proovida. Moeder vist oli nimeks.
Reede õhtul (isegi võib öelda öösel) olin ühele väliskolleegide peole kutsutud. Sinna ma ei jõudnudki. Ma ei leidnud kohta lihtsalt üles. Vihma sadas, kell oli kaksteist öösel ja ma ei olnud veendunud selle kandi piisavas turvalisuses, et iga nurgatagune üle nuhkida. Tegelikult olin ma üsna lähedal, kui pärast kaardi pealt ja veel hiljem valges koheapeal üle vaadata õnnestus. Omapärane kogemus oli muidugi kell pool üks öösel autoga ummikus istuda. Parkimiskoha leidmine tänaval oli võimatu a) sest autosid oli palju ja b) 4,8 meetrist autot ei ole siin peaaegu võimalik parkida. Parkimismaja aitas siiski hädast välja. Oleks vaid õige pubi ka üles leidnud.
Korteriga kaasa lubatud parkmiskoht anti praeguseks mõned sajad meetrid eemal garaažis. Ütlesid, et kuniks oma maja garaažis koht vabaneb, aga ma pigem ei usu, et see juhtub enne kui mulle antud kuu siin korterhotellis mööda saab. Pigem isegi ei tahaks siin parkida, sest siin on ikka päris kitsas.
Korterhotelli üllatus oli see, et kuigi lepingus oli kirjas, et koristusteenust ei ole, siis tulin ühel päeval koju ja mu prügi oli kadunud ning voodilinad olid sirgeks tõmmatud. See pidavat olema maksude värk. Ma ei saandki aru, et kas nüüd üürile võtja või andja peab maksu maksma, kui seike teenus ka pakkuda on. Tegelt, eks lõpuks maksab ikka üürilevõtja. Seepärast nad siis kirjutavadki lepingusse, et ei koristata. Üks maksudest kõrvale nihverdamine käib ka igal pool.... Eks see koristusteenus on üks mugav asi küll, aga oleks teadnud, oleks oma maha visatud mustad sokid ise kokku korjanud (no oli tüdimus pärast reisu ja ei viitsind tegeleda selliste asjadega, kui üksi oled :P).
Laupäeva ja pühapäeva hommikupoolikud sisustasin sellega, et sõitsin linnapeal ringi ja üritasin tunnetust saada, et võiks laenatud GPS-i rahuga järgmisel nädalal tagasi saata. Laupäeval käisin luurasin üle, kuidas jõuab autoga majja, kus ma novembrist alates resideeruma hakkan. Tegin ka IKEA luuret (seal võib lolliks minna küll). Pühapäeval vaatasin kuidas lennujaama sõidetakse ja sõitsin Bourse'i kandis, kus ma reedel pidukohta üles ei leid'. Pühapäeva pärastlõuna jalutasin raekoja platsi ja vanalinna ümbruses ning käisin kinos (Wall Street).
Wednesday, September 29, 2010
Rännumees
Laupäeva õhtul ladusin auto pagasiruumi kraami täis, et ei peaks pühapäeval aega kulutama - võiks suht hilja ärgata ja siiski suhteliselt vara sõitma hakata. Paarikümneminutise hilinemisega siis pühapäeval startisingi. Ja 3km pärast pöörasin tagasi, sest olin tee peale kaasa pakitud toidukoti maha unustanud. Mõtlesin küll, kas on mõtet, aga vahemaa oli alles nii väike, et selle tagasipöörde tegin siiski ära.
Ja umbes 30km pärast, Laagri maksimarketi tanklas, avastasin, et olin oma hommikuse internetipanga külastuse järel unustanud ID-kaardi kodupükste taskusse... See oli palju ebameeldivam kui toidukoti maha jätmine, kuid kaaludes ID-kaardi hädavajalikkust leidsin, et järjekordset tagasipööret see väärt ei ole. Kui ainult paari nädala pärast saabuvad pereliikmed selle kaasa võtavad.
Teekonnal tabas Leedus mind pettumustunne, mis võis olla pisut võimendatud ka sellest, et olin just enne Lätis saanud kiiruseületamise eest trahvi (ei tea, kas Läti-Eesti vahel sundtäitmise süsteem töötab või võib selle trahvi maksmata jätta?). Igatahes, ma ei ole päris kindel, mis on Leedus üldine asulaväline kiirusepiirang, aga see paistis olevat 80km/h. Sest pea keegi ei sõitnud üle selle. Automaatkontrollid olid iga väikese vahemaa taga. Täielik heade teede raiskamine.
Ja siis tuli Poola... Ma tegin ise teadliku valiku, et lähen seda teed, mitte laevaga. Uskumatu tegelikult, kuidas kuue aastaga ununeb selline rist ja viletsus nagu kitsad ja üleautostatud Poola teed. (Ausalt öeldes juba kevadel pärast tookordset reisu arvasin, et polekski nii hull jälle üks Poolat läbiv reis ette võtta.) Ma küll ei kahetse enamasti tehtut, vaid tegemata jäänut. Nõnda ka seekord - mul olid omad kaalutlused, miks ma selle tee valisin - siiski tabas mind mingil hetkel üsna lootusetu tunne - kas tõesti peab ligi tuhat kilomeetrid läbima 80km/h. Õnneks siiski umbes 250 ja 300km vahel õnnestus 130-ga läbida - seda just pärast seda, kui olin ühele vahetusjuhikandidaadile SMS saatnud, et kahtlustan teda loobumises eelkõige Poola teede tõttu.
Kaldusin jälle veidi kõrvale. Aga sel rajal jätkates - ei tea kas kellelgi on hiljutist võrdlust, kas on nii nagu mulle mulje jäi: Varssavist lõuna suunal (st nt Praha poole) on liiklusolud paremad kui lääne suunal (st Berliini poole)? Sest ehkki Berliini poole on E30 peal see 250km ringis kiirteed, on ülejäänud üsna kitsas jama, aga Wroclawi või Krakowi poole on üsna palju neljarealist teed, sellist nagu meil on Narva maantee.
Niisiis teise päeva õhtul saabusin Saksamaale ja ma peaaegu et pidin sundima end peatuma, et väike öine puhkus ette võtta. Seal oli nii hea sõita vaatamata sellele, et vihm muutis nähtavuse üsna viletsaks ja ma riskisin sellistes oludes lubatud 120-st ja 130-st vaid 110 km/h kasutada. Järgmisel hommikul enam ei sadanud ja sain sellevõrra rohkem kiirust nautida. Ja kui ma juba arvasin, et sel teesuunal äkki seda ei olegi, siis ühtäkki sattusin piirangutevabasse tsooni. Ainult üks sõna: jess! Tee olukord oli nii hea, et vahepeal rauda surutud 170 km/h ei tundunud pooltki nii hirmus kui oli 130 Poola kiirteel. Ei tea, milles vahe oli - võib-olla tee lookles vähem. Ja siis oli veel üks uskumatu asi - kümneid kilomeetreid oli üsna järsk langus. Millal ma üldse nii kõrgele jõudsin, et nii pikalt mäest alla sõita annab??
Kui Poolas GPS ei teandud paari kiirtee lõiku, mille ma vaid teenumbrite järgi üles leidsin, ja seetõttu üksjagu maad GPS-i teada keset lagedat välja sõitsin, siis tegelikult suutsin ma hoopis Hollandis korraks ära eksida. Seal on kiirteede ristumine selline inseneriime, et kui GPS eripära hästi ei tunne, siis võib üsna segadusse sattuda, millise teeotsa järgmisena võtma peab. GPS aitas mind siiski rajale tagasi. Ilma oleks üsna P-s olnud. Ja seejärel jõudsin peaaegu et üsna ootamatult Brüsselisse välja ja vajalikele aadressidelegi täitsa sekeldusteta.
Korterhotellis tabas mind aga üsna prantsusepärane (minu arvates) üllatus. Koos korteriga lubati parkimiskohta, aga reaalsuses tähendas see seda, et lubati kohta, mida tegelikult kasutada ei saa. Majapidajanna pragas kontoriga telefoniteel parasjagu - tema olevat neile mitu korda öelnud, et seda kohta ei saa välja lubada. Mulle lubati leida samal õhtul (teisipäeval) lahendus, aga täna on kolmapäev ja telefon on vaikinud. Homme näitan ise initsiatiivi! Seni pole probleem õnneks põletav olnud - auto leidis koha töökoha parklas.
Varsti ehk jälle uudiseid...
Ja umbes 30km pärast, Laagri maksimarketi tanklas, avastasin, et olin oma hommikuse internetipanga külastuse järel unustanud ID-kaardi kodupükste taskusse... See oli palju ebameeldivam kui toidukoti maha jätmine, kuid kaaludes ID-kaardi hädavajalikkust leidsin, et järjekordset tagasipööret see väärt ei ole. Kui ainult paari nädala pärast saabuvad pereliikmed selle kaasa võtavad.
Teekonnal tabas Leedus mind pettumustunne, mis võis olla pisut võimendatud ka sellest, et olin just enne Lätis saanud kiiruseületamise eest trahvi (ei tea, kas Läti-Eesti vahel sundtäitmise süsteem töötab või võib selle trahvi maksmata jätta?). Igatahes, ma ei ole päris kindel, mis on Leedus üldine asulaväline kiirusepiirang, aga see paistis olevat 80km/h. Sest pea keegi ei sõitnud üle selle. Automaatkontrollid olid iga väikese vahemaa taga. Täielik heade teede raiskamine.
Ja siis tuli Poola... Ma tegin ise teadliku valiku, et lähen seda teed, mitte laevaga. Uskumatu tegelikult, kuidas kuue aastaga ununeb selline rist ja viletsus nagu kitsad ja üleautostatud Poola teed. (Ausalt öeldes juba kevadel pärast tookordset reisu arvasin, et polekski nii hull jälle üks Poolat läbiv reis ette võtta.) Ma küll ei kahetse enamasti tehtut, vaid tegemata jäänut. Nõnda ka seekord - mul olid omad kaalutlused, miks ma selle tee valisin - siiski tabas mind mingil hetkel üsna lootusetu tunne - kas tõesti peab ligi tuhat kilomeetrid läbima 80km/h. Õnneks siiski umbes 250 ja 300km vahel õnnestus 130-ga läbida - seda just pärast seda, kui olin ühele vahetusjuhikandidaadile SMS saatnud, et kahtlustan teda loobumises eelkõige Poola teede tõttu.
Kaldusin jälle veidi kõrvale. Aga sel rajal jätkates - ei tea kas kellelgi on hiljutist võrdlust, kas on nii nagu mulle mulje jäi: Varssavist lõuna suunal (st nt Praha poole) on liiklusolud paremad kui lääne suunal (st Berliini poole)? Sest ehkki Berliini poole on E30 peal see 250km ringis kiirteed, on ülejäänud üsna kitsas jama, aga Wroclawi või Krakowi poole on üsna palju neljarealist teed, sellist nagu meil on Narva maantee.
Niisiis teise päeva õhtul saabusin Saksamaale ja ma peaaegu et pidin sundima end peatuma, et väike öine puhkus ette võtta. Seal oli nii hea sõita vaatamata sellele, et vihm muutis nähtavuse üsna viletsaks ja ma riskisin sellistes oludes lubatud 120-st ja 130-st vaid 110 km/h kasutada. Järgmisel hommikul enam ei sadanud ja sain sellevõrra rohkem kiirust nautida. Ja kui ma juba arvasin, et sel teesuunal äkki seda ei olegi, siis ühtäkki sattusin piirangutevabasse tsooni. Ainult üks sõna: jess! Tee olukord oli nii hea, et vahepeal rauda surutud 170 km/h ei tundunud pooltki nii hirmus kui oli 130 Poola kiirteel. Ei tea, milles vahe oli - võib-olla tee lookles vähem. Ja siis oli veel üks uskumatu asi - kümneid kilomeetreid oli üsna järsk langus. Millal ma üldse nii kõrgele jõudsin, et nii pikalt mäest alla sõita annab??
Kui Poolas GPS ei teandud paari kiirtee lõiku, mille ma vaid teenumbrite järgi üles leidsin, ja seetõttu üksjagu maad GPS-i teada keset lagedat välja sõitsin, siis tegelikult suutsin ma hoopis Hollandis korraks ära eksida. Seal on kiirteede ristumine selline inseneriime, et kui GPS eripära hästi ei tunne, siis võib üsna segadusse sattuda, millise teeotsa järgmisena võtma peab. GPS aitas mind siiski rajale tagasi. Ilma oleks üsna P-s olnud. Ja seejärel jõudsin peaaegu et üsna ootamatult Brüsselisse välja ja vajalikele aadressidelegi täitsa sekeldusteta.
Korterhotellis tabas mind aga üsna prantsusepärane (minu arvates) üllatus. Koos korteriga lubati parkimiskohta, aga reaalsuses tähendas see seda, et lubati kohta, mida tegelikult kasutada ei saa. Majapidajanna pragas kontoriga telefoniteel parasjagu - tema olevat neile mitu korda öelnud, et seda kohta ei saa välja lubada. Mulle lubati leida samal õhtul (teisipäeval) lahendus, aga täna on kolmapäev ja telefon on vaikinud. Homme näitan ise initsiatiivi! Seni pole probleem õnneks põletav olnud - auto leidis koha töökoha parklas.
Varsti ehk jälle uudiseid...
Friday, September 24, 2010
Ja ongi käes
Täna olen viimast päeva Eestis tööl. Nagu näha, raiskan aega siin kirjutades, selmet tööl viimaseid otsi kokku tõmmata ja laualt üleliigset pahna prügikasti või seljakotti uhada. Kuidagi omapärane tunne on sees. Eriti tööasjus. Kõik pole nii viimistletud nagu natuke lootsin ja mõnigi asi jääb natuke õhku rippuma, ning kummitab mind uues kohas edasi, sest ehkki töö asukoht vahetub jätkub side sama tööandjaga.
Pühapäeva hommikul istun rooli ja hakkan sõitma. Kui nüüd midagi ununeb, mis tulnuks tööpäevil korda ajada, siis see jääbki kuni jõuluni nõnda, kui elektrooniliselt ja kaugjuhtimisega ei õnnestu neid asju jonksu ajada. Kohati on tunne, et hirm midagi unustada on lausa halvav. Tekib kohatine mõttekramp üritades meenutada, mida veel olulist peaks mäletama ja siis on peas ainult üks mõte: "meenuta, kas on veel midagi", mitte: "asi 1, tehtud, asi 2 tegemata, asi 3, tehtud, asi 4, tehtud, jne". Ja kui paar asja on täiesti juhuslikult muid asju ajades meenunud, siis voolab üle keha külm ebameeldiv laine. Õnneks seni on nõnda meenunud asjad, mida võib võrdlemisi tähtsusetuks pidada, aga tol hetkel tunduvad tähtsad, sest ma olin ju tahtnud neid korda ajada.
Eelnevat kirjtudes hakkas asi veelgi hullem tunduma. Peaks nüüd eitamistaktikaga jätkama - mõjuks tervisele paremini.
Pühapäeva hommikul istun rooli ja hakkan sõitma. Kui nüüd midagi ununeb, mis tulnuks tööpäevil korda ajada, siis see jääbki kuni jõuluni nõnda, kui elektrooniliselt ja kaugjuhtimisega ei õnnestu neid asju jonksu ajada. Kohati on tunne, et hirm midagi unustada on lausa halvav. Tekib kohatine mõttekramp üritades meenutada, mida veel olulist peaks mäletama ja siis on peas ainult üks mõte: "meenuta, kas on veel midagi", mitte: "asi 1, tehtud, asi 2 tegemata, asi 3, tehtud, asi 4, tehtud, jne". Ja kui paar asja on täiesti juhuslikult muid asju ajades meenunud, siis voolab üle keha külm ebameeldiv laine. Õnneks seni on nõnda meenunud asjad, mida võib võrdlemisi tähtsusetuks pidada, aga tol hetkel tunduvad tähtsad, sest ma olin ju tahtnud neid korda ajada.
Eelnevat kirjtudes hakkas asi veelgi hullem tunduma. Peaks nüüd eitamistaktikaga jätkama - mõjuks tervisele paremini.
Monday, September 20, 2010
Püsiv adrekalaks
KuivõrdTähtis Päev järjest kiiremini läheneb, on mul viimasel ajal pidevalt mingi värin sees. Seejuures pole Küsimus: "Mis Seal saama hakkab?", vaid "Kas Siin on meeles kõik asjad korda ajada? Mida ma veel unustan?". Töö segab täiega ettevalmistusi. Pean suhtlema ümberasumise ette valmistamiseks, aga seda saab ainult päeval teha. Õnneks siiski on tööl koormus miinimumtasemele jäänud.
Möödundnädalane käik oli vist success. Mina valisin koha välja ja paberid on liikvel. Ebaedu võib ilmneda, kui üürileandja pidurdada otsustab.
Tulevastest töökaaslastest ka pildike ees, juba üht pidugi kogetud. Positivus pluss!
Möödundnädalane käik oli vist success. Mina valisin koha välja ja paberid on liikvel. Ebaedu võib ilmneda, kui üürileandja pidurdada otsustab.
Tulevastest töökaaslastest ka pildike ees, juba üht pidugi kogetud. Positivus pluss!
Wednesday, September 8, 2010
Ajutine (?) ebaedu üüriturul
Vahel kui tundub, et kõik hakkab jube hästi laabuma, tuleb ikka ette mõni väike tagasilöök. Olin just rõõmuga leidnud kinnisvarakuulutustest tulevase elukoha esimese ja teise eelistuse (juhuks, kui esimene peaks ära kaduma). Kavatsesin järgmise nädala kolmepäevase Brüsseli külastuse ajaks kokku leppida nende ülevaatamise.
Esmalt sain eile teate, et varuvariant üüriti just välja. Seejärel selgus, et esimese maja omanikud istuvad täna vaagima rohkearvulist potentsiaalsete üürnike armeed (kelle hulka ma ei jõudnud). Ehk siis ka see koht on siis käest libisenud. Seda ma kartsin viimase nädala jooksul kõige rohkem, seejuures teadmata, kas laivis see maja nii meeldikski. Ebameeldiva tõsiasjana taipasin, et ilmselt pole see ainuke koht, kus tuleb mingi „missivõistlus” väljaüürijate ees läbi teha.
Nüüd tuleb loota, et senine kolmas ja neljas eelistus ikka järgmise nädalani alles on. Veel suurem ja alusetum on lootus, et midagi põnevat paari päevaga juurde tekib. Viimane ei ole siiski ikka päris võimatu. Just üleeile puksis senise kolmanda koha eelistuse neljandale kohale üks kuulutus, millest ma arvasin end maikuus ilma jäänud olevat. See on OK asukohaga piltide järgi positiivselt omapärane majake, mille miinuseks on kaks magamistuba. Pigem sihin kolme magamistuba, millest üht saaks kasutada hetkel prognoosimatu sagedusega ilmuvad külalised. Aga vast külalised ei heitu elutoas ööbimisest ja ega me ise väga tõsimeeli ei usu, et lapsed niipea eraldi magamistuppa jäävad.
Esmalt sain eile teate, et varuvariant üüriti just välja. Seejärel selgus, et esimese maja omanikud istuvad täna vaagima rohkearvulist potentsiaalsete üürnike armeed (kelle hulka ma ei jõudnud). Ehk siis ka see koht on siis käest libisenud. Seda ma kartsin viimase nädala jooksul kõige rohkem, seejuures teadmata, kas laivis see maja nii meeldikski. Ebameeldiva tõsiasjana taipasin, et ilmselt pole see ainuke koht, kus tuleb mingi „missivõistlus” väljaüürijate ees läbi teha.
Nüüd tuleb loota, et senine kolmas ja neljas eelistus ikka järgmise nädalani alles on. Veel suurem ja alusetum on lootus, et midagi põnevat paari päevaga juurde tekib. Viimane ei ole siiski ikka päris võimatu. Just üleeile puksis senise kolmanda koha eelistuse neljandale kohale üks kuulutus, millest ma arvasin end maikuus ilma jäänud olevat. See on OK asukohaga piltide järgi positiivselt omapärane majake, mille miinuseks on kaks magamistuba. Pigem sihin kolme magamistuba, millest üht saaks kasutada hetkel prognoosimatu sagedusega ilmuvad külalised. Aga vast külalised ei heitu elutoas ööbimisest ja ega me ise väga tõsimeeli ei usu, et lapsed niipea eraldi magamistuppa jäävad.
Friday, September 3, 2010
Ümberasjua
Nõnda siis… Olen ääretult laisk olnud. Isegi nõnda, et pole viitsinud siin servas sõna „grafomaan” asendada sõnaga „grafofoob”. Viimane tunduks kuidagi sobivam. Palavad ilmad kindlasti soodustasid sellist tegevusetust. Kuidagi jääb aga ka jõust puudu – kuhugi kulub seda energiat ikka piisavalt ära, et ei suuda võtta end pisut kokku ja mõndagi sõna kirja visata.
Hetkel on muidugi üsna palju ka selgusetut ja kui ma sellest tulenevaid emotsioone siia viskaks, võiks blogi üldpilt äkki liiga negativistlikuks kujuneda.
Count down kogub järjest hoogu. Täna nelja nädala pärast alustan tööd Brüsselis. Kindlasti olen ma seal kohal juba eelmisel õhtul. Aga üsna selgusetu on… No tegelt ei ole ma ise otsust ära teinud veel, millal ma siis õieti sinna saabun – mõne päeva varem või alles üle-eelmisel õhtul. Esmaspäeval sain asja bürokraatia poole pealt targemaks ja nüüd on vähemalt võimalus mingi valik teha. Siiani olen otsust edasi lükanud. Äkki lükkaks veel edasi, kuni on elukoha osas ka pilt selgem… See tähendaks, et ei pea veel kaks nädalat otsustama.
Selge plaan on see, et ma autoga sinna lähen. Vahepeal oli üks sõber vahetusjuhi kandidaadiks, aga ta käib siiski ajapuuduse tõttu oma käigu naaberriigis lennukiga ära. Ja mina oma mõtetes ei ole päris selgeks saanud, kas ma pigem tahaks üksi sõita või oleks lihtsalt tark ja kümneid kordi meelelahutuslikum endale siiski vahetusjuht sebida. Kuna kuupäevi pole otsustanud, siis on raske ka pakkumust välja hüüda. Samas äkki just peaks – saaks kuupäevad valida lähtudes vahetusjuhile sobivast. FB-s juba tegelikult ka hõikasin, ja tulemuseks ainult üks vastus: „Hea meelega, aga…”.
Kui mu mõnest lugejast keegi tunneb miniseikluse vastu huvi, võib ju märku anda, et kuidas nagu üldiselt selline mõte sobiks…
Hetkel on muidugi üsna palju ka selgusetut ja kui ma sellest tulenevaid emotsioone siia viskaks, võiks blogi üldpilt äkki liiga negativistlikuks kujuneda.
Count down kogub järjest hoogu. Täna nelja nädala pärast alustan tööd Brüsselis. Kindlasti olen ma seal kohal juba eelmisel õhtul. Aga üsna selgusetu on… No tegelt ei ole ma ise otsust ära teinud veel, millal ma siis õieti sinna saabun – mõne päeva varem või alles üle-eelmisel õhtul. Esmaspäeval sain asja bürokraatia poole pealt targemaks ja nüüd on vähemalt võimalus mingi valik teha. Siiani olen otsust edasi lükanud. Äkki lükkaks veel edasi, kuni on elukoha osas ka pilt selgem… See tähendaks, et ei pea veel kaks nädalat otsustama.
Selge plaan on see, et ma autoga sinna lähen. Vahepeal oli üks sõber vahetusjuhi kandidaadiks, aga ta käib siiski ajapuuduse tõttu oma käigu naaberriigis lennukiga ära. Ja mina oma mõtetes ei ole päris selgeks saanud, kas ma pigem tahaks üksi sõita või oleks lihtsalt tark ja kümneid kordi meelelahutuslikum endale siiski vahetusjuht sebida. Kuna kuupäevi pole otsustanud, siis on raske ka pakkumust välja hüüda. Samas äkki just peaks – saaks kuupäevad valida lähtudes vahetusjuhile sobivast. FB-s juba tegelikult ka hõikasin, ja tulemuseks ainult üks vastus: „Hea meelega, aga…”.
Kui mu mõnest lugejast keegi tunneb miniseikluse vastu huvi, võib ju märku anda, et kuidas nagu üldiselt selline mõte sobiks…
Eelkokkupuude Ilusa Ja Toreda Lääne Süsteemiga pakub juba ette lõbusat tuju. Näiteks pangakonto avamiseks tuleb paar nädalat varem kohtumiseks aeg kokku leppida, lisaks on konto avamine väga erakordne võimalus, kui sa pole resident; üürilepingud raiutakse kivisse ja aheldatakse tugevalt kaela; maaklerid meiliteel peaaegu ei suhtle. Vihjetest on mõista, et see on alles algus, saab rohkemgi huvitavat näha. Loodan ka siin seda jagada.
Wednesday, July 14, 2010
Ekstreemne aasta
Hei! Selline suvi mulle meeldib üliväga! Meeldiks rohkemgi, kui oleks osanud oma puhkusega rohkem täppi panna. Praegu on veel kolm täistööpäeva jäänud. Konditsioneer tõmbab küll temperatuuri kabinetis normaalsemaks, aga jube nüri on ikka tööl passida teades, mis õues toimub. Hapukurgihooaeg on nagunii ka täies hoos. Paar asja oleks nokitseda, aga ei võta kuidagi vedu sellistes tingimustes.
Aga see, et ekstreemne - on ju. Talvel mitu nädalat järjest külmakraadid, mida keegi enam ei mäletanud ja nüüd on juba kaks nädalat lõõskavat päikest ja troopiline temperatuur. L-O-V-E it! Eelkõige meeldib siiski suvesoe. Talvine -20 on huvitav paariks päevaks, siis võiks vähemalt +5 jälle olla :P
Aga see, et ekstreemne - on ju. Talvel mitu nädalat järjest külmakraadid, mida keegi enam ei mäletanud ja nüüd on juba kaks nädalat lõõskavat päikest ja troopiline temperatuur. L-O-V-E it! Eelkõige meeldib siiski suvesoe. Talvine -20 on huvitav paariks päevaks, siis võiks vähemalt +5 jälle olla :P
Friday, June 11, 2010
Piilur
Üks antropoloogia- või inimanatoomiahuviline kuldnokk jälgis huviga aknataguselt puuoksalt, kuidas ma täna hommikul tööleminekuks riietusin. Perv!
Monday, May 24, 2010
Monday, May 17, 2010
smiley
Hehee! Nahk kergelt punane. Puhkan sel nädalal ja täna otsustasin muru kasvamist ilma riieteta vaadelda. Mõnus. Vahepeal vaatan merele ja leian, et eks ta ikka on veel üsna külm - ei saa ikka purjelauda vette vedada. No midagi ju peab mõtlema sellele lohutuseks, et eelmisel nädalal täiesti lambist otsustas üks põlv kõverdumisest keelduda. Tegelt on praeguseks liikumisvõime juba positiivseid hüppeid teinud, aga kergelt hell on põlv ikka. Külma vette mängima minna pole vist tark mõte. Homse pean vastu pidama, siis saan kaheks päevaks mere lähedusest kaugemale.
Aga puhkus on mõnus küll. Polegi ammu saanud. Oleks võind ikka kaks nädalat võtta. Äkki pikendan suvist kolmenädalast puhkust veel... Või võtaks vahepeale kuhugi nädalakese ... Vaatab.
Aga puhkus on mõnus küll. Polegi ammu saanud. Oleks võind ikka kaks nädalat võtta. Äkki pikendan suvist kolmenädalast puhkust veel... Või võtaks vahepeale kuhugi nädalakese ... Vaatab.
Sunday, April 11, 2010
Valmistumas road tripiks
Pärast seda, kui ma aastaid tagasi ühel suvel tegin autoreisu Prahasse, valdab mind kevaditi soojemate ilmadega rännukihk. Piiiiikkk Poola ununenud, istuks hea meelega autosse ja asuks teele. Häbiväärselt mitu aastat on tollest korrast autoreisuta möödunud. Kõik loomulikult objektiivsetel põhjustel.
Sel aastal saab see taas teoks. Küll natuke omapärasel kombel ja alles sügisel, aga raske on hoida juba praegu end plaane tegemast.
Arvestades siis asjaolu, et alates oktoobrist peaks mu aadress olema kolmeks aastaks sovetskij... ee, ptui... evrosojuz, oleks vaja mu sõiduvahend uuele aadressile saada. Pisiperega oleks see paras ... Seega nemad lendavad. Ja mina pean üksi sõitma. Einoh, ega ju midagi hirmsat ei ole, aga äkki hakkab igav. Peaks paari sõbraga rääkima ja/või orkutis ja facebookis välja hüüdma, et on ühele-kahele sohvrile pakkuda üheotsatripp Brüsselisse (või mõnda vahepealsesse sihtpunkti). Tagasi peab ise saama, ja suurt seltskonda ei saa lubada, sest ma kavatsen oma kolaga laiutada.
Ahjaa, ma olen ka nüüd üle kuu aja juba Facebookis. Kuidagi palju elavam koht tundub kui orkut. Võib-olla petlik mulje nende poolkräpp uuendusteadete tõttu, et kes kelle sõbraks hakkas ja mis põnevat mängu keegi mängib. Meeldib, et olen leidnud üles sõpru, kelle maailmajaos pole orkut nii lemmik, mõni pole sest kuulnudki. Aga kodumaiste sõprade leidmiseks on ka kes-kellega-sõbraks-hakkas-teated kasulikud.
Sel aastal saab see taas teoks. Küll natuke omapärasel kombel ja alles sügisel, aga raske on hoida juba praegu end plaane tegemast.
Arvestades siis asjaolu, et alates oktoobrist peaks mu aadress olema kolmeks aastaks sovetskij... ee, ptui... evrosojuz, oleks vaja mu sõiduvahend uuele aadressile saada. Pisiperega oleks see paras ... Seega nemad lendavad. Ja mina pean üksi sõitma. Einoh, ega ju midagi hirmsat ei ole, aga äkki hakkab igav. Peaks paari sõbraga rääkima ja/või orkutis ja facebookis välja hüüdma, et on ühele-kahele sohvrile pakkuda üheotsatripp Brüsselisse (või mõnda vahepealsesse sihtpunkti). Tagasi peab ise saama, ja suurt seltskonda ei saa lubada, sest ma kavatsen oma kolaga laiutada.
Ahjaa, ma olen ka nüüd üle kuu aja juba Facebookis. Kuidagi palju elavam koht tundub kui orkut. Võib-olla petlik mulje nende poolkräpp uuendusteadete tõttu, et kes kelle sõbraks hakkas ja mis põnevat mängu keegi mängib. Meeldib, et olen leidnud üles sõpru, kelle maailmajaos pole orkut nii lemmik, mõni pole sest kuulnudki. Aga kodumaiste sõprade leidmiseks on ka kes-kellega-sõbraks-hakkas-teated kasulikud.
Friday, March 26, 2010
Hit collector
See oli kuidagi ootuspärane, et "TOP7 ilusat tüdrukut" sai kõvasti külastusi. Lisaks paistab, et seksi ja tüdrukutega on samaväärselt populaarne laste kasvatamise teema. "Moodsad sõnad" postituse suur loetavus (60 senise 3-4 kõrval) üllatas tõsiselt.
Seal nimetatud popid sõnad olid siis "Hello Kitty" ja "Littlest Pet Shop". (Jaa-jaa, ma tean. Keegi ei küsinud ju.)
Seal nimetatud popid sõnad olid siis "Hello Kitty" ja "Littlest Pet Shop". (Jaa-jaa, ma tean. Keegi ei küsinud ju.)
Wednesday, March 24, 2010
Möödunud nädal
Möödunud nädalal toimunud vestlus andis positiivse tulemuse. Ilmselt ei adu ma veel õieti, mida sügisene muutus kõike endaga kaasa toob ja mida tähendab. Eks hakkab varsti lahti rulluma. Natuke saab juba täna õhtul ja homme seda saabuvat asja nuusutada taas.
Moodsad sõnad
Lapsevanemana tuleb end ikka hullult "noorte värgiga" kursis hoida. Hiljuti mõistatasin, mida tähendab kolmepooleaastase suust: "tahan elukiti lina" ja "/lasteaiakaaslasel/ on petsup. ma tahan ka". Muidu väga hästi artikuleeritud sõnavaraga tütarlapse puhul viitas see, et tegemist peab olema võõrsõnadega.
Ma ka peas pooleldi laps veel, pluss hoian silmi lahti. Nõnda aimasin ma lühikese mõistatamise järel õiged vastused ära. Ja avastasin, et saabumas on aeg, mil tuleb endale varuda stampvastused, miks ei peaks ostma bakugani, järjekordset jojot, tamagochit või misiganes hullust, mille mänguasjatöösturid järgmisena üles promovad. Üks variant on: "Ma ei luba, sest ma olen kade - mina ei saanud ka selliseid asju." Tegelikult ma väga ei tahtnud ka. Andsin emale asu. Õde tegi kõik hiljem tasa.
Ma ka peas pooleldi laps veel, pluss hoian silmi lahti. Nõnda aimasin ma lühikese mõistatamise järel õiged vastused ära. Ja avastasin, et saabumas on aeg, mil tuleb endale varuda stampvastused, miks ei peaks ostma bakugani, järjekordset jojot, tamagochit või misiganes hullust, mille mänguasjatöösturid järgmisena üles promovad. Üks variant on: "Ma ei luba, sest ma olen kade - mina ei saanud ka selliseid asju." Tegelikult ma väga ei tahtnud ka. Andsin emale asu. Õde tegi kõik hiljem tasa.
Friday, March 19, 2010
Eile
Ega nüüd sellel postitusel polegi rohkemat mõtet, et kui juba "Homme" ja "Täna" kirja said, siis võiks ju ühe ajamääruse veel panna.
Eilne, aga ka kogu nädal, on mulle mõjunud nii, et mul on täna eriti tugev reede peal. Töömõtted kuidagi üldse ei jookse. Ja just praegu tuli meelde, et üks kl 15 vajaminev asi on veel alustamata. Õnneks paljuski copy-paste - aga seda vähem õigustust, miks ma selle nö viimasel minutil ära saadan.
Ahjaa... Eile oli ka väga meeldivaid hetki. Rõhutamaks sündmuse ametlikkust (ja väikese vihje ajel) riietusin valgesse särki ja tumeadsse ülikonda. Enne kodust lahkumist arvas kolmepooleaastane tütar, et issi näeb välja nagu president. Tööl särasin naisterahvastelt saadud komplimentide käes. Hakka või iga päev nõnda käima. Kardetavasti siis küll see efekt kaoks. Lisaks ei sobituks ma enam kuigi sujuvalt meie vähemformaalsesse seltskonda.
Valget pluusi kandsin ma üldse viimati oma pulmas, mis oli varsti 4 aastat tagasi. Muidu kannan ülikonnaga värvilisi pluuse - loodan, et trendikaid või moodsaid või vähemalt nooruslikke. :P
Eilne, aga ka kogu nädal, on mulle mõjunud nii, et mul on täna eriti tugev reede peal. Töömõtted kuidagi üldse ei jookse. Ja just praegu tuli meelde, et üks kl 15 vajaminev asi on veel alustamata. Õnneks paljuski copy-paste - aga seda vähem õigustust, miks ma selle nö viimasel minutil ära saadan.
Ahjaa... Eile oli ka väga meeldivaid hetki. Rõhutamaks sündmuse ametlikkust (ja väikese vihje ajel) riietusin valgesse särki ja tumeadsse ülikonda. Enne kodust lahkumist arvas kolmepooleaastane tütar, et issi näeb välja nagu president. Tööl särasin naisterahvastelt saadud komplimentide käes. Hakka või iga päev nõnda käima. Kardetavasti siis küll see efekt kaoks. Lisaks ei sobituks ma enam kuigi sujuvalt meie vähemformaalsesse seltskonda.
Valget pluusi kandsin ma üldse viimati oma pulmas, mis oli varsti 4 aastat tagasi. Muidu kannan ülikonnaga värvilisi pluuse - loodan, et trendikaid või moodsaid või vähemalt nooruslikke. :P
Thursday, March 18, 2010
Täna
Täna aasta tagasi tõmbasin ma esimese kriipsu oma blogisse. Siin. Palju õnne! Esimene aasta ja 62. postitus. Mitmedki asjad on muutunud selle ajaga. Näiteks - kuigi ma selle kunagi ausalt igapäevase tegevusena üles tunnistasin, ei ole ma nüüdseks vist juba üle poole aasta Tähismaade blogi lugenud. Sai kuidagi äkitselt see huvi otsa. Samuti pole blogist saanud, vaatamata päises ilutsevale loosungile, tõsist grafomaani sodimisseina. Ei tea, kas saab igapäevaselt tööalaselt piisavalt kirjutatud või pole alati võtta tunnikest või poolt, et "korralikku asja" kirja panna, või vallutasid ehitus, ehituse valmimine ja ehitusealasest lõpuspurdist taastumine mu meele nii, et ei ole jaksu kirjutada. See spurt pani mulle korraliku põntsu ja raske on pärast seda (õigupoolest juba selle ajalgi) olnud eneses motivatsiooni leidmine muuks, kui töö-kodu-töö. Või siis tabas tavapärane sügistalvine masendus, mis on masendus ainult seetõttu, et pole andnud võimalust seda kellelgi depressioonina diagnoosida. Motivatsioonipuudus, tuimus, tujutus, initsiatiivitus olla selle haiguse nähtude hulgas. Kas unehäire on ka pidev soov rohkem magada? Kuna ma siiski olen suutnud rahuldavalt edasi funktsioneerida, siis vast diagnoos (kui üldse pandaks) kergest kaugemale ei läheks. Tuleb hakata Enneti võimlemisharjutusi tegema ja kehalist aktiivust taastama, et halvemaks ei läheks. Terves kehas terve vaim!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tegelikult oli täna hommikul mul üks tähtis vestlus. Selle positiivse tulemuse korral, muutub mu elus sügisest nii mõndagi. Seega pöidlad pihku!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tegelikult oli täna hommikul mul üks tähtis vestlus. Selle positiivse tulemuse korral, muutub mu elus sügisest nii mõndagi. Seega pöidlad pihku!
Wednesday, March 17, 2010
Homme
(Ja mitte prantsuse keeles. Ja mitte 18.)
Homme on üks tähtis päev. Aga sellest siis juba homme.
Või ülehomme.
Homme on üks tähtis päev. Aga sellest siis juba homme.
Või ülehomme.
Monday, February 22, 2010
Välismaalaste ekspluateerimine
Seltskonnas, kus on kaks eesti meest, üks ameerika mees ja üks eesti naine, veab pühapäeva varahommikul kell 5 (ja ka kell 6) kõrgetel kontsadel naisterahvast seljas mööda vanalinna lummeuppunud tänavaid just ameeriklane. See sõltub vaatenurgast, kas pidada eesti mehi nõrgaks või targaks. Oma kulgemise kergust meenutades arvaksin ma viimast.
Säravad silmad ja kena näolapp EI vabanda tütarlapse lollust. Eriti kui ta su sõbrale end kaela riputab lootuses pääseda ligi seltskonnas viibivale "telestaarile", ja kui ei suudeta varjata pettumust selles, et seltskonnas on hoopis teisik.
Säravad silmad ja kena näolapp EI vabanda tütarlapse lollust. Eriti kui ta su sõbrale end kaela riputab lootuses pääseda ligi seltskonnas viibivale "telestaarile", ja kui ei suudeta varjata pettumust selles, et seltskonnas on hoopis teisik.
Friday, February 12, 2010
Palju õnne!
Kui te veel elakiste, siis palju õnne, härrad Darwin, Lincoln ja Laidoner!
Samuti paistab, et astun uude kümnesse koos näitlejatar Christina Ricciga.
Lisaks tagasihoidlik kummardus ühe blogija poole - tead ju ise.
Samuti paistab, et astun uude kümnesse koos näitlejatar Christina Ricciga.
Lisaks tagasihoidlik kummardus ühe blogija poole - tead ju ise.
Monday, February 8, 2010
Õigusrikkuja
Maitsesin siis paar päeva elu varjupoolel, sõites peaaegu lubadeta. Ei saandki eriti aru, et oleks midagi teistmoodi. Mu õiguskuulekuse närv on vist nüriks jäänud.
ARK lehel ja infotelefonil lubatakse lahkesti, et kui vanad load on kehtivuse lõpetanud siis võib uute väljastamiseni ajutised load saada. Nihutasin siis samal päeval oma lõuna hilisemaks ja silkasin ARKi ajutiste lubade järele. Aga tutkit. Ka ajutisteks lubadeks on tervisetõendit vaja. Tänkjuverimats täieliku info eest telefonis. Kohapeal soovitati Ehitajate tee mingit terviseasutust, aga selleks mul parasjagu aega varutud ei olnud ja otsustasin siiski reedeks kinni pandud perearstiaega kasutada.
Teate, tegelikult on politseid võrdlemisi vähe näha. Vähemalt hommikuse ja õhtuse nn tipptunni ajal. Reede keskpäeval möödusin siiski päris mitmest. Ühele oleksin kogemata isegi +20km/h radarisse sõitnud (greit! kehtivuseta lubadega ja kiirus üle), aga kiire varvas piduril ja juba olemasolev klient nende autos võimaldasid mul teekonda katkematult jätkata. (Ja ausalt, ma ei sõida Pirita teel kunagi rohkem kui +10, aga viimasel ajal (ja eriti tol reedel) on mul koguaeg selline jooksmise tunne, ja tee oli tühi ja ei märganudki, kuidas jalg natuke palju vajus.)
Päris lootusetu case ma vist ikka ei ole, sest ARKist ära sõites, ajutised load taskus, oli ikkagi kuidagi kuivem ja muretum tunne. Sel nädalal peaks juba õige dokumendi kätte saama.
Ahjaa... ARKi fotoautomaat on täielik saast...
ARK lehel ja infotelefonil lubatakse lahkesti, et kui vanad load on kehtivuse lõpetanud siis võib uute väljastamiseni ajutised load saada. Nihutasin siis samal päeval oma lõuna hilisemaks ja silkasin ARKi ajutiste lubade järele. Aga tutkit. Ka ajutisteks lubadeks on tervisetõendit vaja. Tänkjuverimats täieliku info eest telefonis. Kohapeal soovitati Ehitajate tee mingit terviseasutust, aga selleks mul parasjagu aega varutud ei olnud ja otsustasin siiski reedeks kinni pandud perearstiaega kasutada.
Teate, tegelikult on politseid võrdlemisi vähe näha. Vähemalt hommikuse ja õhtuse nn tipptunni ajal. Reede keskpäeval möödusin siiski päris mitmest. Ühele oleksin kogemata isegi +20km/h radarisse sõitnud (greit! kehtivuseta lubadega ja kiirus üle), aga kiire varvas piduril ja juba olemasolev klient nende autos võimaldasid mul teekonda katkematult jätkata. (Ja ausalt, ma ei sõida Pirita teel kunagi rohkem kui +10, aga viimasel ajal (ja eriti tol reedel) on mul koguaeg selline jooksmise tunne, ja tee oli tühi ja ei märganudki, kuidas jalg natuke palju vajus.)
Päris lootusetu case ma vist ikka ei ole, sest ARKist ära sõites, ajutised load taskus, oli ikkagi kuidagi kuivem ja muretum tunne. Sel nädalal peaks juba õige dokumendi kätte saama.
Ahjaa... ARKi fotoautomaat on täielik saast...
Wednesday, February 3, 2010
Sünnipäevahirmus
Enam pole kümmet päevagi jäänud. Imelikul kombel tabab mind sageli oma sünnipäeva eel täielik initsiatiivitus. Ka sel aastal. Laseks ta heameelega suurema kärata mööda, aga number ei luba. Vabandatav võiks veel olla, kui kingiks endale soojamaareisi just selleks ajaks - olen viimasetel aastatel kohanud sellist käitumist. Paraku riäliti ei luba. Säästuraha isegi jaguks, aga pisim pereliige veel liiga pisike, et teda kellegi hoida jätta, või kaasa võtta. (Kaasa võtta põhimõtteliselt ka saaks, aga mis hetkel seda siis puhkuseks nimetada?)
Paar nädalat tagasi mõtlesin veel peole hurraa-mõttega. Siis lugesin kokku, keda sinna kutsuda tahaks. Sai liiga palju. Siis mõtlesin, et sugulased jätan ilma, pole ka neilt ammu suurt pidu saanud ja alles ma kutsusin nad kõik titevarbaid kaema ja soolaleiba maitsma. Ilma sugulasteta sai poole lühem nimekiri, aga ikka parajalt palju. Kergeim lahendus oleks kuhugi söögikohta kõik kutsuda, aga nõutavad rahanumbrid on natuke ebameeldivad. Kodus saaks pisut kokku hoida, aga isegi uuel suurel pinnal kipub vist ruumi väheks jääma, ja siis peab ise süüa orgunnima ja mida kõike veel. Ja siis veel otsus, kas lastega või ilma. Oeh, kui keeruline!
Eile sõitsin bussiga koju, mõtelsin kodus ootavale 100-300 meetrile täistuisanud teele ja vist veel millelegi ja tohutu väsimus vajus mulle peale. Tundsin, et viimane asi, mida sellises olukorras mõelda tahan, on mu sünnipäevapeo orgunnimine. Ka hangedele olin käega löönud - saagu mis saab.
Õhtu jooksul siiski tuju vähe leebus. Külavaheteelt oli traktor läbi käinud, ja kõrval majaosas elav ema oli ka meie 100m tee puhul initsiatiivi endale haaranud ja leidnud ühe traktori, kes lubas tulla. Naine pakkus oma sünnipäevaks isetehtud beseekooki, mis andis väga kõva suhkrulaksu - nõnda, et võisin pärast siiski lumelabida kätte haarata ja ka oma õue peal radu ja platsi puhtaks lükata. Korraks mõtlesin, et ju see sünnipäeva orgunn ka nii hull pole.
Täna on taas laiscus contides ja sünnipäevaorgunn endiselt vastumeelne mõte.
Tegelikult. Mulle ju meeldivad külalised ja pidu... aga keegi teine võiks ära orgunnida.
Paar nädalat tagasi mõtlesin veel peole hurraa-mõttega. Siis lugesin kokku, keda sinna kutsuda tahaks. Sai liiga palju. Siis mõtlesin, et sugulased jätan ilma, pole ka neilt ammu suurt pidu saanud ja alles ma kutsusin nad kõik titevarbaid kaema ja soolaleiba maitsma. Ilma sugulasteta sai poole lühem nimekiri, aga ikka parajalt palju. Kergeim lahendus oleks kuhugi söögikohta kõik kutsuda, aga nõutavad rahanumbrid on natuke ebameeldivad. Kodus saaks pisut kokku hoida, aga isegi uuel suurel pinnal kipub vist ruumi väheks jääma, ja siis peab ise süüa orgunnima ja mida kõike veel. Ja siis veel otsus, kas lastega või ilma. Oeh, kui keeruline!
Eile sõitsin bussiga koju, mõtelsin kodus ootavale 100-300 meetrile täistuisanud teele ja vist veel millelegi ja tohutu väsimus vajus mulle peale. Tundsin, et viimane asi, mida sellises olukorras mõelda tahan, on mu sünnipäevapeo orgunnimine. Ka hangedele olin käega löönud - saagu mis saab.
Õhtu jooksul siiski tuju vähe leebus. Külavaheteelt oli traktor läbi käinud, ja kõrval majaosas elav ema oli ka meie 100m tee puhul initsiatiivi endale haaranud ja leidnud ühe traktori, kes lubas tulla. Naine pakkus oma sünnipäevaks isetehtud beseekooki, mis andis väga kõva suhkrulaksu - nõnda, et võisin pärast siiski lumelabida kätte haarata ja ka oma õue peal radu ja platsi puhtaks lükata. Korraks mõtlesin, et ju see sünnipäeva orgunn ka nii hull pole.
Täna on taas laiscus contides ja sünnipäevaorgunn endiselt vastumeelne mõte.
Tegelikult. Mulle ju meeldivad külalised ja pidu... aga keegi teine võiks ära orgunnida.
Tuesday, February 2, 2010
Je même
Jess! Sain pihta. Kartsingi, et pole enam miskit kirjutada. No päris mitte. Aga tore oli seda meemi teha ikka. Herz siis pommitas.
1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ei. Aga oma lugu on küll. Emale meeldis mu nime üks naisvorm arvates ootavat tütart. Tuli poiss, vahetati üks täht ära ja ka täitsa tore poisinimi. Mu õe sündides aga ei pandud seda esialgset nime, vaid sellise, kus see üks täht jälle hoopis teine on. Oma heaks meeleks võin ju ka ta juttu uskuda, et tõesti minu soov nõnda kaalukas oli. Käisin tol ajal esimeses klassis ja mulle meeldisid hirmsasti kaks tüdrukut, kelle nime ma õele pakkusin. Teine sobis.
2. Millal viimati nutsid?
Mehed ei nuta.
Tegelt, kui vanaema suri poolteist aastat taagsi. Võttis silma märjaks küll. Esimesed paar tundi pärast uudise kuulmist oli tänu klimbile ka raske rääkida. Õnneks eriti ei pidanudki.
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Mhmh. Sellise käekirjaga pole salakirja vajagi. :) Kriipsust peaaegu erinematu. Algklassides oli väga ilus ümmargune käekiri, justkui kirjatehnika raamatust välja karanud - kõik vaatasid ja imetlesid. Keska ajaks oli kvaliteet üksjagu langenud, ülikool ja kiire konspekteerimine panid viimase matsu.
4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Mõne jaoks on minu lõunasöök õhtusöök. Kas siis peab ka vastama? Maitea. Pasta bolognese? Lasanje? Kartul ja soust? Kanaga midagi? Aasiast? Kõik need igaljuhul ja siis veel vist midagi. Mitte tingimata ühe toidukorra ajal.
5. Kas sul on lapsi?
Proudly presenting - kaks. Uskumatu uhkus. Sageli ka tüütus.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Jah. Ma saan endaga niivõrd hästi läbi küll, et iseendast seda uskuda.
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Pigem ironiseerin sageli. Või ma ei tea õieti, mida "sarkastiline" tähendab. Ei, ma arvan, et siiski ei ole.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ei. Ei tunne vajadust sellisest ekstreemsusest tuleneva adrenaliini järgi. Ma olen nii palju praktilisi ettekäändeid (olete kunagi selle hinda vaadanud?!?) leidnud, et pole isegi kaaluma hakanud, kas ma kardan/kardaksin või mitte.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Paisutatud nisuterad meega. :P Väga harva olen maisihelbeid söönud - ei ole andnud võimalust eelistuste tekkimiseks. Ei ole päris minu jaoks.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Kas sa teed silmad lahti, kui üles ärkad?
12. Kas pead end tugevaks?
Piisavalt. Üheski asjas, mis ette tulnud on, ei ole hätta jäänud. Jõukatsumistel osalema ei kipu. Võrdlemisi kergeid aga suuremõõtmelisi asju eelistan tassida mitmekesi. Kakluses võitjaksjäämist ei julge ennustada.
13. Milline on su lemmikjäätis?
Hm. Jäätis maitseb, aga sageli ei tarbi. Kui jälle ette satub, siis valiksin mustikaga või karamelliga, näiteks.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Nägu, ilmet. Nägu on kõige olulisem. Kui näiteks naistest rääkida, siis ütleme nii, et rinnad võivad ju atraktiivsed olla, aga kui vestluse ajal näkku ei kannata vaadata, siis adjöö.
15. Roosa või punane?
Punane. Maiteamiks.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
30 aastaga olen endaga harjunud. Kõige vähem meeldivad asjad, mida õnneks saan ise muuta. 10kg tagasi* olin ma märksa rohkem endaga rahul. Kui need ülekilod maha raputada, siis on vast ninast-allapoole-näoosa vähem ümmargune. Päarst kaalukaotust peaks kõhule veidi trenni ka tegema. Siis on kõik juba enam-vähem ok. Eriti meeldib mulle, et praeguseks on mul hulga rohkem juukseid pähe jäänud, kui ma nooremana kartsin. Kamm leiab veel kasutust.
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Algatuseks kuu aega jutti soojas kohas puhata ja mittemidagi teha. Sobib ka kodus soojal ajal, sest reisimine oleks praegu natuke liiga priiskav. Aga ultimate goal: teha tööd nii vähe või palju kui tahan, mitte vajadusest raha järgi.
18. Millise asja ostsid endale viimati?
Sooja jope. Jääaeg kestis juba liiga kaua. Kerge see ülesanne ei olnud. Meesteriiete valik on väga niru. Väga niru.
19. Mida hetkel igatsed?
4-7 päeva ainult iseendaga.
20. Mida viimati sõid?
Kolm röstsaia, lastevorstiga ja krabipulgaga. Earl Grey tee.
21. Mida hetkel kuulad?
Arvuti kohinat, klaviatuuriklõbinat, toanaabri nohisemist tema arvuti ees.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Tärkavate lehtede roheline. Selline hele.
23. Lemmiklõhn?
Lavendel vist. Või kombinatsioon värskelt niidetud murust ja värskest mereõhust.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Emaga. Ütles, et oleks tark bussiga tööle minna. Valik oli õige. Kodust lähima läbitava teeni on 300m autoga läbimatut teed.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Ma ei vaata telekast sporti. Parem on ise teha. Purjetamist vbla vaataks, aga vbla ka mitte. Ei näidata eriti kuskilt, pole saanud selle vaatamist järgi proovida.
Kroku pakutud seks on ka päris hea vaatamine. Natuke aega, aga siis võiks seda ka juba ise teha.
26. Su juuksevärv?
Harju keskmine.
27. Su silmade värv?
Kategoorias sinine-roheline-pruun: sinine. Toonidega arvestades: midagi hallipoolset.
28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei. Prillid on ka rohkem telekavaatamiseks, ja pimedal ajal autoga sõites ei väsi ka silmad nii ära. Saalis eelistan powerpointe ka prilliga vaadata.
29. Lemmiktoit?
Kas see küsimus ei olnud juba?
Kartulisalatiga on mul lihtne endale liiga teha, kontroll ununeb. Lisaks, magusad tordid ja koogid, kohupiimaga või vahukoorega või tarretisega või kreemiga.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Nendest kahest - õnnelik lõpp. Mul on lapsepõlvest halb mälestus õudusfilmist. Nüüd väldin.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
Avatar. Telekast polegi ammu ühtki filmi korralikult vaadata saanud. Algavad hilja, mulle on vaja mu iluund. :P
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Maiteagi mis ta on - roosa või lilla. Selline ebamäärane.
33. Suvi või talv?
SUVI. Kes küsib: "miks?", võiks kuhugi nurka järele mõtlema minna.
34. Kallistused või suudlused?
Suudlused. "Värske elektriga" palun.
35. Lemmikmagustoit?
Lumepallisupp. Peakski paluma teha... Jube ammu pole saanud.
36. Mis raamatut hetkel loed?
A.Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu".
37. Mida su hiirematt kujutab?
Midagi amorfset. Nii tööl (türkiissinine ring) kui kodus (roheline koprasaba kujuline, randmetoega). Peaks kunagi ostetud mingi hieroglüüfiga mati üles otsima.
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Allo Allo, IT-osakond, Top Gear. Nautisin pühapäevaõhtut teleka ees - tegin midagi, mida kuigi sageli ei saa.
39. Lemmikheli?
Merekohin.
40. Rolling Stones või The Beatles?
Praeguse seisuga Rolling Stones. On veidi kõvema paueriga.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Hispaania (Barcelona).
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Mulle jäävad võõrkeeled üsna kergelt külge.
43. Kus sa sündisid?
Tallinnas.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Ma ei tea. -8kg pärast proovin.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Niisama-tere-mina-olen-see-ja-see-ilmselt-mõned-korrad-elus-veel-tööga-seoses-räägime-tutvusi juhtub tihedamini. Viimasel ajal umbes korra kuus. Päris tutvus sai viimati alguse aga juulis-augustis. Teadsime juba varem. Nüüd leidsime ühise pidepunkti ja oleme enam-vähem regulaarselt suhelnud.
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
V-ga, kadunukesega, olen kohtunud ammuammu, võib ju veel. Herziga kohtuks päriselt ka. Ma-nägin-sind-autoaknast ei ole ikka päris SEE. Sipsik on väga huvitav. Ühinen hordidega, keda kõiki huvitab Krokut oma ihusilmaga näha. Nirti.
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Ma ei ole harjunud raamatuna lugema mõtisklusi elust. Blogid on aga pigem just see. Ma loen minu jaoks huvitavaid blogisid, aga tegelikult ma ei kujuta neist ühtki juturaamatuna ette. Te olete head hoopis teises võtmes. Aga kui v. või herz või kroku või sipsik või urtz juhtuksid raamatu kirjutama, siis loeksin huviga. Sõnakasutus paelub. Nirti raamatu loen ka millalgi läbi. Ma arvan, et maitsen Milana raamatut ka.
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Mees või naine. Kuna võrrelda ei mäleta, siis nagunii vahet pole. Saaks võrrelda, siis naine. Ja siis ülejärgmiseks eluks teeks teadliku valiku.
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Delfiinina. Esimene huvitav mõte, mis pähe tuli.
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
10 on liiga palju. 3 juba olen lugenud - sipsik, herz ja kroku. Lisaks võiks tafkav. Leidsin, et Nirti on ka seda juba teinud. Hea meelega loen.
* Eilste andmete kohaselt 8kg to go... ent mõned sünnipäevad on tulemas.
1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ei. Aga oma lugu on küll. Emale meeldis mu nime üks naisvorm arvates ootavat tütart. Tuli poiss, vahetati üks täht ära ja ka täitsa tore poisinimi. Mu õe sündides aga ei pandud seda esialgset nime, vaid sellise, kus see üks täht jälle hoopis teine on. Oma heaks meeleks võin ju ka ta juttu uskuda, et tõesti minu soov nõnda kaalukas oli. Käisin tol ajal esimeses klassis ja mulle meeldisid hirmsasti kaks tüdrukut, kelle nime ma õele pakkusin. Teine sobis.
2. Millal viimati nutsid?
Mehed ei nuta.
Tegelt, kui vanaema suri poolteist aastat taagsi. Võttis silma märjaks küll. Esimesed paar tundi pärast uudise kuulmist oli tänu klimbile ka raske rääkida. Õnneks eriti ei pidanudki.
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Mhmh. Sellise käekirjaga pole salakirja vajagi. :) Kriipsust peaaegu erinematu. Algklassides oli väga ilus ümmargune käekiri, justkui kirjatehnika raamatust välja karanud - kõik vaatasid ja imetlesid. Keska ajaks oli kvaliteet üksjagu langenud, ülikool ja kiire konspekteerimine panid viimase matsu.
4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Mõne jaoks on minu lõunasöök õhtusöök. Kas siis peab ka vastama? Maitea. Pasta bolognese? Lasanje? Kartul ja soust? Kanaga midagi? Aasiast? Kõik need igaljuhul ja siis veel vist midagi. Mitte tingimata ühe toidukorra ajal.
5. Kas sul on lapsi?
Proudly presenting - kaks. Uskumatu uhkus. Sageli ka tüütus.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Jah. Ma saan endaga niivõrd hästi läbi küll, et iseendast seda uskuda.
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Pigem ironiseerin sageli. Või ma ei tea õieti, mida "sarkastiline" tähendab. Ei, ma arvan, et siiski ei ole.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ei. Ei tunne vajadust sellisest ekstreemsusest tuleneva adrenaliini järgi. Ma olen nii palju praktilisi ettekäändeid (olete kunagi selle hinda vaadanud?!?) leidnud, et pole isegi kaaluma hakanud, kas ma kardan/kardaksin või mitte.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Paisutatud nisuterad meega. :P Väga harva olen maisihelbeid söönud - ei ole andnud võimalust eelistuste tekkimiseks. Ei ole päris minu jaoks.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Kas sa teed silmad lahti, kui üles ärkad?
12. Kas pead end tugevaks?
Piisavalt. Üheski asjas, mis ette tulnud on, ei ole hätta jäänud. Jõukatsumistel osalema ei kipu. Võrdlemisi kergeid aga suuremõõtmelisi asju eelistan tassida mitmekesi. Kakluses võitjaksjäämist ei julge ennustada.
13. Milline on su lemmikjäätis?
Hm. Jäätis maitseb, aga sageli ei tarbi. Kui jälle ette satub, siis valiksin mustikaga või karamelliga, näiteks.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Nägu, ilmet. Nägu on kõige olulisem. Kui näiteks naistest rääkida, siis ütleme nii, et rinnad võivad ju atraktiivsed olla, aga kui vestluse ajal näkku ei kannata vaadata, siis adjöö.
15. Roosa või punane?
Punane. Maiteamiks.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
30 aastaga olen endaga harjunud. Kõige vähem meeldivad asjad, mida õnneks saan ise muuta. 10kg tagasi* olin ma märksa rohkem endaga rahul. Kui need ülekilod maha raputada, siis on vast ninast-allapoole-näoosa vähem ümmargune. Päarst kaalukaotust peaks kõhule veidi trenni ka tegema. Siis on kõik juba enam-vähem ok. Eriti meeldib mulle, et praeguseks on mul hulga rohkem juukseid pähe jäänud, kui ma nooremana kartsin. Kamm leiab veel kasutust.
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Algatuseks kuu aega jutti soojas kohas puhata ja mittemidagi teha. Sobib ka kodus soojal ajal, sest reisimine oleks praegu natuke liiga priiskav. Aga ultimate goal: teha tööd nii vähe või palju kui tahan, mitte vajadusest raha järgi.
18. Millise asja ostsid endale viimati?
Sooja jope. Jääaeg kestis juba liiga kaua. Kerge see ülesanne ei olnud. Meesteriiete valik on väga niru. Väga niru.
19. Mida hetkel igatsed?
4-7 päeva ainult iseendaga.
20. Mida viimati sõid?
Kolm röstsaia, lastevorstiga ja krabipulgaga. Earl Grey tee.
21. Mida hetkel kuulad?
Arvuti kohinat, klaviatuuriklõbinat, toanaabri nohisemist tema arvuti ees.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Tärkavate lehtede roheline. Selline hele.
23. Lemmiklõhn?
Lavendel vist. Või kombinatsioon värskelt niidetud murust ja värskest mereõhust.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Emaga. Ütles, et oleks tark bussiga tööle minna. Valik oli õige. Kodust lähima läbitava teeni on 300m autoga läbimatut teed.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Ma ei vaata telekast sporti. Parem on ise teha. Purjetamist vbla vaataks, aga vbla ka mitte. Ei näidata eriti kuskilt, pole saanud selle vaatamist järgi proovida.
Kroku pakutud seks on ka päris hea vaatamine. Natuke aega, aga siis võiks seda ka juba ise teha.
26. Su juuksevärv?
Harju keskmine.
27. Su silmade värv?
Kategoorias sinine-roheline-pruun: sinine. Toonidega arvestades: midagi hallipoolset.
28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei. Prillid on ka rohkem telekavaatamiseks, ja pimedal ajal autoga sõites ei väsi ka silmad nii ära. Saalis eelistan powerpointe ka prilliga vaadata.
29. Lemmiktoit?
Kas see küsimus ei olnud juba?
Kartulisalatiga on mul lihtne endale liiga teha, kontroll ununeb. Lisaks, magusad tordid ja koogid, kohupiimaga või vahukoorega või tarretisega või kreemiga.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Nendest kahest - õnnelik lõpp. Mul on lapsepõlvest halb mälestus õudusfilmist. Nüüd väldin.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
Avatar. Telekast polegi ammu ühtki filmi korralikult vaadata saanud. Algavad hilja, mulle on vaja mu iluund. :P
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Maiteagi mis ta on - roosa või lilla. Selline ebamäärane.
33. Suvi või talv?
SUVI. Kes küsib: "miks?", võiks kuhugi nurka järele mõtlema minna.
34. Kallistused või suudlused?
Suudlused. "Värske elektriga" palun.
35. Lemmikmagustoit?
Lumepallisupp. Peakski paluma teha... Jube ammu pole saanud.
36. Mis raamatut hetkel loed?
A.Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu".
37. Mida su hiirematt kujutab?
Midagi amorfset. Nii tööl (türkiissinine ring) kui kodus (roheline koprasaba kujuline, randmetoega). Peaks kunagi ostetud mingi hieroglüüfiga mati üles otsima.
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Allo Allo, IT-osakond, Top Gear. Nautisin pühapäevaõhtut teleka ees - tegin midagi, mida kuigi sageli ei saa.
39. Lemmikheli?
Merekohin.
40. Rolling Stones või The Beatles?
Praeguse seisuga Rolling Stones. On veidi kõvema paueriga.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Hispaania (Barcelona).
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Mulle jäävad võõrkeeled üsna kergelt külge.
43. Kus sa sündisid?
Tallinnas.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Ma ei tea. -8kg pärast proovin.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Niisama-tere-mina-olen-see-ja-see-ilmselt-mõned-korrad-elus-veel-tööga-seoses-räägime-tutvusi juhtub tihedamini. Viimasel ajal umbes korra kuus. Päris tutvus sai viimati alguse aga juulis-augustis. Teadsime juba varem. Nüüd leidsime ühise pidepunkti ja oleme enam-vähem regulaarselt suhelnud.
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
V-ga, kadunukesega, olen kohtunud ammuammu, võib ju veel. Herziga kohtuks päriselt ka. Ma-nägin-sind-autoaknast ei ole ikka päris SEE. Sipsik on väga huvitav. Ühinen hordidega, keda kõiki huvitab Krokut oma ihusilmaga näha. Nirti.
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Ma ei ole harjunud raamatuna lugema mõtisklusi elust. Blogid on aga pigem just see. Ma loen minu jaoks huvitavaid blogisid, aga tegelikult ma ei kujuta neist ühtki juturaamatuna ette. Te olete head hoopis teises võtmes. Aga kui v. või herz või kroku või sipsik või urtz juhtuksid raamatu kirjutama, siis loeksin huviga. Sõnakasutus paelub. Nirti raamatu loen ka millalgi läbi. Ma arvan, et maitsen Milana raamatut ka.
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Mees või naine. Kuna võrrelda ei mäleta, siis nagunii vahet pole. Saaks võrrelda, siis naine. Ja siis ülejärgmiseks eluks teeks teadliku valiku.
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Delfiinina. Esimene huvitav mõte, mis pähe tuli.
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
10 on liiga palju. 3 juba olen lugenud - sipsik, herz ja kroku. Lisaks võiks tafkav. Leidsin, et Nirti on ka seda juba teinud. Hea meelega loen.
* Eilste andmete kohaselt 8kg to go... ent mõned sünnipäevad on tulemas.
Monday, January 25, 2010
Ilmateade
Külm talv jätkub veel pikalt. Valge mees on rasva läinud. Soojaks hakkab minema, kui valge mees on 5kg maha saanud. Pruunistuv (endine) valge mees merelainete vahel purjelaua seljas peaks aga veel 5kg kergem olema.
Alustan täna.
Hau!
Alustan täna.
Hau!
Monday, January 18, 2010
I see blue people
Viimasel ajal on minu järjehoidja blogidest vähevõitu lugeda. Hakka või ise kirjutama.
Käisin eile Avatari vaatamas. Pikka arvustust ei ole siit vaja oodata. Film on võimas. Kui mõtled, et pole ammu kinos käinud ja võib-olla niipea uuesti ei lähe, siis see on see üks film mida tuleks sellisel juhul vaadata. Elamus on garanteeritud. Tõsi on ka see, mida nüüd takkajärgi lugesin, et kella tuleb meelde alles filmi lõpus vaadata.
Piraka tordi viskaks näkku neile arvajatele, kes kirjutavad stiilis, et noojah üldiselt on tegemist väga võimsa visuaaliga ja visuaalselt tehakse midagi täiesti enneolematut ja nii edasi ja tagasi, aga vot sisu... Millegipärast mul on tunne, et über-deep sisu polegi mingil hetkel selle filmi taotlus olnud. Sellegipoolest käsitleb see loodusläheduse teemat nõnda, et puudutab siiski neid kiviks moondumata südameid, kes ei läinud visuaaliga samaväärselt uut süžeed otsima. Ma olen oma kunagise armastuse - filmi - viimasel ajal üsna teisejärguliseks jätnud, aga ma ei ole ammu näinud filmi, mille kulg vähemalt üldjoontes ei oleks ette arvatav.
Kas süžee oleks saanud plusspunkte, kui kõik head oleks lõpus ära killitud ja kuri oleks ellu jäänud või kui tüdruk ja poiss poleks kokku saanud? Kas oleks olnud mõtet teha sellist filmi, kui peategelane ei kujune kangelaseks? Või kas poleks film vastupidi just siis liiga "cheesy", kui "ultimate villain" oleks ka lõpuks puid kallistama hakanud? Vabandan spoileri pärast nende ees, kes pole seda filmi veel näinud aga lootsid, et äkki see on just vastupidine sellele, mis paaris viimases lauses ilmnes. :) Lõpuks võib iga filmi (ja ka raamatu) sisu taandada ühte lausesse ja nentida, et mnjah esimesel korral tehti sel teemal midagi uudset, aga pärast seda on puhas kopeerimine.
Käisin eile Avatari vaatamas. Pikka arvustust ei ole siit vaja oodata. Film on võimas. Kui mõtled, et pole ammu kinos käinud ja võib-olla niipea uuesti ei lähe, siis see on see üks film mida tuleks sellisel juhul vaadata. Elamus on garanteeritud. Tõsi on ka see, mida nüüd takkajärgi lugesin, et kella tuleb meelde alles filmi lõpus vaadata.
Piraka tordi viskaks näkku neile arvajatele, kes kirjutavad stiilis, et noojah üldiselt on tegemist väga võimsa visuaaliga ja visuaalselt tehakse midagi täiesti enneolematut ja nii edasi ja tagasi, aga vot sisu... Millegipärast mul on tunne, et über-deep sisu polegi mingil hetkel selle filmi taotlus olnud. Sellegipoolest käsitleb see loodusläheduse teemat nõnda, et puudutab siiski neid kiviks moondumata südameid, kes ei läinud visuaaliga samaväärselt uut süžeed otsima. Ma olen oma kunagise armastuse - filmi - viimasel ajal üsna teisejärguliseks jätnud, aga ma ei ole ammu näinud filmi, mille kulg vähemalt üldjoontes ei oleks ette arvatav.
Kas süžee oleks saanud plusspunkte, kui kõik head oleks lõpus ära killitud ja kuri oleks ellu jäänud või kui tüdruk ja poiss poleks kokku saanud? Kas oleks olnud mõtet teha sellist filmi, kui peategelane ei kujune kangelaseks? Või kas poleks film vastupidi just siis liiga "cheesy", kui "ultimate villain" oleks ka lõpuks puid kallistama hakanud? Vabandan spoileri pärast nende ees, kes pole seda filmi veel näinud aga lootsid, et äkki see on just vastupidine sellele, mis paaris viimases lauses ilmnes. :) Lõpuks võib iga filmi (ja ka raamatu) sisu taandada ühte lausesse ja nentida, et mnjah esimesel korral tehti sel teemal midagi uudset, aga pärast seda on puhas kopeerimine.
Monday, January 4, 2010
appee nu year!
Tuli kenasti, esimesed päevad möödusid kenasti. Lisaks lumelabida järel sörkimisele sai ka kodus ja mõnusas seltskonnas lõõgastuda. Tööle ilmumine on endiselt füüsisele raske. Peaks kähku rantjeeks hakkama. Selle kümnendi lõpuks ehk?
Subscribe to:
Posts (Atom)
