Tulgu ta parem!

2009 ei olnud isiklikult sugugi hull. Üht kui teist ülipositiivset leidis aset. Samas oli väga väsitav aeg. Tore oleks kui aastavahetus oleks täielik "reset", täielik algus nullist. Nõnda, et täna 31. detsembril oleksin veel roidunud ja väsinud ja initsiatiivitu, aga homme 1. jaanuaril tunneks uue alguse värskust endas keemas. Vähemalt tänaseks peoõhtuks varutud alkoholikogus (= mitte kuigi palju) ei ei tohiks seda takistada.

2010-le suuri ootusi ei ole. On vaid üks. Väike vihje anti. Märtsis peaks selguma, kas septembris toimub midagi. Nii mõneski mõttes oleks muidugi kergem, kui ei toimuks. Aga toimumine oleks ikkagi positiivne.

Head vana lõppu ja head uut!

Meeste olemus

Kuulsin täna hommikul raadiost üht toredat laulu, milles meeste olemus ilusti kokku võetud. :)



STEEL PANTHER - Community Property

I would give you the stars in the sky
But they're too far away
If you were a hooker, you'd know I'd be happy to pay
If suddenly you were a guy I'd be suddenly gay

'Cause my heart belongs to you
My love is pure and true
My heart belongs to you
But my cock is community property

You're the only girl that I like to screw
When I'm not on the road
When I come home, my dinner's made
And the front lawn is mowed I'll kiss your mouth
Even after you swallow my load

'Cause my heart belongs to you
There ain't nothing that I wouldn't do, for you
My heart belongs to you
But my cock is community property

I wanna make it clear
So you retain it
My dick's a free spirit
And you can't restrain it
No, you just can't chain it down
I love you so much it hurts
From my head to my feet
I think of you and I can't
Help but fondle my meat
I see your face every time
That I go out and cheat

'Cause my heart belongs to you There ain't nothing that I wouldn't do My heart belongs to you But my dong is community property Yeah, yeah, yeah

Eksitus

Üle-eelmises kandes Pagari tänava mainimine ei andnud arvatud tulemust. Ju siis eksisin.

Külmast ja tervisekontrollist

Brrr!!

Siseruumides saab hakkama. Polegi nagu teist [külma] ju eriti. Aga kuidagi läbilõikav on ikka. Eriliselt. Ja ei loe, et olen külmemat näinud. Mõned aastat tagasi Jõhvis, kaks nädalat jutti kolmkümmend vähem/rohkem.

Ja siis on mulle just tänaseks väänatud mingi tervisekontroll. No ei kutsu seda kilomeetrist jalutuskäiku tegema. See ei tundu nii möödapääsmatu käik kui eilne otse tööasjus pealesunnitud paarikilomeetrine jalutuskäik sallita, mille olin koju jätnud (teadlikult ja pikema kalkulatsiooni tulemusel, kui siin kirjeldada viitsin; aga osutus eksivalikuks) ja mütsita, mille autost kaasahaaramine millegipärast lihtsalt pähe ei tulnud. (No ei kanna tavaliselt mütsi noh. Mu peakujuga ei sobi ükski.)

Eelmisel talvel sain kuidagi kõrvale põigeldud sellest tervisekontrollist. Mulle lihtsalt tundub see töötervishoiukontroll nii mõttetu. Andekaim, mis ma selle tulemusel olen kunagi saanud oli soovitus süüa silmade tugevdamiseks mustikatablette ja käia üldfüüsilise jaoks ujumas, millest ühtegi tööandja ei kompenseeri kuigi on töötervishoiu arsti ettekirjutus. Kord oli kasu niipalju, et sain prilliretsepti, mille alusel tööandja 300kr prillidest hüvitas. Prille kasutan harva ja usun, et tunnen, kui vajaksin tugevamaid - siis võin ju ka ise arsti juurde minna. Pole uurinud, aga usuks, et ka iga teise arsti kirjutatud prillid hüvitataks, kui seos tööga paberile kirjutada. Nõnda ka muude nähtudega - kui vaja, siis lähen omal valikul. Tervisekontroll võib ju hea mõte olla, aga mitte siis, kui keegi seda sulle sunniviisiliselt peale surub.

Praegu on aga töötervishoiu seaduses, et tööandja peab tagama tervisekontrolli (loogiline tööõiguse säte - tööandja kohustused ja töötaja õigused) ja... töötaja peab minema kontrolli, ükskõik mis alal tegutsed ja isegi kui sirge selg ja madal kolesterool ei ole su tingimustes kirjas. Ja töötaja kohustust kuidagi tagatud ei ole...

Tunne oma kodulinna*

Sain täna tööasjus välja jalutama. Teel Pagari tänava keldritesse ja tagasi uudistasin siis oma silmaga Tallinna uue keskväljaku ka üle. Risti olin juba käinud kummardamas, aga plats ise polnud veel valmis. Ma olen kogu seda üritust neutraalselt jälginud. Kui risti valgustus töötaks, siis võiksin kindlamalt ütelda, et see isegi meeldib mulle. Samuti jättis hea mulje Vabaduse väljaku avarus. Mõnus - vaba plats, palju õhku.

Pagari keldrid olid ka huvitavad. Ilusti restaureeritud-konserveeritud ja ka kaasaegsete täiendustega koos ilusti eksponeeritud.

*Laiendan ka eesasumitele, sest eluruumiliselt enam suurt vahet pole.

1,2

Üht koma teist.
Mõtteid lappab päevas läbi tuhandeid, onje. Sealhulgas paar ka sellist, mille hea meelega siia kirja viskaks. Ja siis läheb kuidagi see õige hetk mööda. Kas lahtub terav emotsioon või pole hetkel aega või lõpuks on tabanud jälle selline enesetunne, et ainult loeks etteantavat, aga ise midagi kirja panna ei suuda.


Eelmise nädala alguses oleksin kirjutanud ühe vihast nõretava sissekande ühe konkreetse lasteaiakasvataja suunas. Võib-olla oli see õnneks, et siis ei olnud piisavalt aega. Pluss otsustamatus, kas acute peaks kirjutama ühest anonüümsest kasvatajast või siis "see teine" oma nimega ja konkreetsest kasvatajast. Mu teine blogi kannatab veelgi tõsisema alakasutuse all. Noh, peamiselt sai ta ju tehtudki valimistel häälte kogumiseks (mis muidugi ei õnnestunud, sest kiired ajad ja kerge depressioon (või selle alge) ei võimaldanud piisavat aktiivsust) aga ka selleks, et avaldada oma küla/valla teemal isiklikke mõtteid, mida MTÜ juhil MTÜ nimel MTÜ blogis väga avaldada ei sobi. (Proovisin. Tehti märkus.)

Igaljuhul, tänaseks on viha lahtunud ja ma luban endale vaid sapiseid märkusi kasvataja suunas, kui ta jutuks peaks tulema. (Või tema tuleb ütlema, et mu laps käib liiga palju lasteaias! Pärast nädalast puhkepausi!) Aitas ka see, et ma nüüd nädal aega ei ole pidanud seda asutust külastama - lapsele võetud pisikese (etteplaanitud) puhkuse tõttu.


Või siis paar sõna positiivsest? Laupäeval osalesin vana pinginaabri juublil teemaga "Aja neeger hüppesse". Külalised olid väga kohusetundlikud - mõne oleks esmapilgul päris isendiga segi ajanud küll. Suitsusauna proovisin järgi. Pärast sauna olid neegrid kadunud nagu tina tuhka - kuigi nõgiste seintega suitsusauna puhul oleks võind arvata, et äkki tekib juurdegi. :) Tegin ka järelduse enda jaoks - järgmisele stiilipeole ei lähe ma enam pooletoobise ajab-kah-asja ära kostüümiga. Tore oleks oma heast kostüümist vaimustuses olla nagu teisedki enda omadest.

Hea oli ka kuulda, et olen olnud kellegile veidigi eeskujuks, kuigi svipsis päi öeldud jäi sellest ikkagi mulje kui tõsisest ja südamest tulnud avaldusest. Võiksime selliseid asju sagedamini inimestele ütelda. Minugipärast, kui muidu välja ei tule, siis kasvõi paari pitsi järel.

Täiskuuöö jätkuks

Inimene ikka toodab ise endale pingeid. Eile oli väike seltskond mul külas mu eluaset uudistamas. Nende hulgas ja pisut hiljem saabunult mind unenäos külastanud i. Veidi pärast mu unenäoteemalist postitust otsustasin, et i kutsikavaimustus on ka üks faktoreid, mis mind veidi häirib ja lisaks miks mitte teda "päris niimoodi" vaadata, ja unustasin unenäo. Kuna i jõudis teistest hiljem, siis tegin talle eraldi tuuri. Jõudnud magamistuppa, meenus mu unenägu, ma ehmatasin, poisikeselik ärevus lõi sisse ja tundsin vajadust ekskursiooni kiiremini lõpetada. "Niih, siin on magamistuba, siin vannituba ja ongi kõik." Saabki teiste juurde tagasi ja minu jaoks ootamatult ärevast situatsioonist välja. ...

peaaegu alasti

Niisiis, v. arvas mu ära. Ma küll ei püüdnud ennast hirmsat moodi peita, aga samas hoidusin mõnest liiga otsesest vihjest - väikesegi põnevuse hoidmiseks mu enda jaoks. Tänan selles väikeses mängu osalemise eest! :) Ega ma ei teagi veel, mis mu siis lõpuks äratuntavaks tegi (kui loed, viskad ehk mõne sõna jälle postkasti :) ), aga mõne asja kirja pannud, mõtlesin küll, et kas nüüd kohe tuleb reaktsioon: "HAA, sina või!" No see piltki siin leheserval... Me pole tegelt paar aastat kohtunud ja ma ei tea, millist tüüpi mälu kellelgi on. Mõni on täielikult näopime, aga teised näevad ainult varju ja juba teavad, kellega tegemist.

Mis siis nüüd on teisiti? Paari asja võin enda kohta jutus edaspidi vabamalt mainida, sest need ei ole enam liiga otsesed vihjed. Mõni avaldus aga oleks äkki olnud anonüümsena vähempikantsem? Samas ei suurenda ega vähenda see juhtum mu postitussagedust kuidagi. (No maitea kuhu see aeg kaob. Kui midagi tahaks kirja panna, siis ikka tõsiselt - tunnikese selleks haarates. Või peaks sellest mõttest loobuma? Vahel meelde tulnud paarisõnalise reaktsiooni ikka siia postitama? Aga ... Maitea.)
Vaatasin oma mõtetekodu pealkirja ja tekkis küsimus, kas ikka on nii... Käes on jälle aeg enese sisse vaatamiseks.

Telefonimeenutus

Mulle huvipakkuvad tegelased loetlesid hiljuti üles oma telefoniajaloo. Imestasin neid lugedes, et no kuidas saab nii palju telefone ära kulutada. Ma olen neljaga hakkama saanud, kui ühte vahepealset proovitelefoni mitte viiendaks lugeda.

Minu mobiiltelefoniajastu algas 1999 aastal ülikoolis (kas I kursuse lõpp või II kursuse alguses). Emal oli sidemeid kohaga, kus juhuslikult jäi üle üks Nokia 2110. Aku oli tal jama ja kodukandis oli esialgu levi vilets (kuigi kohe täitsa Tallinna külje all). Lõpuks oligi telefon enamasti juhtme otsas - selline mobiilsuse kadu! Üsna varsti sain järgmise telefoni. ... mh... Pean tegelikult tunnistama, et kirjutamise ajal hakkasin kahtlema, et millal siis õieti üks või teine telefonivahetus oli. Kas äkki sain esimese telefoni ikkagi juba 1998 sügisel?? Või kestis ta kauem kui arvasin - ma kuidagi ei suuda meenutada, miks mul esimese elukaaslase tutvuse algusaegadel 2001 kevadsuvel veel see 2110 kasutuses oli, kui tegelikult ma mäletan end sellest ajast kasutavat juba järgmist.

Milleks oli 3210. Sain selle siis, kui 3310 just müüki tuli ja 3210 "ajalooks" muutus. Äkki oli ikka 2000. aasta või juba 1999 sügis? 3210 oli mul uuena soetatud ja kasutasin seda vast kaks aastat. Meeldib siiani ja on alles ka - paar korda olen kätte võtnud ja heldimusega vaadanud. 3310 faasi suutsin mina õnneks vahele jätta - see telefon oli küll kole. 3210 meeldis mulle sellepärast, et ta vist oli esimene ilma antennita telefon. Samuti sai seal ühe telefonihelina ise sisestada ja ühe omal valikul teenusepakkujalt tellida (algusaegadel jagasid mõned netilehed neid lausa tasuta! suudate uskuda?). See telefon rändas edasi mu õele - esmalt arvasin selle asemele saavat mingi telefoni, mis vist oli mingi klapiga Alcatel. Hea kerge küll, aga paras sitanikerdis (pardon my french). Tollasele elukaaslasele ei meeldinud see ja lisaks tõmbas see mu SIM kaardilt hoolega hoitud sõnumid oma mällu ja SIM-ile neid enam tagasi ei saanud. Suur kaotus minusugusele harakale. Nõnda siis kasutas õde seda oletatavasti Alcateli kuni minu 3210 vabanes.

2002 sügisel, natuke niisama ja natuke ülikooli lõpetamise puhul soetasin järgmise telefoni - Nokia 3510. Polüfooniline!! Aga niikaua mul kannatust ei olnud oodata, et oleks saanud 3510i, mis oli lisaks ka värvilise ekraaniga. Veebi sai kasutada ja mustvalgeid tugevasti pikseldatud MMS vastu võtta. Kumbagi eriti ei kasutanud. Natuke kole nägi see telefon välja (pruun), aga aku pidas jube hästi. Alguses kaks nädalat ja nelja aasta pärast poolteist nädalat. Muidu oli ka hea ja töökindel telefon ja kui poleks moraalselt vananenud, oleksin vast kauemgi kasutanud.

Aga ma tahtsin uut! Värvilise ekraaniga, mp3 helinatega ja maitea mida veel (fotod polnud primaarsed, aga tegelt täitsa mugav funktsioon). 2006 talve lõpus soetasin Nokia 5500, millega käin siiani. See oli ühtlasi mu esimene telefon, mille ise ostsin. Eelmised õnnestus tutvuste kaudu ja tasuta nihverdada. 5500 puhul häiris see, et ta ei lukusta automaatselt klahve. Ja aku peab alla nädala, aga seda ma teadsin juba ostes andmeid uurides. Järgmisele telefonile mõeldes olen limpsanud huuli Nokia 5800 järgi, aga see lükkub järjekordselt edasi, sest avastasin eile, et mu säästud on seniarvatust väiksemad, aga ma tahtsin ju endale purjepaati ja diivanit ja üldse igasugu ilusaid asju, millest ühekski enam ei jätku. No võib-olla natuke jaguks, aga ülemuse-p-sse-saatmisvaru peab ka olema (nagu v. kirjutab vahest). No otseselt selleks seda raha pole vaja, sest praegune ülemus ei teeni seda kuidagi kunagi ära, a noh põhimõttest saate aru ju küll eksole.

Niih kõrvalekalde järel tagasi joonele. Lisaks veel telefonimudelite jutule mõtlesin meenutada ka oma numbrilugu. Mul on kogu selle aja olnud sama telefoninumber. Algselt Simpel ja veel ajast kui kõnekaardid ei saanud sõnumeid saata. Uskumatu, et selline asi võimalik oli, ja tehnikakaugele ka arusaamatu, miks see nii oli. Tol ajal siis vahel saadeti Simpeli kasutajatele niiöelda kett-SMS-e hoiatusega: "kui sa seda sõnumit edasi ei saada, siis [juhtub midagi koledat]".

Millalgi hiljem muutsin selle numbri lepinguliseks, aga viivitasin ka sellega. Kuidagi mõnus oli omale väike ettemaks teha, mida ma siis oma vähese jutuga kuigi kiiresti ära ei kulutanud. Lõpuks tuli väljavaade sattuda rohkematele välisreisidele ja nõnda ma lepinguliseks kliendiks hakkasin. EMT - kalleim operaator, aga tema juures hoiab kinni mingi "je ne sais quoi". Elisa on sümpaatsuselt järgmine, kui jälle edetabeli rajale minna.

Vast jõuab oma telefoniajaloo kirja panna ka v., kellega mul omateada küll järgmisel nädalal kohtumist ei ole oodata. Aga selliseid asju muidugi juhtub ka ootamatult. Vähemalt ühe poole jaoks.

Mehe sõna: 7 seksikaimat tuntud naist

Naisblogijate seas levib tuntud meeste rivvi seadmise meem. Kogemata sai v.-le peaaegu lubatud, et annaks sarnase ülevaate meeste vaatenurgast. Kiida lolli, siis loll teeb. :) Siit see tuleb:

Audrey Hepburn

Jessica Alba

Heidi Klum

Alicia Keys

Adriana Lima

Sarah Michelle Gellar

Ines Karu

Tabelisse oli kuum rebimine. Napilt jäid välja (enam mitte paremusjärjestuses) Keira Knightley (eelkõige pärsia piraatide pealiku outfitis), Piret Järvis, Mirtel Pohla, Scarlet Johansson (õige vähe jäi puudu sellest sõnastamatust millestki), Megan Fox (kes näeb piltidel väga hea välja, kuid tabelisse ei saanud, sest mul pole õnnestunud teda näha liikuvatel piltidel. Nii jäi puudu sellest, et hoomata dünaamilist olekut).

Üldiselt esimesed kolm olid kerged kirja saama, edasi läks juba veidi raskemaks ja tuli rohkem meenutada, et keda näind ja imetlend olen. Esimese kahe järjestuses küsikmust ei tekkinud, edasi pidin natuke mõtlema. Ines Karu sai kirja, et oleks ka eestlased esindatud ja tal on minu silmis väike eelis Piret Järvise ja Mirtel Pohla ees, kes on ka muidu väga kuumad tükid. (Ausalt, mõni aeg tagasi oleks Mirtel Pohla selle koha haaranud, aga ma ei tea isegi miks mul täna selline otsus tuli).

Igaks juhuks mõtlesin natuke mälu värskendada AskMen.com top 99 (2009) abil, kuid kogu tabeli jaoks jäi aega väheks ja TOP 10-s oli vaid 3-4 sellist, keda ma olen rohkem näinud kui sellel ühel pildil, mis TOPis esitatud ja üheainsa pildi järgi lihtsalt ei hinda. Nende kolme nelja hulgas pälvis Megan Fox edetabelikandidaadi koha juba enne seda mälu värskendamist.

Avastasin, et urtz on pea ainuke meesblogija, keda loen. Viska siis ka äkki oma 7 eelistust tabelisse :)

Kui keegi veel viitsib, võtke asi ette ja jätke mulle kommentaaridesse väike viide.

täiskuuÖÖ unenäod

Seda polegi minuga ammu juhtunud. Ja ühe tegurina pean täiskuud põhjustajaks. SEE on siis unes mõne töökaaslase seksuaalses kontekstis nägemine. Seekord oli i* väga meeldivalt pealetükkiv. Ta on ilus tüdruk ka, et kui tegelikult... See tähendab siis, kui ma oleksin vaba... (Kohustuslik lause juhuks, kui oma naine juhtub lugema :D)

Unenäole lisas ebameeldiva joone (siin süüdistan otseselt kuud) see, et üks naise sõbranna osutus ka i tuttavaks ja maitea kuidas ta sellest küll teada sai, aga tuli minuga kurjustama sellepärast, mis i ja minu vahel juhtus ja mis peaaegu juhtus. Don't want THAT to happen, right?

Selline unenägu annab aga mõtliku tooni päeva algusele küll. Esmalt mõtled, et kust see nüüd siis tuli. No ma olen ju vaadanud küll, et i on ilus tüdruk ja puha, aga ikka on mõni faktor, mis on kas tema või minu puuduseks. 1. et ma olen hõivatud, 2. et tema on hõivatud, 3. et osakonnakaaslastega intiimne semm ei pidavat olema kuigi hea mõte, 4. ... ee, kas rohkem polnudki? Ilmselt vaatan teda täna natuke teise pilguga, aga see möödub peagi. Kogemusest tean. Ja siis veel tekkib mõtteid-arutlusi, et ei tea, kas keegi ka mind nõnda meeldiva üllatusena unes näeb, ja kes konkreetselt. Noh... nagu statistika mõttes või nii...

*tegelt on meil kaks i-d. aga noh üks neist... ;)

apdeit

Maja-majake hakkab saama sellisesse korda nagu selleks nädalavahetuseks eesmärgistatud sai. Vahepeal tundus, et jõuab rohkemgi, aga siis otsustas sügis näidata oma palet, mind tõvestada ja kaks õhtut korralikku tööaega minult röövida. Enesetunne pole siiani kiita, aga palavikku pole, siis pole ka ettekäänet/põhjust laminaati mitte panna. Ja vetsupotti ühendada. Ja köögi kraanikausi haisulukku korrigeerida. Ja... issand! kas ongi kõik? Rohkem polegi? Tapeeti ülemisele korrusele ei saa veel panna, sest seda meil lihtsalt pole.

Päeva soovitus - lugege oma kirju hoolikalt

Isegi kui saate kirja kelleltki, kes teis ägeda allergilise reaktsiooni tekitab, lugege hoolikalt, mis kirja on pandud. Äkki ta ei tahagi teid solvata või ütelda midagi teie maailmavaatega täiesti vastuolus olevat.

Saatsin ühele prouale kirja, mis sisaldas lahket selgitust teatud meililisti aadresside kasutamiseks ja rõhutasin, et kirja tuleks lugeda hea tahte avaldusena. Ometi loeti meie kahe vahelise kirja ühest lõigust välja selle tegelikule sisule täiesti vastupidine. Ja saadeti desinformatsioon listi. Ma usun, et ta jäi siiski ise rumalasse olukorda, sest ega ma ei olnud ju kade seda heas tahtes saadetud kirja siis ka oma vastuses tsiteerida.

Raske on hakkama saada kurjade inimestega. Või mis?

Energiasüsti ootel

Hõiskasin enne õhtut, nagu taas välja tuleb. Ehitusinnu kiitmise järel lasin korraks rihma lõdvaks, et osaleda ühel sünnipäevaüritusel. Ja selle pooleteistpäevase puhkuse ajal tuli selline väsimus kontidesse, et nädal aega ei ole mittemingisugusele töölainele saanud. See tähendab nädal aega graafikust maha jäämist.

See jõuetuse tunne on peaaegu füüsiliselt valus. Võtan mingi töö ette ja pisimgi takistus paneb tööriistad raevust lendama. Täna on uus päev, uus katse taas lainele tõusta.

ja kätt nagu eriti ei tahetagi

Novotsiis. Eksperimendid jätkuvad - vaatamata pikale pausile satub ikka mõni inimene siia lehele klikkama. Keegi isegi Brasiiliast ja keegi Jaapanist. Vau!

Teine eksperiment on eelmises postituses. "Valguse jõud" sirutasid käe minu poole ja kutsusid kampa... ee... ennast reklaamima. Kuigi esialgne vastutasulubadus oli paljulubav (ja ma lükkasin selle tagasi, sest sellist muudatust polnud oma ellu kavandanud), siis eile jälle tundus, justkui nad mind ikka oma seltsi väga ei taha. Noh... asukoht reklaamlehel tundus mulle kuidagi ebasoodne. Kalkuleerisin asja läbi ja otsustasin siiski vaadata, kas sellegipoolest saab asja kuidagi positiivseks pöörata. Tuleb lihtsalt rohkem pingutada.

Viimasel ajal ma pingutangi jubepalju. Mõistlik olnuks tegelikult jätta uues projektis kaasa löömata. Õnneks see on siiski lühiajaline... Aga kui ma kuu aja pärast oma onni sisse ei koli, siis ... ma tunnen ennast väga halvasti. No ja nõnda ma siis lõpetangi iga päeva pahtlilabidas, pintsel, värvirull või naelapüstol käes. Indu veel jagub, sest praeguste tööde tulemus on kõik kohe näha ja lõpp paistab niiii lähedal. Paraku ühiskondlikult võetud kohustused siis natuke kannatavad, aga põrgu kah - enda heaolu ju üle kõige!

Sellises virvarris jääb vähe aega oma mõtteid laialt jagada. Mõni teema on küll mõttes olnud, aga siis on kas vaja tööd teha või simuleerida (mul on nüüd tööl toanaaber) ja kodus pole selleks üldse aega. Seega siis mõneks ajaks "grafomaan" mitte grafomaan.

Sõrm on antud...

/.../

See mees on Vali-Mind-Mees.
Võta toru, see on Vali-Mind-Mees.
No kes see toksib aknale?
Ei ole tihane, on Vali-Mind-Mees.
Sinu külmakapis Vali-Mind-Mees.
WC-s on Vali-Mind-Mees.Sinu voodis on Vali-Mind-Mees.
Sinu südames on Vali-Mind-Mees.

/.../

Võta mind, mul on suudlemata huuled!
Võta mind, mul on hellad, töökad käed!
Võta mind, mul on vabaduse tuuled!
Võta mind, mul on armastusemäed!

/.../

* L.Saatpalu

Väsinud tööline

Mnjah, puhkus möödas ja täna juba viies päev tagasi tööl. Puhkuse ajal ei jõudnud täiendavatest mõtetest rohkemat kui üks külaskäik koos lapsega. Ülejäänd aeg kulus ehitamisele ja isikliku elu lainetuses pinnale jäämisele.

Viimase nädala jooksul on eluvaimu minust imenud hilisõhtuni pahteldamine, lihvimine värvimine, millele sellel nädalal on eelnenud varahommikust alanud palgatööpäev. Mu enda jaoks polnud sugugi üllatav sellise rügamise järel väike plahvatus tüütamise peale. Võib-olla ei olnud lähedalolijad seda täiesti ära teeninud. Aga sellegipoolest, kui nüüd natukegi ongi häbi, siis ma keeldun seda tundmast. Minu jaoks on olulised märksõnad vastastikkus ja arvestamine.

Väsinud lapsehoidja

Huvitav on see, et mittemidagi tehes lendab aeg palju kiiremini ja niisama lapsel silma peal hoidmine väsitab ka hullumoodi. Jäeti mind 30 tunniks lapsega kahekesi - lõunauinakut ootasin mõlemal päeval innuga, sai ometi ise tunnikeseks silma kinni lasta niikaua kui tegelane veel unetult siputab ja seejärel just siis värskemana üles tõusta, kui ta magama jääb. Aga kuidas ma küll selle hilisema ärkamise ja lõunase uinaku järel küll õhtul nii ära väsisin, sellest ma ka aru ei saa. Ennegi vaadanud, et ka tööpäeva õhtutel energiat endal rohkem jagub, kui laps parasjagu teise vanaema juures ära on. Ja eile ei teinudki ju midagi, käisime hoopis külas, kus meeldivas seltskonnas aeg lendas ja lapsed end ise hoidsid.

Tolle aja kiire lennu mõtte juures avastasin jalgratta ja sõnastasin kindlasti juba ammusõnastatud paradoksi. Et mittemidagitehes aeg lendab märkamatult ja midagi oodates venib lõputult ning selle millegi oodatu kättejõudes ka see hetk väga kiirelt käest kaob. Kui ei ootaks, kas siis kaunis hetk, mis viibiks veel, viibiks veel?

... (kandev paus?)

[teemamuutus]
Nägin just üks öö unes telekast v. -d, kes tundus kuidagi hirmutavalt vööra näoga. Vaatasin siis uuesti ekraani ja leidsin, et oli hoopis keegi teine Saare tegelane. Too öö oli üldse väga segaste unedega, õnneks ei jäta ma unesid meelde, piisab sellest kui mäletan, et mingi jama oli. Ei olnud käärid.

feel good!

A mina puhkan! Plaanis: ehitus, lauapurjetamine, ehitus. Esimene ja teine puhkuse esimesel päeval tehtud. Kolmandat jätkub puhkuse lõpuni. Vahelduseks: käia lapsega koos tutvust sobitamas ühe samaealise tüdrukuga, kelle emme töötab minuga samas kohas, aga korrus kõrgemal, ja kes ilmnes elavat minu naabruskonnas ja kes (st emme) on üks tore inimene. Ja siis äkki jõuab teha veel mõned külaskäigud ja vastuvõtud.

Hm... kas seda kõike ikka jõuab 2,5 nädalaga? ...

Kas hullem on see, kes tegi, või kes rääkis?

Täna leidsin uudisnupu, et inglismaal ühes lossis peeti pidu, mis majaomaniku üllatuseks osutus swingerite peoks, kus kesköise kellalöögi peale kõik üksteisega kohe seksima kukkusid. (Link 1 ja Link 2). Mida arvata, kui selline artikkel sisaldab linki videole? No üldjuhul seda, et näe hädaldab toimunu üle, a näe võttis sellegipoolest suure huviga linti. No selline oli ka minu mõte ja ajend sellele postitusele. Seekord oli siiski lugu natuke teine - avastasin vaevaga ja huvi salates :P lugusid läbi lugedes ja videot üle vaadates, et näeh hoopis ürituse eelreklaami video juurde lisatud. Polnudki see majaomanik nii perv, et pilte avalikustama oleks hakanud. Aga rääkida ju ikka huvitav - kasu nii talle kui temalt maja rentinud peokorraldajale.

Aga miks see video shocking on? Ja miks 19-aastased ettekandjad koju saadeti? 19! Isegi Inglismaal on selliste asjade tegemise ja nägemise vanusepiir ju madalam. Või ma eksin?

Unistuste täitmine

Kui veidi mõtelda, siis mulle tundub vahel uskumatuna, et siiski on päris mitmeid unistusi, mida ma olen juba teostada suutnud. Nõnda mõlgutasin ma eile enne uinumist. Tuleb vist mõõdukalt ambitsioonikaist asjust unistada ja mõne unistuse puhul ühtlasi tunnistada, et selle saavutamisel võiks see olla vaheaste enne järgmise poole püüdlemist. Unistuse võib ka nimetada sooviks, siis äkki ei paista na auahne. Ma ei suuda samas otsustada, kas hiljuti siin kurdetud täitmatus on nüüd selle asjaga seotud või või esineb paradoksina...

Aga tegelikult see on tõsi küll, et igaüks on oma õnne sepp. No on ju, kui sa teostad soove, mis sind rõõmustavad. Õnnelikuks teevad, kui kasutada ebaeestlaslikult tugevat sõna.

Üks mu soove oli näiteks tantsida oma pulmas VLÜ järgi. Oma tagasihoidlikkuses kahtlesin, et kas nad sellist väikest otsa ette võtavadki ja kui võtavad ei tea, kui suurt honorari soovivad. Aga kolmekuise etteteatamisega päringule vastuseks pakuti mulle varakevadisel ajal isegi 3 laupäeva vahel valik ja honorargi oli mõistlik (no arvestades, et pulmad ikkagi). Nõnda see teoks saigi. Ja pulm ise oli täiesti soovide pulm ja piisavalt mõistliku eelarvega.

No ja kuidas nimetada sedagi, kui ma mitmeid aastaid joonsitasin oma maja mõtteid, siis poolteist aastat jooksin paberitega ja nüüdseks kolm aastat olen "kellu ja haamriga" objektil olnud. Eks ma selgi ajal ju soovisin ja unistasin. Sügisel, täpset aega küll veel ei julge nimetada, kolin sisse. Aga soovimine ja unistamine jätkub edasi - sest onn pole veel sugugi päris valmis.

Aga ma soovin ja unistan edasi. Sest parem ongi ju siis püüdmiseks, kui hea juba käes.

Deathwish

Mitte, et mul endal oleks... Lihtsalt ühe vanema jutu kommentaariks. Kuna ma ei pea siin ajakirjanduslikku lehekülge ja ei pea tegelt selle pärast üksnes aktuaalseid asju kommenteerima, siis võtangi oma arvamuse välja ütelda just nüüd, kui suurem kära möödas.

Ma arvan ka, et kellegile surma soovimine on üle piiri. Üle viisakuse piiri ja üle ebausu piiri. Samas ma mõistan neid tundeid, mis sellise väljaütlemise (kirjutuse) tingisid. Ja üldsegi ei ole ma nõus nädala sees ilmunud Äripäeva arvamusega, et Marko Matvere peaks üritama mitte solvata ajakirjandust, vaid peaks aru andma, et ajakirjandus on tema teinud (pole nüüd otsene tsitaat, aga mõte oli selline). Ma ütleks selle peale, et eino andke andkes! Matvere pole ju mingi Paris Hilton! Matveret ei teata mitte sellepärast, et temast ajakirjanduses hästi palju kirjutatakse - mees on endale ju tuntuse ise oma tööga teinud. Ajakirjanduse veergudel kohtab teda üldiselt harva. On this point I'd give very little credit to journalism.*

Mulle tema töö meeldib!

Aga seda ma ei oska nüüd välja mõelda, et kas ajakirjanik oli tubli, et sellise kontrollause üles leidis, või hoopis loll, et sööda alla neelas. Igal juhul sai praeguse aja ajakirjanduse pale kinnitust.

* Kuidas on eesti keeles "to give credit"?

Täitmatu

Kui kõrvalt vaadates oleks justkui kõik oluline olemas, siis miks enda seest vaadates leiad, et võiks ju veel midagi olla? Midagi säravamat, soojemat, kallihinnalisemat või muidu rohkemat kui juba on...

Ordurüütlid lähenevad!

"Mehed! Hakkame laulma!"

Tegelikult on muidugi tore, et selline tore traditsioon elus hoitakse ja on, mis liidab. Kui selle üle saab sõbralikku nalja heita, siis ongi kõik täiuslik.

Ise ei osalenud. Mitte ülbusest ega austuse puudumisest. Lihtsalt ei tundnud tõmmet. (Veel?)

90-90

Mõtlesin endale natuke meenutada 80:20 põhimõtet ja guugeldasin seda veidi. Nagu ikka, üks asi viib teiseni ja leidsin veelgi toredama reegli - "90-90 reegel".

Originaalis kõlab see nii:
"The first 90% of the code accounts for the first 90% of the development time. The remaining 10% of the code accounts for the other 90% of the development time."
Pärit tarkvara arenduse maailmast ja omistatud Tom Cargill'ile Bell Labs'ist (allikas wikipedia).

Arvan, et ega see kehtigi ju ainult tarkvara arenduse projektides, vaid üsna sageli ka muudes projektides. Mu enda eluski paar sellist projekti, milles 90% ajast ja veel 90% ajast (summa matemaatiliselt ebaloogiline 180%) viitab sellele, et ma olen kõvasti eeldatavat tähtaega ületanud.

Hiljuti lõppes üks tööasi. General deadline oli küll 1. juuli, aga siis pidi muidugi see asi juba ka täiesti toimiv olema. Seega oleks pidanud protsessi lõpetama ... mõningase ajavaruga. Jaanuari lõpus alustasin ja leidsin, et noh mis see siis ära ei ole... Aprilli lõpuks on ikka valmis. Paraku oli protsessil väliseid tegureid ja nii see lisaaeg juurde tuli. Asi sai kokku pakitud möödunud nädalal. Õnneks võin siiski end lohutada, et päris lõpuotsa venimine ei olnudki kohe mitte kuidagi ajaliselt minust sõltuv. Võiks ju teha endale järelduse, et noh kogenematus ja järgmine kord tean juba ette, aga sellegipoolest järgmisel korral poleks mul ikkagi sarnaseid väliseid tegureid võimalik mõjutada. Seega siis vaid vaimne valmisolek.

No ja teine on mu majake. Siin süüdistan küll mu enda kogenematust. Ei maksa uskuda laia joonega pooltühitallajaid. Praeguseks on kulunud 3 korda rohkem aega, kui mu toonane abiline ennustas, et meil sellele asjale oma kätega ette võttes kulub. Ta oli ikka liigselt mõjutatud sellest, et tema osalusel protsessides on tavaliselt mitmeid teostajaid ja neid töid tehakse põhiajast. Endale tehes tulevad ka väsimusfaktor ja muud eraelulised asjaolud mängu. No vast nüüd aasta, võib-olla vähem olen tegelenud oma suurprojekti viimase 10%-ga. Olen heas usus, et lõpp tõepoolest paistab ja asub ligilähedal seal kuhu ma nüüd olen märgi püsti pannud. (Ja ikkagi pole see veel päris lõpp, aga õnneks saavad finantsid otsa - eeldatavalt siiski piisavalt hea tulemuse saavutamisvõimalusega.)

Röövlid

Tegelikult olen viimasel ajal toimuvast sõnatu. Oimetu ja sõnatu. Sellest koputas välja üks eilne uudis, mis ka esialgu vaid suud maigutama pani, aga mu kõnevõime taastus tänaseks.

Jutt siis Margus Valdesest, kelle tegude tagajärjel elamupiirkond väheks ajaks elektrita jäeti. Seekord tuleb möönda, et tavapärastest uudistest erinevalt ei olnud tema see, kes elektri välja lülitas. Kuid mitte just väga kaudselt (tema maksmata raha pärast see toimus) oli süüdi ikkagi tema.

Tüüp on täisnahhaal. Ma pole vägivaldne inimene, kuid temasugused panevad mul küll rusikad sügelema. Sellegipoolest kohtumisel jääksid mu rusikad ilmselt taskusse, sest kindlasti ei jääks kaasnemata juriidilist tagajärge. Minu kahjuks.

Aga selliste inimeste edasitegutsemine teeb nõutuks küll. Minu jaoks esimene teave temast tuli siis, kui ta tema juures toimunud maksuameti reidi käigus maksuameti eest paberitega putku pani ja kuigi maksuametnikud need paberid vahepeal oma kätte said, ta need vägivallaga taas ära võttis ja need kadunuks jäidki. Ja sellele vägivallaaktile ei järgnenud isegi väärilist karistust mitte... Uskumatu, eksole.

Aga mida tunnevad veel need Heldri elanikud, kes iga päev peavad arvestama, et Valdes neid jälle mõne uue trikiga üllatada võib...

Kui lollus ära väsitab

Kui ühtäkki on liiga palju lollust, mis tahab su ümbritsevat elu jamaks teha ja mille vastu võiks võidelda, siis kas peaks alla andma kui enam ei jaksa? Kui mõtled, et sul on vaja esmatasandi elukorralduse sättimisele pühenduda, muidu läheb seal asi käest... Aga ka need lollused võivad mingil hetkel muutuda nõnda oluliseks, et hakkavad juba esmatasandit mõjutama... Et siis vist ikka tuleb edasi rebestada...

Mida veel koolis ei õpetata

... on vist spetsialiseerumise mõte. Ütleme, et on üks organisatsioon, kes tegeleb erinevate, küll seotud, teemadega. Ja siis kujutame ette, et see organisatsioon peaks avaldama arvamust ühe asja kohta, mis on samamoodi külaltki laiaulatuslik. No nõnda, et selles organisatsioonis erinevad üksused oma vaatenurgast erinevatele asjadele saavad läheneda. Niisiis, lepitakse kokku üks inimene, kellele saadetakse need erinevad teemad ja tema siis peab selle prostokvašinlaste kirja kokku panema. Ülesande teeb lihtsamaks, et saadetavad arvamused ei lähe omavahel risti - igaüks ilusti eraldi tahu kohta selles suures asjas.

Mida teeksid sina?
a) leiad, et lõigud on oma ala spetsialistide kirjutatud, otsustad, millises järjekorras need kirjajupid ühiskirja kokku kleepida, lisad vajadusel sisse- ja väljajuhatuse ning ühtlustamiseks kohendad viiteid oma organisatsioonile
b) võtad ühe (või mitu) teise valdkonna spetsialisti lõigu ja üritad seda oma arusaamise järgi niiöelda lihtsustada ja siis pistad kirja kokku ja loodad, et asi sai lihtsam, arusaadavam ja ühtlasi jäi ka sisu õigeks
c) hakkad nutma ja ei tee midagi

Kaasus elust. Kahjuks a ja õnneks c ei rakendunud.

Üles kuupäev

Selline tõlkelaululik tõlge siis sõnast "update".

Asju, mis silma ja hinge riivab, on viimasel ajal olnud niiiii palju, kuid jällegi aega jäänud niiiii vähe, et polegi saanud siin teraapias käia. Millegipärast on vaikseks jäänud ka teised - kelle juttudel mina olen silma peal hoidnu. Ei tea, kas samadel põhjustel. Äkki aeg ongi selline. Optimism on asendunud kõveriti "optimismiga" - kui seni arvati, et ju ikka see MASU nii koledaks ei lähe, siis nüüd usutakse, et ju läheb veel koledamaks. Nõnda siis rügadki, hoiad oma maailma koos ja pole aega oma protesti kirja panna.

Sellistel asjaoludel on ka acute teraapianurk sattunud hoopiski teispidisesse eksperimenti. Kui esialgu mõtlesin katsetada variante (sh tühiseid, spekulatiivseid ja manipulatiivseid) blogi lugemisaktiivsuse tekitamiseks, siis nüüdseks on eksperiment selles, et millal kaovad need 1-2 külalist päevas, kui ma siia mitu nädalat midagi postitanud pole.

Kogu selles tumedas maailma värvigammas on aga ka häid asju juhtunud. Viimase aja edetabeli nr 1 on see, et laps sai lasteaiakoha. Pipratükk või tõrvatilk: nõuab igapäevast 10 kilomeetrit lisasõitu ja ehitatav lasteaiamaja võib kujuneda radoonilõksuks. Positiivne noot: usutavasti pole meie oma külas nii palju lapsi, et tõepoolest terve rühm küla lastega 100% täita - st võib veel olla lootust koht oma küla lasteaeda ümber vahetada.

Sõbrakandidaat-tuttavaga õnnestus väike lõunakohvi pidada. Väga sõberlik olemine ja emotsioon. Pall vastasväljakul.

Ja tegelikult - on ju kevad, mis hakkab vaikselt ja lubavalt ka suveks pöörama! Tuleb krabada võimalikult rohkem päikest oma patareidesse, et 3-4 kuu pärast saabuda tõotav väga sünge sügis ja selle järel samasugune või hullem talv võimalikult väikeste kahjudega üle elada. Üle 3 aasta oli mul jälle aega koduaias muruniiduki järel jalutada - mis jättis positiivse laengu, sealhulgas selle läbi, et veel eile vaatas mulle peeglist vastu peeptaimla.

Hommikusöök Kanaaridel, lõuna Pariisis, õhtusöök Roomas

Tegelikult sellist "õnne" mul polnud. Käisin eile täheühendi EL pealinnas. Hommikul sinna ja õhtul tagasi. Ühepäevased lähetused pole tegelikult üldse hea mõte. Ühest otsast hoitakse küll raha kokku, et ei pea kaasnevate kulude eest maksma, aga teisest küljest makstakse järgmise päeva töötasu mittemillegi eest. Töövõime on täna nõrk.

Aga arvata on, et pealkirjas kirjeldatut endale lubada võivad inimesed ei pea neid otsi sõitma liinilendudega ja eralennuki väljumine-saabumine ja kõik muu transport on palju mugavamalt korraldatud. Seega siis äkki on kohane kirjutada "õnn" jutumärkideta.

Valimiste kõuemürin valjeneb ähvardavalt

Olen oma kodukülakeses käppapidi nö aktiivi hulgas ja pisut käragi tekitanud vana sobimatu külavanema kukutamisega. Toona sain ühe oponendi käest pragada ja siis järgnes sellele pikk pikk mõnekuuline vaikus.

Eilseni. Siis tuli temalt üks kirjakene aktiivi ringile kuid suunatud odaotstega mulle. Too inimene on igal korral ka volikokku kandideerinud ja nüüd vist ongi aeg käes kui vaja jälle endale plusspunkte teenima hakata. Millegipärast pole tal neid siiani küll piisavalt kogunenud ja alati on ta volikogu ukse taha jäänud. Miski minus ütleb, et jääb ka seekord. Ja see ütleja pole õelus, vaid usun, et reaalsus. Keskerakond pole nimelt meie piirkonnas just väga soositud.

Tehniliselt toimus see kirjasaatmine nõnda, et oma arvutioskamatuse tõttu saatis ta selle mulle, et ma selle edastaksin [tsenseeritud] meililistile. Kuigi kiri oli täis nii demagoogiat kui valesid, pidasin siiski õigeks selle edasi saata. Oma sissejuhatusega. Ma ei saanud ju anda talle relva, et näe ma blokin oma oponentide sõnumi jõudmist laiema ringini. Olgugi, et tegelikult tal oli võimalik ise kiri saata, aga lihtsalt ei oska. Ma ei suutnud end tagasi hoida ka tema nina pihta nähvamast.

Ma arvan, et tegin õigesti. Kuigi mu naine juba nimetas mu sissejuhatuse tooni natuke liiga sarkastiliseks. Rohkem tagasisidet pole veel jõudnud saabuda.

***

Igal juhul on mu nädalane puhkus möödas. Tuttav ilmutas mõningast sõprusehuvi märki, kuid samas sattusime natuke päkapiku ja maja mängu. Tutvusin eile vahepeal kogunenud suurema töömeilikuhjaga. Blogimisaktiivsuse suurenemist ei luba. Ei tea millal SEE säde jälle süttib. Pealegi lähinädalal vaja end kurssi viia ühe päevase välislähetuse tarvis.

Aga valimistest veel niipalju, et vaadates oma koduvalla logisemist, tekkis korraks soov ka ise katsuda volikokku kandideerida. Pigem tuleks sellest siiski eksperiment, kas üksikkandidaadil on võimalik hakkama saada. Pigem suhtun päris suure valimiskünnise tõttu asjasse pessimistlikult. Igal juhul - kui selline otsus peakski sündima, siis siin blogis kuuleb sellest vaid vihjamisi...

Eemm

Ma teadsin seda loomulikult varem ka, et hea tõlge on oluline. Veendusin taas nädalavahetusel üht filmi vaadates. Einoh, tegelt polnud selle tõlkel ju väga vigagi, aga mõni väike asi jäi häirima. Naine ja õde lugesid hiljuti ühe hingetõmbega läbi bestselleri nimega "Videvik" ja nädalavahetusel ilmus meie majja selle DVD. Plaat oli võrdlemisi tundmatut päritolu, kahtlustan, et pärit internetist, ja seega ma tõlke autorit ei tea.

Selle kõrval, et tõlkijal läks kõrvust mööda "matriculate" või ta ei saanud sõnast aru ja, et avafraas "to die in place of someone I love" oli valesti tõlgitud, häiris mind pidevalt subtiitrites "um". Üks asi - ma pole kindel, et seda oleks üldse subtiitritesse vaja, teine asi - võib-olla oleks see olnud siis parem tõlkida eestipäraseks: nt "ee", "ää" või "eem" või "äm". Ee, ja see et see seal subtiitrites pidevalt jõlkus kiskus tähelepanu ka selle kasutamisele kõnes. Millegipärast on mul tunne, et muidu poleks see ka kõnes mulle nii kõrva torganud...

Kaitseväeteenistus

Vaid mõni aeg tagasi sattusin lugema Ilmar Raagi blogi. Kuna mulle meeldib lugeda intelligentsete inimeste asjalikke mõtteid ja hr Raag kirjutab küllalt ladusalt, võtsin tema blogi "jälgimisele".

Tahtsin kirja panna oma mõtted seoses tema reedese kaitseväeteemalise postitusega. Mu meelest on hea käsitlus võtta kinni sabast argumendil "kas sõjavägi teeb mehest mehe" ja sellel, kas see argument peaks üldse kaitseväeteemalisel debatil rolli mängima.

Tõepoolest, ajakirjandus kipub asju üle lihtsustama ning seeläbi on minu arvates kadunud "teeb mehest mehe" laiem sisu. Ja tegelikult see pole ju sõjaväeteenistuse eesmärk, vaid niiöelda kaasnev nähtus. Ma arvan ka, et nagu hea hariduse võib saada ka kehvast koolist, võib meheks saada ilma ajateenistust läbimatagi.

Mul on omal kogemus mõlema variandiga (subjektiivne hinnang nii või teisiti). Keskkool, mille lõpetasin oli Tallinna viimase kolmandiku seas (pigem loodan, et siiski teise poole alguses, ehk keskmise kolmandiku keskel) ja ei pea sellegipoolest oma haridust ja haritust häbenema. Sõjaväest sain vabastuse, sest mu ülikooliõpingute ajal muudeti ajateenistusse võtmise korda, ja ometi julgen tunda uhkust ja arvata, et kuulun vastutustudlikema meessoo esindajate hulka.

Mul tegelikult oli vaimne valmisolek täiesti olemas. Kalkuleerisin tol ajal olnud võimalusega suvevaheaegadel ajateenistus läbida. Aga kuivõrd võeti ette selline muudatus, mis mind praktiliselt ühe käeviipega teenistusest vabastas ja mul just ei olnud tulihingelist kutsumust ajateenistust läbida, siis ega ma vabatahtlikuna ka sinna trügima hakanud.

Siiski olen vahetevahel mõtelnud reservohvitseride koolituse peale. Kui nad seda asja agaramalt reklaamiks, siis mõtleks vast intensiivsemaltki. Praegu aga on nii palju muid asju, mis on põhjuseks tsivilisti elust ka ajutiselt mitte loobumiseks. Aga ei välista, et mõnel saabuval aastal siiski...

Mõnikord arutlen, et miks mul tegelikult selline väike sümpaatia sõjaväe vastu on? Kahtlustan natuke, et tõmbab paraadpool ja õige vähe poisikeselik püssikõmmutamise võimalus. Mu vanaisa (kes suri kui mu ema veel laps oli) oli nimelt Wabariigi ajal allohvitseride koolituse läbinud ja teenis kuni võimuvahetuseni piirivalvurina. Täitsa uhkes vormis pilte võib temast albumis leida. Seltskonnad hobustel ja ilma. Paeltega munder, mõõk vööl. Täisvärk ikka noh!

Nagu seitsme tõe hulgast võis lugeda avaldab mulle muljet ka kord. Kõik käigu selget käsuliini mööda, iga asi olgu omal kohal.

Aga ajateenistuse mõtte puhul häiris sama asi, mida üht Ilmar Raagi kommenteerinutki, kui oleksin hiljem - näiteks stuudiumi vahepeal või pärast seda teenistusse läinud - saanuksin joosta minust 2-4 aastat noorema ennasttäis jupi drilli järgi. Samuti häiris väljavaade preisipärasele korrale, kus sõduril endal oli keelatud mõelda (ustenuppude poleerimine, kahuri mitmekordne ülevärvimine jm tõestisündinud ja anekdootlikud lood). Samas tean ma ka seda, et Eesti sõjaväes olukord selline pole. Naabripoisi ajateenistuse ajast jäi mulle mulje, et mereväes õpetatakse kõik joodikuks (ta pärast teenistust siiski taastus :) ). Või et linnaloaga ollakse väljas rohkem kui väeosas.

Kokkuvõtteks katsun siis ikkagi agiteerida ajateenistuse poolt. Olgu siis meheks saamise ja/või riigi kaitsevõime tagamise eesmärgil. Kuluvad mõlemad marjaks ära. Võetaks ainult siis tõesti sinna rohkem asjalikke tegelasi - lumpenit oleks vaja meheks kasvatada küll, aga institutsioon võiks olla ka mõtlemisvõimeline.

Tegelikult tahtsin mõne sõna pajatada ka Ilmar Raagi eelneva postituse teemal, kuid jäin toppama lähenemise valikul. Kirjutis on hea - lugege ka minu kommentaarita.

Top 7 juhuslikku ausat fakti

Niisiis, teadliku viivituse järel mõned ausad faktid minu kohta. Edasi ma neid ei põrgata, sest möödunud nädalal tundu see meem niigi liigselt lehvivat.

1. Mulle meeldib, kui mul õnnestub luua salapära enda ümber, kuid sageli ma rikun asja ära. Mul on hea meel teada, et vähemalt 1 inimene võib aeg-ajalt juurelda selle üle, kes on selle blogi acute. Samas on võimalik, et olen jõudnud juba kogemata pillata mõne vihje, mille järgi võiks mind ära tunda. Tegelikult varjan ma salapära taha oma tavalisust.

2. Ma armastan korda. Aga selle võiks keegi teine minu eest ära luua. Ma siis katsuks hoida. Vahel õnnestub. Vahelduva eduga.

3. Ma ei soovita kellelgi majaehitusega seoses sama kadalippu läbida (eriti ise projekteerida ja sellega seotud paberimajandusega tegeleda), aga ise ilmselt teeksin seda kõike uuesti. Kes kiiresti tahab, see "päris" töö kõrvalt ärgu ise ehitamist ette võtku.
Teatud tööetapid läbiksin teisel korral natuke teisiti (aknasillused oleks küll võinud natuke paremini teha). Kui sul samal ajal pole võimalik mõne muu tegevusega raha teenida, siis pole mõtet pidada arvestust "mis minu töö maksab".

4. Vahel mulle tundub, et üks viljakamaid tööperioode mu elus oli 4-5 aastat tagasi, kui ma samal ajal kepslesin arvutiekraanil vaheldumisi tööülesannetes ja jututoas. Tõeline multitasking.

5. Ma loen regulaarselt Inno ja Irja blogi. Vahel suudavad nad mu huvi äratada rohkem, vahel vähem. Massi maitsemeel minus tõmbab nende artiklite poole, mis käsitlevad "kollaseid" teemasid, musta pesu ja/või sisaldavad reality fictionit, samas poliitika ja majanduse teemad ning kohatine üleliigne õelus nörritab. Ma ei jaga nende seisukohti, aga mulle meeldib arvamuste paljusus ja alternatiivse on the edge info leidmise võimalus nende blogist.
Tean, et neid ei huvita minu ja veel paljude arvamus. Õige kah. Ei peagi.

6. Mulle meeldib vaadata reality show'sid. Naudin nende naturalismi. USA omadel (Survivor, Real World, Joe Millionaire, Bachelor) on kvaliteet muidugi hoopis teine, ja nende puhul on võimalik paremini jälgida osalejate psühholoogiat, nende reaktsioone. Eesti sarjade teostus on üldjuhul üsna vilets (heli sakib sajaga, pilt "hakib" ja osalejad saavad individuaalselt vähe eetriaega), aga pardon miski kutsub mind rentslisse piiluma ja oma "naabrit" ekraanil vaatama.
Eesti viimase aja teemadest: "Unistuste printsessi" sisust ja eesmärgist ei saa ma juba ammu aru, aga see türdukute lollitamine on parasjagu naljakas. Lisame väikesed skandaalikesed, nagu tänane Liliani ja Joanna alastipildid, ja saabki kodumaist lõbu ja lusti üksjagu.
Mulle tundub, et "võlasaates" osalejatele jäetakse alles nende väärikus ja saade on humaansem, kuid ikkagi tõmbab vaatama pigem see, et saada kinnitust oma paremale elujärjele. Loodetavasti jääb kõrva taha mõni nipp ka selleks ajaks, kui minu tagasihoidlik edu peaks sattuma "negatiivsesse tõusu".

7. Ma ei loe niipalju raamatuid kui vanasti, aga aeg-ajalt tahaks siiski. See on mu enda teha, aga tahtmine pole veel piisavalt suureks paisunud.

Õigus nõuda II

No mis ma rääkisin.

Postimehe uues tütarportaalis E24 lausa kaks uudist viitavad samale, mida ma isegi mõtlen. Ühes siis on kohtunik väljendanud arvamust, mis sarnaneb minu arvamusele, et mõned juristid lausa naudivad viimse piirini ülijuriidilise teksti kirja panemist, kus ei väljendata midagi lihtsalt vaid juriidilise koodkeele abil. Ja teine artikkel siis on sellest, et töölepinguga antakse töötajale õigusi, millele vastavaid kohustusi tuleb tööandjatelt välja pressida (no kui niisama ei anta, siis "õigus nõuda" tähendabki ju une kombel peale käimist, kuni kohtuni välja kui vaja).

Nii tekivad tuttavad

Kui kuu aega pole e-mailile vastust tulnud, siis võib vist märkmeraamatus maha kanda lootuse, et senisele 6-7 kirjale järgneb veel kirju ja sõprus?

Nii tekibki tutvus. Midagi külma ja kauget, samastamatut.

Kohvihoolikute kannatused

Lugesin siit välja mõned viited kohvihoolikute raskele elule.

Tuttav pilt tegelikult. Ka kohas, kus mina töötan võeti hiljuti vastu otsus, et massinast enam tasuta kohvi ei saa. Kaastöötajatel vajus pea norgu ja taaselustati masina tulekul soiku jäänud kohvi- ja piimaühistu.

Mina seevastu oma igapäevasest kahekordsest kakaost nii puudust ei tunne - arvata, et ongi paremgi sellise magusalaksu vältimine. Ja kui vahel ikka isu tuleb, saab need mündid kokku otsitud ja see kakao ikka ära joodud.

Jooge teed! Ma arvan, et palju kasulikum (palju vähemkahjulikum kindlasti) ja maitseb paremini.

Seitse tõde - spoiler

Sai nagu pooleldi ühes kohas lubatud, et panen ka enda kohta 7 fakti/tõde kirja. Aga kuidagi hirmus palju sellesisulisi postitusi on viimasel ajal blogides näha. Olen siis originaalsem :D ja "paljastan end" siis kui kõigil teistel see 7 tõe asi meelest läind. Nii umbes nädala pärast ehk (kõige varem).

Aga mida sealt leidma saab? Midagi ehitamisest, midagi loetavatest blogidest, midagi reality showdest ja midagi jututoa kohta. Stay tuned, if it matters.

Top 10 muusikas

See on eklektiline TOP 10 lauludest, mille kõlades ma pean aja maha võtma ja need ära kuulama. Need on ka lood, millel on võimalus sattuda sagedamini mu muusikamängijatesse. Paremusjärjestus on sõltuvalt tujust erinev, seega kannavad kõik numbrit 1.

1. Gone Till November - Wyclef Jean
1. Väike neid - Väikeste Lõõtspillide Ühing
1. Bohemian Rhapsody - The Queen
1. Merineid - Väikeste Lõõtspillide Ühing
1. My Medicine - Snoop Dogg
1. Suudlus läbi jäätund aknaklaasi - Ruja
1. Jump Around - House of Pain
1. Ainult unustamiseks - Henrik Sal-Saller & Smilers
1. Hey Ya - Outkast
1. Knights of Cydonia - Muse

Love people!

Tegin just tööd peas vasardamas* mõte, kuidas ma "armastan" 6 klassi haridusega pensionäride kirju. Samapalju "armastan" ma nõuka-aja mentaliteediga nõuka-ajal oma parimaid aastaid elanud inimesi.

Ainult sellised pensionärid oskavad esitada küsimusi nagu kas taluseadusega taludel peab ka kinnistu olema. Kirja teised küsimused viitaksid liigselt minu isikule ja mu tööandjale, seega ütlen lihtsalt, et muudest küsimustest tuleb välja, et inimene ei tea, mis on kinnistu ja mis on maa ja et tegemist ongi sama asjaga (ärme detailidesse lasku). See teadmine tundub ju küll nii elementaarne... Seda, kas Eestis üldse on taluseadus ja et kehtib ENSV taluseadus, millest on alles jäänud vaid 3 üksikut suhteliselt tühja lõiget, sain ka mina teada tänu kirjale vastust otsides.

Nõuka-aja inimestega seostub teema nii palju, et mu koduküla elurahu on viimased mõned aastad rikkunud asjaolu, et nõuka-aja inimesed ei saa aru eraomandi mõistest. Ollakse kinni "krundi" mõistes, mis nende jaoks on see 600-1000 ruutmeetrine maalapike, millele võib riputada eraomandi sildi ja aia ümber ehitada, aga läbipääsu ei või piirata 1 hektari suuruselt või suuremalt maatükilt; või heinamaalt, mis ju veel ainult 20 aastat tagasi oli kõik meie oma. Asja ei tee muidugi paremaks mereäärne asukoht ja see, et eratee sulgemise tõttu tuleb astuda paarsada lisameetrit, et mere äärde jõuda.

* Huvitav, miks ei tundu õige ütelda haamerdamas...

Õigus nõuda juriste toidab

Ma ei olnudki nagu sellele mõelnud. No enne seda, kui uut perekonnaseadust hirmsasti avalikkuse ees kiruma hakati. Hädavajadust mul polnud, ja lugesin siis lihtsalt üht üldtutvustavat artiklit. Ja arumaisaand, milles probleem on. Paljudele situatsioonidele oli justkui mõeldud, ühel või teisel poolel oli võimalik üht, teist ja kolmandat nõuda. Tegin suu lahti, avaldasin arvamust, toas veel üks jurist.

Too teine - vanem ja vastassoost - avas aga hoopis teise vaatenurga. Huvitav, miks ta vaatas asjale inimese, mitte juristi pilguga? Sain taas teadjaks ununema kippuvas asjaolus, et kõik inimesed polegi ju õigust õppinud ja seaduse lugemine, sealt oma õiguste ülesleidmine ja nende kaitseks avalduse esitamine polegi selline kahvli käes hoidmise oskuse tasandil oskus.

Sellest peale ei vaata ma enam sama pilguga sõnapaare "õigus nõuda" ja "võib nõuda". Need kehastuvad mu silmis leivaks ja tänan mõttes kolleege, et nood ikka enese ja kolleegide pärast muretsedes selliseid leiba kindlustavaid sätteid välja töötavad.

Pateetiline

Sõber küsis MSN-s ühe sõna kohta. Advokeerimine, mis tundus mulle "tõlgitud" mitte tõlgitud sõnana. Avaldasin arvamust ja meenutasin, kuidas mõned ajad tagasi mõned avalikuma elu tegelased "tõlkisid" inglisekeelse sõna pathetic sõnaks pateetiline, ja kuidas see minu arvates üsna pathetic välja kukkus.

Sõber on mul tõeline sõber ja kontrollib iga mu väite üle, et mulle midagi nina alla hõõruda kui ma eksin. Tema jõudis selleni, et näiteks eki.ee poolt pakutav inglise-eesti sõnastik tõlgibki sõna nii: haletsusväärne, pateetiline. Mul oli vaja muidugi ka inglise keel üle kontrollida ja tuligi välja, et ka Merriam-Websteri onlain sõnastiku tähenduste hulgas vastab patheticule pateetilise kirjeldusele vastavaid selgitusi. Sellega oli ümber lükatud minu arvamus, et pathetic pole kuidagi võimalik tõlkida pateetiliseks.

Aga sellegipoolest, õnneks, leidsin ÕS 2006-st pateetilise tähenduseks paatoslik, ülipidulik. Mis täitis mind rahuldustundega, et nood "tõlkijad" kontekstiga siiski mööda panid. Pateetiline pole kunagi haletsusväärne.

ÕS ei tunnista ka sõnu kurrentne (seda oli üsna valus kirjutada, hea veel et välja ütlema ei pea) ja advokeerima, -mine. Kaasus suletud!

MASU-mõte

Ei tea, kas on hullem see, et ma ei tea, mis langeva majanduse taas tõusule pööraks või see kui ma teaks lahendust, aga keegi mind ei kuulaks?

Õigem vist oleks aga hoopis Number Ühe eest hoolitseda. Peaks mõtlema, kuidas praegusest olukorrast ise kasu lõigata. Maailma pärast võib muretseda, kui end turvaliselt sisse seatud.

voodi

Mu kauaoodatud voodi saabus lõpuks ikkagi. Täna. Naljakalt on isegi natuke kahju, sest teise koha voodi hakkas endisest rohkem meeldima pärast mu "siis-kui" otsust.

Rohkem on kahju sellest, et voodi jääb täna juppidena ootama pühapäeva, kui ma taas koju jõuan. Täna õhtupoolikul sõidan ühte teise Eestimaa linnakesse. Teadaolevalt tuleb seal ööbimine sama kitsal pinnal kui siiani kodus.

Pro Lotte

"Leiutajateküla Lotte" on üks armas joonisfilm. Ostsin selle DVD oma tütrele möödunud kevadel, kui ta suure vaimustusega vaatas juutuubist vabariigi 90 sünnipäevaks valmistatud klippe. Laps oli siis alla kahe aastane ja filmi esimesest kümnest minutist kaugemale tal püsivust ei jätkunud.

Kraamisin plaadi uuesti välja mõned nädalad tagasi, kui vaikselt hakkas ära tüütama, et jõuludest alates ligi kahe kuu jooksul vaadati iga päev "Mõmmi ja aabitsat" ja hiljem ülepäeva või suuremate vahedega. Ühtlasi olin märganud, et nüüdseks oleks tal püsivust ka pika Lotte filmi vaatamiseks.

Nüüd on siis olnud igapäevases repertuaaris "Lotte mutikas". Kasvatuslikult võib ju meile natuke altkulmu vaadata, aga mulle see film meeldib ja kui lapsele ka meeldib, miks siis mitte lasta tal seda kord päevas vaadata. (Jah, keelame tavaliselt teise korra.) Vahva eestikeelne lugu olematu vägivallaga - vägivaldseim osa on džuudovõistlus ja see, kui Notsuemme lapsed ja Notsuissi"džuudovõttega" õhtul magama saadab. Mõne nalja puhul mõtlen, et millisest vanusest see kohale jõudma hakkab. Pean silmas näiteks kivirähilikku stseeni, kus Jänese "leiutiseks" on "köögikombain", mille "mehhanismiks" on masinasse peidetud oma naine palehigis porgandeid hakkimas; või kui järgmise leiutise - pesumasina - juures küsib ta naiselt, kaua too hinge kinni hoida suudaks... Mõned tahud neist naljadest jõuavadki ilmselt alles täiskasvanule kohale.

Äriliselt on ka muust maailmast õppust võetud. Sageli on meil voodikaaslaseks pehme Lotte-nukk ja ühe asutuse jõulupeolt ei jäänud lapsele niivõrd meelde kinke jagav "joulupäkapikk", kui temaga vestelnud Lotte. "Lotte üttes oskad hästi pustet kokku panda."

Õnneks ei oska ta veel telefoni tahta...

Ja minu jaoks on üle võlli "Lotte olümpiaraamat". Aga võib-olla vaataksin teise nurga alt, kui oleksin ise spordiga sõbralikemates suhetes.

Veel "no publicity'st"

Hakkasin mõtlema, et kas minu "no publicity" mõte ja sõnavabadus saaksid vabalt koos rakenduda.

Mõned päevad tagasi ju avaldasin arvamust, et ajalehe toimetajana annaksin ühele perekonnale igikestva "no publicity"-vautšeri. Kui ma juba mõttega nii kaugele läksin, siis peaksin oma südametunnistuse rahustamiseks veel edasi mõtlema, kuidas selline asi samas tsensuuriks kätte ära ei läheks.

Ilmselt peaksin ma sellisel juhul omandama tarkuse, kuidas eristada reklaamivajadusest tehtud sõnavõtte ja olulist infot. Oluline oleks siis näiteks info omavalitsusüksuse elanikke otseselt puudutavast, mis on paraku väljendatud teatud isiku poolt. Selle saaks ka emotsioonita ja hinnanguta edastada. Vist. Või?

Humal tänatud, et ma oma blogikesele ajakirjanduslikku ambitsiooni külge ei pookinud. Seepärast ei pea ma praegu kohe üldse muretsema minu poolt siin e-ruumis lubatud laus-"no publicity" pärast.

Eelistada Eestimaist?

See tuli küll meelde eelmise postitusega seoses, kuid tegelikult kehtib praegusel ajal üldiselt.

Mulle üldjoontes meeldib see "Eelista Eestimaist"-mõtlemine, aga paraku ei saa seda kõigi asjade puhul järgida. Kui me räägime näiteks mööblist, ja veel täpsemalt vooditest, siis Eesti tootjad ei toodagi midagi sellist erilist, mis mind selle väidetavalt-Taani-kuid-järjest-rohkem-tundub-et-kahtlast-päritolu voodi juures tõmbas. Teine häda kipub olema omamaiste toodete võrdlemisi kõrge hind.

Kolmandana, kolesõna MASU tingimustes, poleks ju eriti tore, kui kõik rahvad hakkaksidki jäägitult omamaist eelistama. Siis osutuks sõna "eksport" ju mitte enam päästerõngaks, vaid kiviks. Nöör külge ja põhja, igatahes!

MASU-aja lood

Kole sõna see MASU tegelikult. Minu arvates. Aga noh, eks see ole omajagu kole ka, mis toimub.

Tegelikult tahtsin ma hoiatada mööbliostjaid. Mööbli puhul maksab praegu pigem osta kaupa, mis toodetud Eestis või millel märge, et laos olemas.

Mu onnike hakkab jõudma viimistlusjärku ja mõtlesin soetada esimese mööblitüki voodi näol. Noh, et oleks juba praegu laiem magada, kui see millel siiani kilusid karbis mängime. See "praegu" oli 2. novembril. Voodi saabumistähtajaks anti suusõnaliselt "veel vana aasta sees" ja paberil jaanuar 2009. Täna on märtsi lõpp 2009, ja ootan. Täna-homme on kolmas tähtaeg, mille nad meile lubanud on. Mu kannatlik meel on nüüdseks katkenud. Kuigi mulle see voodi nii meeldis, on see saabumisaja pidev edasilükkamine nii nõme, et lubasin naisele osta meile paremuselt teisena meeldinu. Kui homme esimese kohta ei ütelda, et olemas ja toome ära.

Ma parem ei hakka liialt mõtlema sellele, et mul veel terve majatäis mööblit vaja soetada...

Millest koolis ei räägitud

...või siis õpetati ühes neist 10% loengutest, kus ma ei käinud.

Jätkuvalt praktiseerides oma õpitud alal, nagu mina õigusalal, avastad ilmselt pidevalt asju, millest koolis ei räägitud. Täna pakungi õpetussõnad noortele juristidele.

Unustage jutt kolme võimu lahususest. Kui mul midagi avastamata pole jäänud, siis võimude lahusus tähendab tegelikult kohtuvõimu lahusust seadusandlikust ja täidesaatvast võimust. Viimased kaks hoitakse lahus vaid näiliselt.

Ministeeriumis valmistatakse ette seaduseelnõu ja parlamendis võetakse see vastu sellisel kujul nagu ta viimasena ministeeriumi uksest välja läks. Kõik parandused riigikogus on üks paras farss. Komisjonid lihtsalt otsustavad, et muudetagu. Aga et seda teeks siis riigikogu ja tema komisjonid, kelle kätte asi juba jõudnud on - seda mitte.

Reaalsus on muidugi ka see, et kui tegemist on seaduseelnõuga, mis nõuab teatavat spetsialiseeritust, siis lootusetu on muidugi sellist taset oodata riigikogust. Väga spetsiifilise eelnõu võib riigikogus ainult ära rikkuda - taheti parimat, aga läks nagu alati. Ja lõppeks - koalitsioon ju teeb parlamendis eelnõust seaduse ja ministeeriumiametnikud alluvad koalitsiooni tahtele.

Pidulik avapauk. Mina ja maailm

No nii! Ametlik esimene kanne. Sissejuhatus. Mõned sõnad siis mõttest, minust ja minu taustsüsteemist. Virtuaalse punaveini klaasi ääres.

Mul ei ole ootust, et siia blogisse hakkaksid saabuma suured lugejate hordid. Sellegipoolest pean arvestama võimalusega, et kirjutist satutakse lugema, kui olen selle avalikku ruumi paisanud. Ju ma ikka mingisugustki külastatavust loodan.

Mõnda aega on olnud sees selline grafomaanlik kihelus, et peaks ikka mõned mõtted avalikku ruumi lahti laskma. Mõtteid, mida lahti lasta on samas erinevaid. Vahel tahaks ütelda midagi selle kohta, mis meie igapäevaelu mõjutab. Vahel tunnen, et äkki võiksin lasta oma loomingulisel küljel blogis võidutseda. Mõtteid on olnud erinevaid ja lõpuks mõtelsin hoopis, et äkki võiks pigem käituda "tehtud mõeldud" senise "mõeldud mõeldud" asemel, mis kuidagi ei tahtnud muutuda "mõeldud tehtud"-ks.

Minust

Mina olen acute. Niisama lihtsalt, väikese tähega. Mõni hääldab inglise keele reeglite järgi, mõni ütleb akute ja mõni akuut. "akute" häiris mind esialgu, kuid osutus kõige levinumaks ja nüüdseks kõlab juba mõnusalt koduselt.

Iseloomult olen ma laiskur, mingil määral hedonist. Üldiselt laiatarbekultuuri tarbija (sageli siiski rohkem voolu servast), harvade kõrvalepõigetega süvakultuuri. Vast kellelgi tuttavaist pole mõtteski mind nimetada intelligendiks luulekohvikute ja eksistentsialistlike vestluste mõttes. Küll aga oleks mul hea meel olla liigitatud arukate ja mõtlevate inimeste hulka. Enda arvates vastan kriteeriumitele.

Nagu juba kirjutasin - paisanud oma mõtted avalikku ruumi, tuleb arvestada võimalusega, et seda satutakse lugema nii tuttavate kui võõraste poolt. Ma veel olen enda jaoks lahti mõtestamas, kui palju ma oma identiteeti olen valmis avama. Seda aliast olen ma kasutanud üle tubli poolekümne aasta (eksole efektsem ütelda pookümmend, poolsada ja pooltuhat jne? :) ). On inimesi, kes on poolkümmend aastat tagasi sellenimelise virtuaalisikuga netis suhelnud ja nüüdseks selle unustanud, on inimesi, kes viivad kokku acute nime ja minu näo, ja on inimesi kes viivad kokku acute nime ja minu näo ja teo ja päris nime. Ja loomulikult on inimesi, kes teavad minu nägu, tegu ja päris nime, kuid pole kuulnudki acute'st. Neid on rohkem. Ja tublisti üle 6 miljardi on inimesi, kes ei tea midagi acute'st ega ka minust.

Paistab, et olen see liik inimesi, kes liigitab inimesi.

Kaldusin vist natuke kõrvale. Igaljuhul, olen ma siis selline natuke anonüümne ja natuke ka mitte. Mis omakorda seab piirid blogi sisule. Millised piirid täpselt, seda ma olen alles lahti mõtestamas. Millest olen ma valmis rääkima teile, kes näevad aliase taha? Kui palju saan ma avaldada teile, kelle jaoks ma pigem jääkski acute'ks? Mida üldse on mõtet avaldada soovides jääda vaid acute'ks?

Maailmast

Poliitiliste vaadete jagamine parem- ja vasakpoolseks on mind alati ajanud segadusse. Kunagi ma mõtlesin, et sain selgeks, millist suunda esindab parempoolsus ja millist vasakpoolsus. Siis veidi hiljem jäi mulle mulje, et asi on hoopis vastupidi. Ja siis veel hiljem järeldasin, et asi pole üldse must-valge. Ja sellest veel hiljem, et mu esimene õppetund võis ikka õige olla. Seega, ega ma horisontaalsel skaalal ei oskagi oma maailmavaadet määratleda.

Parteisse ei kuulu, aga valimisealiseks saamisest alates olen hääletanud Reformierakonna poolt. Järgmiste valimiste eel aga ma veel mõtlen, kas jätkan samamoodi. Tundub, et nende esindatav maailmavaade on mulle jätkuvalt sümpaatne. Aga asi on inimestes. Vahel mõtlen, et äkki kuluks neile ära väikene alandlikkuse õppetund, sest aastaid valitsuses onuina on nad natuke ülemäära hoogsaks muutunud. Rääkimata sellest, et nagu igasse seltskonda on ka nende hulka sattunud molkuseid - värvivahetajaid molkuseid ja niisama molkuseid. Äkki minu hääl kellegile teisele aitaks RE-d veidi korrale kutsuda.

Täielikult vastunäidustatud on mulle keskpartei. Ja tegelikult seda eelkõige nägudest sõltuval põhjusel. Igasugused kohukestega trikitamised ja kõik muu on selle seltskonna nii vastumeelseks muutunud, et pole soovinudki nende poliitilisse programmi süübida. Ja no tegelikult, kui mulle hirmsasti meeldikski nende vaated, peaks ikkagi arvestama, kes ja mil moel erakonda esindab. Loodetavasti on see ainus kanne minu blogis, kus ma võtan suhu Savisaare nime. Pidin lihtsalt ära ütlema, et Savisaared (mõlemad kaasad) saavad liiga suure meediakajastuse osaliseks. Kujutledes end ühe ajakirjandusväljaande peatoimetajaks teeksin ma nii, et mitte ühtegi uudist selle pere liikmetest ei ilmuks. Perekond teab väga hästi, et "no publicity is bad publicity" (mulle nii meeldib selle väljendi mitmetasandilisus). Ma pakuks neile lahkelt omalt poolt "no publicity't". Sest ükskõik, millise sisuga artiklit ka ei avaldataks, ilmub sellele külge sadu kommentaare, millest 99% ei tegele artikliga vaid Savisaar(t)e promomise/kaitsmise või teiselt poolt materdamisega. Isegi kui materdavad kommentaarid on ülekaalus on Savisaare eesmärk saavutatud - feimipunkte hulganisti kasvatatud. Aga nemad pole muidugi ainukesed näod sellest pundist, kes mulle vastumeelsed on.

**

Nüüd siis on tehtud. Võib jälle mõtlema hakata.

Avamise eelteade

Olgu see siis acute esimene postitus oma blogisse. Nimetagem seda tagasihoidlikult päris sissejuhatuse eelseks teateks ja jäägem ootama õiget sissejuhatust. Ja seda, et siin ka midagi lugemisväärset ilmuks. Esialgu kindlasti otsin nii sobivat väljanägemist kui sisu oma algatusele.

Tervitan ka neid kolme blogijat, kes esimesena mu järjehoidjasse satuvad. Olen teie kirjutisi mõnda aega jälginud ja mulle need meeldivad. Annan teile isegi innustaja auhinna - olete osaliselt süüdi selles, et siin näha olev blogi sündis. Ma veel esialgu ei tea kui palju ma oma identiteeti avama hakkan, seega ütlen vaid nende kolme blogijagagi seoses, et ühte teist ma tunnen, ühega olen korra enne blogi avastamist kohtunud, ja ühe blogile sattusin peale läbi lingi teises blogis. Tervitan teid, v., merxs ja urtz!